Kodutute küla I: Ümberasujad. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ega ümber lükata. Paar pahandust oli kutsumata külalistega küll olnud, paar vindist külameest olid sakslased isegi komandantuuri eskortinud ja sedamaid hakkasid liikuma jutud, et Vassili ja Jura on maha lastud, aga kui mehed kaks päeva hiljem koju jõudsid, selgus, et neid oli vaid keldris kinni hoitud. Oli küll käratsetud ja pinnitud, tahetud teada, kas kuskil on partisane, aga ei midagi hullemat. Külaelanikud omalt poolt hoidusid sakslastest eemale ning püüdsid jõudumööda jätkata sedasama kolhoosielu nagu enne sõda. Ühispõllupidamisest endisel kujul ei tulnud siiski enam midagi; rajooni masina-traktorijaama traktorid olid küll kolhoosidesse jäänud, aga polnud ei kütust ega mehi, kes masinatega ümber käia oskaksid. Hädaga otsiti välja vanad hobusahad ja äkked ning püüti nendega põldu harida. Nooremad mehed olid kõik sõjas, põllutöö jäi naiste ja vanakeste hooleks, kes pidid ka oma aiamaal kõpitsema, et sellelt võtta, mis võtta annab. See maalapike pidi perele põhilise toidu kindlustama, kolhoositööst saadav võis ainult väikest lisa anda.

      Olga Tamm oli algul püüdnud veskis mehe möldritööd jätkata, aga taganevad punaväed olid kogu ümbrusest viimsegi vilja kaasa viinud, jahvatada polnud enam midagi ning ka järgmise sügise saak tõotas äärmiselt väike tulla – läheneva rinde hirmus oli vaid üksikutele põllulappidele rukist külvatud. Nisuga oli lugu veelgi hullem, kevadel ei õnnestunud kuskilt seemnevilja hankida. Nii ei jäänudki muud üle kui rohkem juurvilja kasvatada. Peedid, kapsad, kaalikad ja peatoidusena muidugi kartulid olid need, mille varal Novomelnitsa elanikud pidid talve üle elama. Olga Tammel oli lisaks küll veel saladus, mida ta isegi oma laste, kuueseks saanud Oskari ja kolmese Alma eest varjas – niisugused nimed olid Mihhail ja Olga oma lastele pannud, et nood külla aina enam juurde tulevate venelaste hulgast eestlastena eristuksid, sest kunagises eestlaste külas olid algasukad ammugi vähemusse jäänud. Olga saladus oli aga jõepõhja uputatud neli kotti jahu, mille asupaigad oli Mihhail enne minekut talle täpselt kätte näidanud. Kotid oli mees kividega jõe põhja ankurdanud, igaühel allavoolu pikk köis järel.

      „Võtad selle pika ridva, näe, konks on küljes! Ja siis kraabid mööda põhja, senikaua kuni köis konksu taha jääb. Nööriga tõmbad koti kalda äärde, siis saad kivid lahti siduda!” oli Mihhail õpetanud ja seal, kus kõige parem köit püüda, leppade küljest laastu lahti löönud, et koht meelde jääks. Neid punakaspruuniks tõmbunud märke oli Olga mitmel korral silmitsemas käinud, need olid nagu tervitus mehelt, kellest ammu teateid ei olnud. Ega saanudki olla, sest rinne oli vahel.

      Talv tuli lähemale ja Olga oli otsustanud ühe jahukoti veest välja sikutada ja koju viia, enne kui külm jõele jää peale tõmbab. Kuidas ja millal seda teha, et soovimatuid pealtnägijaid ei oleks, selle üle oli ta pikalt mõelnud. Päris pilkases ööpimeduses oleks ettevõtmine riskantne olnud, jõgi oli sügav, kallas järsk ja sügisvihmadest libe, päeval aga oleks keegi külaelanikest või külas paiknevatest sakslastest ettevõtmist kindlasti märganud. Ning lõpuks otsustas Olga, et teeb mõtte teoks niipea, kui mõni selge ja kuuvalge öö satub olema, siis on omajagu valgust ja ümberhulkujaid pole karta. Paraku olid sügisilmad pilvised, tihti tibutas vihma või oli udu ning november koos esimeste jõge kaanetavate külmadega oli tulekul. Õhtul magama minnes ja öösel ärgates oli tal saanud juba tavaks kõigepealt taevasse vaadata, kas pole pilvede vahele praokest tekkinud, kust kuu natuke valgust heidaks?

      Oli veel teinegi mure – kas tuua üks või kohe kaks kotti? Oli päevselge, et ühest kotist nad kolmekesi kevadeni söönuks ei saa, kaks kotti sahvrisse varjule tuua oleks aga liigne risk olnud, sest sakslased korraldasid majades üsna tihti läbiotsimisi. Otsiti muidugi relvi, aga polnud sugugi välistatud, et ka toiduvarud nende saagiks langevad, eriti talvekuudel, kui lumi teed umbe tuiskab ja varustamine viletsaks jääb. Ning jahuküsimusega käis kaasas veel kolmaski mure – kas Mihhailil oli õigus olnud, et jahu niimoodi vee all säilib ja läbivettinud kördiks ei muutu?

      Lõpuks tuli oodatud öö, mil ähmane kuuvalgus ümbruse nähtavaks muutis, ja Olga taipas, et nüüd on tegutsemistund tulnud. Hiljukesi, et lapsed ei ärkaks, pani ta riidesse, võttis lauda räästa alt mehe tehtud konksuga ridva ja hiilis ettevaatlikult ringi vaadates jõe poole. Minna polnud pikalt, ehk paarsada meetrit; seal oligi jõe kaldal esimene märgistatud lepp. Märk polnud pilvede tagant kumavas kuuvalguses küll nähtav, aga Olga silitas mällujäänud lepatüve ja leidis sellelt tuttava täkke.

      Viiendal katsel õnnestus otsitud köis konksu otsa saada ja kaldale tõmmata, aga sellest sikutamine ei andnud mingit tulemust, kuigi Olga kogu jõust tõmbas – kas oli oodatud jahukott kuskile lootusetult kinni jäänud või ankruks pandud kivid põhjamutta vajunud? Siis sidus ta köieotsa rinna kõrgusel ümber lepatüve, ning kui ta pingul köie küljes kogu oma keharaskusega rippus, hakkas jõe põhjas midagi järele andma. Edasi oli juba lihtsam, naine sikutas koti kalda äärde ja tundis heameelt, et ta oli taibanud kodunt noa kaasa võtta, sest mudast libedaid ankrunööre poleks õnnestunud käsikaudu lahti sõlmida. Niiviisi veepiiril ukerdades lõikas Olga nöörid läbi ja igatsetud jahukott jäi veepinnale ujuma. Edasi oli juba lihtne see kaldale sikutada, aga siis oli hea nõu otsas. Kodus oli ta arvanud, et jaksab koti endale õlale punnitada ja niiviisi koju tassida, tühja sellest, kui riided märjaks saavad, aga kott oli liiga raske ja pealegi sedavõrd libe, et käed kuskilt tugipunkti ei leidnud. Jäi üle vaid lepa ümber sõlmitud köis lahti harutada ja sellest silmus teha, millega saaki kodu poole lohistada.

      Jäljed jäävad… Hakatakse uurima, mida siit on veetud… See mõte tekitas hirmu, aga ettevõetut ei saanud ega tohtinudki pooleli jätta. Kui Olga oli ligase jahukoti lõpuks sahvrisse tarinud, vajus ta lõõtsutades istuma; siis aga ei andnud uudishimu rahu – kas jahu on ikka säilinud või kogu töö asjatuks osutunud? Värisevi käsi harutas ta kotisuu lahti, selle all avanes talle hallikas ja kleepuv mass.

      Hukas, kõik on hukas… Ometi oli ta kindel olnud, et saab sellest toidulisa! Naist haaras meeleheide, ta püüdis kleepuvat massi laiali kraapida ja märkas imestusega, et selle all on kõva koorik. Sellest jagusaamiseks oli juba tööriista vaja, ta tõi suure kööginoa ja hakkas koorikusse auku urgitsema – kas tõesti on all päris jahu? Ning kui ta oli kolme sõrme paksusesse koorikusse lõpuks augu teinud, valdas teda soe tänutunne mehe vastu, kes nende eest veel kaugelt rinde tagant hoolitseda oli osanud – koti sisemuses oli pisut läppunud lõhnaga, aga täiesti korralik leivajahu.

      Jäljed… turgatas naisele korraga pähe. Tullakse uurima, mida meie õuele on veetud, see lohistamisjälg tuleb ju otse ja ainult meile! Ning nagu selle vana ütluse tõestuseks, et suures hädas on abi lähedal, tuli Olgale hea mõte. Väljas hakkas juba valgeks kiskuma, naine ruttas kuuri alla ja võttis seinalt konksu otsast Mihhaili teravaks viilitud vibusae. Siis keris ta koti küljest päästetud köiejupi kokku, võttis kaenlasse ja niiviisi, vibusaag õlal, kõndis otse mööda äsjaseid jälgi jõeäärsesse lepikusse. Jalal kuivanud puurondid olid sealt ammu külasse kütteks viidud; hiljem külla tulnute kombe kohaselt ei olnud need aga maha saetud mitte juurekaela, vaid parajasti kubeme kõrguselt, et mitte liigselt selga vaevata. Nüüd otsis Olga kolm niisugust kõrget kändu, saagis need maha, sidus köiega kokku ja tiris koorma köit üle õla hoides koduõuele. Just mööda öiseid jälgi.

      8

      Lapsed ja Marie olid Sooranna vallamajas sooja saanud, tulist teed joonud ja kaasatoodud leivast kõhud täis söönud. Juhan oli võtnud vaid suutäie, sest teda kammitses küsimus – mis neist edasi saab. Kodust väljaajajad olid küll kinnitanud, et kohalikud võimud hoolitsevad sõja jalust viidavate eest ja leiavad neile ulualuse, aga nüüd oli selge, et see käis ainult nende perede kohta, kus palju töökäsi ja vähe suid, mis süüa küsivad. Kuhu peaksid minema need, kel olukord vastupidine? Kellelt peaksid nemad peavarju nõudma, kas nendesamade vallasakste käest, kes ilmselt siinsamas majas kuskilt eesuksest sisse ja välja käivad?

      Mida iseseisvamana inimene end tunneb, seda rohkem on temas eneseuhkust. Juhan Käo oli end küllaltki väärikaks keskmiktalunikuks pidanud, punase võimu kiirest kadumisest rõõmu tundnud ja lootnud sõja lõppedes oma talu edasi СКАЧАТЬ