Iseenda laps. Airika Harrik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ah, et mustlasega? Kas sa pole kuulnud, et neid ei tasu usaldada? Ja veel üks asi. Mis Tallinna Ülikool? Seal asub ju hoopis Tallinna Pedagoogiline Instituut!”

      „Te olete ajast veidi maha jäänud, Peda asus seal vanasti. Nüüd on seal Tallinna Ülikool, juba päris mitu aastat muide.”

      „Tõesti? Kui vanasti?”

      Naine paistis imestunud.

      „Nõukaajal ja vabariigi algusaastatel, aga nüüd, 2005. aastal vist, sai sellest Tallinna ülikool.”

      „2005.??? Praegu on alles 1993. Sa lõid oma pea ikka väga kõvasti ära!”

      Naine silmitses mind justkui vaimuhaiget. Ja mina omakorda teda.

      „MIS ASJA???” Kuulge preili, TEIL ei ole vist kõik korras! 1993!? Praegu on aasta 2009! Või kui te üritate praegu oma arust nalja teha, siis on see üks väga mage nali!”

      „2009! Veel parem! Kas sa oled tõesti kindel, et sa arsti ei vaja?”

      „EI! Tulge, ma tõestan teile, et praegu on 2009!” olin valmis sellele napakale naisele näitama, et ta eksib, ning ajasin end vihaselt püsti. Valu oli täielikult kadunud ja mingeid järelmõjusid ei paistnud samuti olevat.

      „Noh, lase käia!”

      Ta tundus pigem lõbustatud kui vihane. Kõndisin reipal sammul maja esikülje poole,. naine järgnes mulle sõnatult.

      „Tulge!” kamandasin värava juurde jõudes.

      „Tulen juba,” ütles ta minuni jõudes. „Kuidas sa seda siis tõestada kavatsed ka?”

      „Väga lihtsalt, ma küsin mööduvatelt inimestelt.”

      „Edu sulle siis oma margi täis tegemisel!” soovis naine muheledes.

      Kuigi ta väliselt tundus täiskasvanu, meenutas tema kõnemaneer kangesti teismelise tüdruku oma.

      „Me veel vaatame, kes siin oma margi täis teeb,” pomisesin ma.

      Olin tänavale astunud ja tajusin, et siin oli palju külmem kui naise tagahoovis. Juba läheneski esimene möödakäija, keegi keskeale lähenev mees, kelle mustades juustes võis märgata halle salke. Astusin reipal sammul talle vastu.

      „Tere päevast, härra!”

      „Tere,” vastas ta kerge imestusega.

      „Kas te saaksite palun öelda, mis aasta praegu on?”

      „1993, preili.” Mees vaatas mind kahtlustava kulmukergitusega.

      „Ahah, okei, aitäh teile.”

      Mees kõndis sammu kiirendades edasi.

      „Noh, kas said oma tõestuse? Või äkki tahad, et veel mõni inimene sind Seewaldi põgenikuks peaks?”

      Naine, kes oli kõike pealt näinud, muigas jälle. Tundsin end alandatu ja lollina.

      „Ma ei suuda seda ikka veel uskuda! Kas siin lähedal mõni ajalehekiosk on?”

      „Siinsamas, ümber nurga,” näitas naine tänavanurga poole. Ma lausa jooksin sinnapoole. See oli mu viimane lootus. Mõne hetke pärast seisin juba kioski juures ja uurisin ajalehtede kuupäevi. Kõik minu lootused kustusid. Mustvalgete, imelikult kehvale paberile trükitud ajalehtede esikülgedelt võis leida kuupäeva 24.01.1993. Silmitsesin ümbrust ja tõepoolest, kõik mu ümber kinnitas, et olen 16 aastat minevikus. Riided, mida inimesed kandsid, olid säärased, mida olin seni näinud ainult ema vanades Peredes ja Kodudes või Kodukirjades – lohvakad ja lihtsad, peamiselt musta, pruuni või halli värvi, mõned seevastu eredad neoontoonides. Naised kandsid juukseid rullilokkides, meestel olid paljudel kaabud või karvamütsid. Ka kiosk, mille kõrval ma seisin, polnud säärane eredavärviline klaasputka, nagu neid tänapäeval näha võib. See oli puidust ja palju väiksem kui praegused kioskid.

      Ma ei suutnud enda ümber toimuvat ikka veel täielikult uskuda. See pidi olema ainult uni, või olin ma enne trepist alla kukkumist koomasse langenud ega tundnud seepärast maandumist. Sulgesin silmad ja näpistasin end käsivarrest. Ootasin mõne hetke enne, kui need uuesti avasin.

      „Mis sa loodad, et näpistad end ja ärkad üles?” Mulle juba tuttav naine oli ka kioskini jõudnud. Ma olin ikka veel seal, samas ajas.

      „Mis minust nüüd edasi saab?”

      Tundsin, kuidas hüsteerialaine mu pea kohal kokku lööb. Hoidsin suure vaevaga pisaraid tagasi.

      „Esiteks soovitan ma sul koju minna,” kuulsin naist ütlevat.

      „Te ei saa aru! Mul pole enam kodu, kuhu minna!” Mu püüdlused mitte nutta ebaõnnestusid – tundsin, kuidas pisarad üle mu näo voolasid. Naine oli pisut nõutu olemisega, kuid ta võttis end kohe kokku ja ütles:

      „Hei kuule, ära nüüd nuta. Kui sa muidu ei saa, võid täna ka minu juures ööbida. Mul polegi ammu keegi külas käinud.”

      Ta manas näole midagi naeratusetaolist.

      „Kas tõesti? Te oleksite nii lahke?”

      Ta noogutas, kuigi veidi ebalevalt.

      „Oi, suur aitäh teile! Te olete elupäästja!”

      Ta naeratas nukralt:

      „Eks vist.” Seejärel muutus ta mõtlikuks.

      „Aga ütle mulle, kus sa siis varem elasid?” tahtis ta teada.

      „Seedermänni 4. See on seal Mustamäe kandis, sinna saab bussiga…” taipasin oma viga, „…või vähemalt sai.”

      „Seedermänni? Ei tule tuttav ette, aga lähme õige sinna ja vaatame, kuidas olukord seal on.”

      „Okei, aga…” Mulle meenus, et ma ei teadnudki täpselt, kus ma parasjagu olen. See siin tundus olevat üks neist rikkurite aedlinnadest, kus igal pool on peamiselt suurte aedadega eramajad: kas Kakumäe, Nõmme või midagi sellist. Kirsi tänav – see nimi ei öelnud mulle midagi.

      „Mis aga?” tahtis naine teada.

      „Mis linnaosas me üldse oleme?” Sain vastuseks naeruturtsatuse.

      „Mis sa ei tunne Nõmmet ära või? Aga täpsemalt öeldes on see Hiiu,” selgitas ta mulle lõbustatult. Nii, et ikkagi Nõmme. Ilmselt ei saanud ma kohe aru, sest mände oli siin tänavas vähem kui mujal Nõmmel.

      „Olgu, aga kus siin lähim bussipeatus on?” tahtsin teada.

      „Seal,” osutas naine tänava teise otsa suunas.

      „Eks lähme siis,” ütlesin ebalevalt.

      „Muidugi lähme. Mul pole praegu niikuinii midagi paremat teha.”

      Kõndisime mõnda aega vaikides. Silmitsesin teda lähemalt. Ta nägi küll välja kahekümneviiene, aga oma olemiselt ja jutult tundus minuvanune. Taipasin, et ei tea ka tema nime.

      „Mis teie nimi on?”

СКАЧАТЬ