Elu pärast elu. Esimene uurimus, mis heitis valgust surmalähedastele kogemustele. Raymond A. Moody Jr, MD

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ subjektiivsetel kogemustel inimteadvuses pinnale tõusta. Üht konsensuslikku arusaama pole veel tekkinud ning ma arvan samamoodi nagu dr Moody, et see on nii, sest küsimus “Kuidas aju teadvust loob?” on põhimõtteliselt vigane. Teadvus on põhiline – see on meie universumis esmane. Surmalähedased kogemused õpetavad meile, et hing elab füüsilise surma üle.

      See värske perspektiiv iidses meele-keha debatis on edendanud meie teaduslikku mõtet teadvuse olemusest ning kogu eksistentsist. Tänu dr Moodyle pole inimkond enam kunagi sama mis enne.

Eben Alexander, MDCharlottesville, Virginia13. oktoober 2014

      SISSEJUHATUS

      On loomulik, et see raamat, nagu iga teinegi, väljendab autori teadmisi, tõekspidamisi ja sümpaatiaid. Seetõttu, kuigi olen püüdnud võimalikult erapooletu ja sõnaselge olla, ei teeks paha esitada mõned faktid enda kohta, et lugeja teaks, kuidas suhtuda käesolevas raamatus leiduvatesse eriskummalistesse vaatekohtadesse.

      Esiteks, ma ei ole kunagi surmasuus viibinud, nii et sündmused, millest juttu tuleb, ei ole minu isiklik kogemus. Teisest küljest, ma ei saa ka öelda, nagu oleksin täiesti erapooletu, kuna ajapikku on mu isiklikud tunded kaasa haaratud. Kuulanud nii paljusid inimesi rääkimas oma hämmastavatest elamustest, millest siin raamatus juttu tuleb, on mul tunne, nagu oleksin kõik ise läbi teinud. Jääb üle vaid loota, et teema käsitlemisel ei ole ma minetanud selget mõistust ja tasakaalukat meelt.

      Teiseks, kirjutan kui inimene, kes ei ole eriti tuttav laialdase materjaliga, mis käsitleb üleloomulikke ja okultistlikke nähtusi. See ei tähenda, nagu halvustaksin ma neid materjale, vastupidi, olen kindel, et nende parem tundmine aitaks kergemini mõista juhtumeid, mida olen uurinud. Tegelikult kavatsengi seda laadi kirjandusega lähemalt tutvuda, et näha, mil määral ühtivad minu esitatud näited teiste autorite uurimustega.

      Kolmandaks mõni sõna minu religioosse ettevalmistuse kohta. Mu perekond kuulus presbüteri kirikusse, kuid vanemad ei surunud kunagi oma usulisi veendumusi ja arusaamu lastele peale. Enamasti püüdsid nad mind kasvuaastatel alati julgustada, kui mul mõni uus huviala tekkis, ja luua võimalusi sellega tegelemiseks. Seetõttu ei kujuta minu “usk” endast praegu mitte kindlapiiriliste õpetuste kogumikku, vaid pigem huvi vaimulike ja religioossete tõekspidamiste, õpetuste ja probleemide vastu. Arvan, et kõik inimkonna suured religioonid võivad meile õpetada olulisi tõdesid ning et meil kellelgi pole kõiki seletusi nende sügavate ja põhiliste tõdede kohta, mida käsitleb religioon. Mis puutub organisatsioonilisse külge, siis olen metodisti kiriku liige.

      Neljandaks, minu akadeemiline ja erialane ettevalmistus on mõneti omapärane, võiks öelda katkendlik. Õppisin filosoofiat Virginia ülikoolis ja sain 1969. a. filosoofiadoktori kraadi (PhD). Filosoofias huvitavad mind eriti eetika, loogika ja keelefilosoofia. Pärast seda, kui olin ühes Põhja-Carolina ülikoolis kolm aastat filosoofiat õpetanud, tegin otsuse õppida arstiteadust. Kavatsen saada psühhiaatriks ja õpetada mõnes meditsiiniinstituudis filosoofiat. Nende huvialadega seotud kogemused on muidugi paratamatult mõjutanud minu hoiakut käesolevas raamatus.

      Tahaksin loota, et see raamat tõmbab tähelepanu nähtustele, mis on samaaegselt väga tuntud ja väga varjatud, ning muudab inimesi nende suhtes vastuvõtlikumaks. Olen veendunud, et neil nähtustel on suur tähtsus mitte ainult puhtteoreetilistel või rakenduslikel aladel, nagu psühholoogia, psühhiaatria, meditsiin, filosoofia, usuteadus ja usukuulutus, vaid ka meie igapäevases elukorralduses.

      Lubatagu mul kohe algul öelda (põhjusi seletan hiljem), et ma ei ürita tõestada, nagu oleks elu pärast surma olemas. Ma ei arva, et selline tõestus oleks praegu võimalik. Osaliselt seetõttu olen vältinud nimede kasutamist ja hoidnud enese teada mõningad üksikasjad, muutmata sealjuures kuuldud kirjelduste sisu. See on osutunud vajalikuks eelkõige selleks, et kaitsta oma informantide õigust tundmatuks jääda, ja teiseks selleks, et nad lubaksid oma lugusid trükis avaldada.

      Paljud kindlasti leiavad, et selles raamatus esitatud juhtumid ei ole usutavad, ning nende esimene reaktsioon on need kõrvale heita. Ma ei kavatse süüdistada inimesi, kes sellesse kategooriasse kuuluvad – veel mõned aastad tagasi oleksin ise täpselt samuti teinud. Ma ei nõua kelleltki selles raamatus esitatu tingimusteta omaksvõtmist ja uskumist. Kaugel sellest, loogikuna eitan ma võimalust, nagu viiks autoriteetidele tuginemine uskumiseni, ning just seetõttu palun ma, et keegi seda teed ei läheks. Neilt, kes ei usu siin kirja pandut, palun vaid üht: vaadake veidi omal käel ringi. Olen selle üleskutsega juba korduvalt esinenud. Paljud, kes seda on järginud, on algul skeptilised olnud, hiljem aga jaganud minu hämmeldust nende sündmuste üle.

      Ent kahtlemata tunneb nii mõnigi seda raamatut lugedes kergendust, kuna saab teada, et ta ei ole ainuke, kes sellise kummalise kogemuse osaliseks on saanud. Sellistele lugejatele – eriti kui nad, nagu paljud teised, on oma lugu ainult üksikutele usaldanud ja ülejäänute eest varjanud – võin öelda vaid üht: julgustagu see raamat teid vabamalt end avaldama ja selgitama üht huvipakkuvaimat nähtust, mis on seotud inimese ja tema hingega.

      ÜKS

      Surm kui nähtus

      Mis on surm?

      See küsimus on niisama vana kui inimkond. Viimastel aastatel on mul olnud võimalik esitada seda paljudele kuulajaskondadele: psühholoogia, filosoofia ja sotsioloogia üliõpilastele, kirikutegelastele ja televaatajatele, klubide liikmetele ja professionaalsetesse meditsiiniühingutesse kuulujatele. Oma kogemuste põhjal võin julgelt öelda, et see teema erutab kõiki inimesi, olenemata emotsionaalsest tüübist ja elualast.

      Kuid vaatamata suurele huvile on ikkagi tõsi, et enamikul meist on väga raske surmast rääkida. Siin on vähemalt kaks põhjust. Esimene on eelkõige psühholoogiline ja kultuurisse puutuv: surmast rääkida on tabu. Me tunneme, võib-olla küll ainult alateadlikult, et mis tahes viitamine surmale seab meid silm silma vastu meie oma surmaga, kutsub seda lähemale ja muudab tõelisemaks ning võimalikumaks. Näiteks on enamik arstiteaduse üliõpilasi, ma ise kaasa arvatud, kogenud, et isegi niisugune kaudne kokkupuude surmaga, nagu esimene anatoomikumi külastus, võib tekitada tugeva ebamugavustunde. Praegu näen, et sellel on üsna ilmne põhjus. Olen aru saanud, ehkki alles tagantjärele, et asi ei olnud ainult leinas inimese pärast, kelle jäänuseid ma nägin, kuigi see tunne oli ka kindlasti olemas. See, mida ma seal lamamas nägin, oli mu enda surelikkuse sümbol. Nii või teisiti, kas või ainult alateadlikult, pidi mu peast läbi käima mõte: “See juhtub ka minuga.”

      Nii võib ka surmast rääkimise puhul tekkida tunne, et me kutsume teda kaudselt esile. Kahtlemata leiavad paljud, et surmast rääkimine tähendab tegelikult selle esilemanamist, lähemaletoomist, nii et oleme viimaks seatud vastamisi omaenese lõpu paratamatusega. Säästmaks end sellisest psüühilisest traumast, otsustame puudutada seda teemat nii vähe kui võimalik.

      Teine põhjus, miks surmast nii raske on rääkida, on keerukam, kuna tuleneb inimkeele omapärast. Keeles esinevad sõnad tähistavad enamasti nähtusi, mida oleme ise oma meelte abil kogenud. Surma aga pole enamik meist läbi teinud, seetõttu on ta kogemusväline.

      Et üldse surmast rääkida, tuleb hoiduda nii sotsiaalsetest tabudest kui ka sügavalt juurdunud keelelistest dilemmadest, mis tulenevad meie endi kogenematusest. Sageli ei jõua me kaugemale kui eufemistlike analoogiate kasutamiseni. Võrdleme surma või suremist meeldivate nähtustega, millegagi, mis on meile juba tuttav.

      Kõige tavalisemaks selliseks analoogiaks on arvatavasti surma võrdlemine unega. Suremine, ütleme endile, on nagu uinumine. See kõnekujund on väga tavaline nii igapäevases mõtlemises ja kõnepruugis kui ka erinevate kultuuride ja ajastute kirjanduses. See oli ilmselt tuntud ka vanadel kreeklastel. Homeros näiteks nimetab “Iliases” und “surma õeks”, Platoni dialoogis “Apoloogia” СКАЧАТЬ