Iseenda laps. Airika Harrik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alamad, kes üritavad ka välja näha ja käituda sama lahedalt nagu tema. Nendega koos üritab jõlkuda ka Helina, aga Merilini omad ei hooli temast tegelt absoluutselt. Siis on meil veel kaksikud Pille ja Sille, kes on kooli parimad võrkpallitüdrukud, ja Liisa, kes on kooli ujumisvõistkonnas. Üle jäävad veel meie nii-öelda tuupurid Triin, Evelin ja Sandra, ning Brita, kes ei tee nagu eriti midagi. Mina olen, nagu ma juba ütlesin klassivanem, ja ma aitan üldse tihtipeale üritusi korraldada ja nii.

      Aga nüüd poistest – Jaanus on kõige suurem ja kõige lollim, aga ta kamandab kõiki ja kõik kuulavad ka tema sõna. Riho on Jaanuse parem käsi ja üks kooli suuremaid ilueedisid, aga ta pingutab sellega üle ja läheb rohkem kuuendikele peale. Sander ja Pets ehk Peeter on klassi lõuapoolikud; neil seda plära juba jätkub. Ragnar on selline vaikne nunnupoiss, keda kõik tahavad, aga kes ise kedagi ei taha, tõeline pohhuist. Ma ei tea isegi, millega ta üldse vabal ajal tegeleb. Tarmo on jalgpallur ja ma ütlen sulle – Merilin on oi-oi kui kade, et me Tarmoga käime. Ta solvab mind pidevalt ja näägutab mu kallal, kus aga saab. Soovitus sullegi – ignoreeri teda. Siis, Leo on meie muusikageenius, ta mängib nii kitarri kui ka klaverit, aga välimus pole tal just suurem asi. Kaspar, Markus ja Risto on meie korvpallurid, täiesti omaette punt. Jäävad üle veel Egert, Taavi, Aivar ja Raigo, meie esisuitsetajad. Nad alustasid sellega juba mingi üheksa-aastaselt või nii, ja nad räägivad pidevalt sellest, kui kõvad naistemehed nad on, kuigi tegelikkuses pole nad sedasamust vist unes ka teinud. Ainsad, kes poistest hästi õpivad, on Leo ja Sander, aga nendegi seisud kõiguvad vahel päris kõvasti. Küsimusi on?”

      „Ei,” valetasin ma, sest ma ei suutnuks iialgi korraga kogu seda infot meelde jätta.

      „Nojah, kui sa nii arvad,” tundsin Laura hääles pettumusenooti, et ta ei saa edasi jahvatada. Kui ta seda ütles, ilmusid kohale veel kolm tüdrukut, kes, nagu tutvustamisel selgus, olid Liisa, Sandra ja Brita. Liisa nägi tõesti sportlik välja (isegi koolivormis), Sandral olid prillid ja Brital oli peas selline issandjumal-miks-ma-pean-juba-ärkvel-olema-laske-mul-veel-magada-nägu.

      Tunnikella helisedes olid kohal juba kõik peale Merilini, Katrini ja Reelika.

      „Nad on oma hommikusel suitsupausil,” sosistas Laura mulle. Üllatusi oli muide ka – näiteks Pille oli blond, aga tema kaksikõe Sille juuksed olid mustjaspruunid.

      „Et nad teineteisel vahet teeks,” tegi Laura nalja. Ja tuupur Triinul oli punapäine siilisoeng, mis nägi täiega lahe välja (kuigi endale ma sellist küll ei tahaks).

      Õpetaja oli tore, pani mu nime klassipäevikusse kirja ning uuris, mida ma oma vanas koolis teinud olin. Paistis, et selle õpetajaga mul probleeme ei tule, ja mulle tundus, et mul võiks siin uues koolis isegi veel hästi minema hakata.

      See illusioon purunes hetkel, kui Merilin ja tema sabarakud klassi astusid. Nad isegi ei vabandanud, vaid kulgesid kontsade klõbinal oma kohtadele – meie taha. Minust möödudes heitis Merilin mulle sellise põlgliku ja-mis-asi-sina-veel-oledpilgu. Ma ignoreerisin teda, aga ta ei leppinud sellega, et keegi (ehk siis mina) temast välja ei teinud, ning hakkas minu kallal selja tagant norima:

      „Kuule, mis sa tuled mingist kolkast vä?”

      „Kas sa midagi meikimisest oled kuulnud vä? Mulle näib, et ei ole.”

      „Mis su ema oli mingi külaprostituut, kes vanuse pärast enam ei teeni ja nüüd linna kolis?”

      Ka Laura sai oma osa:

      „Kuule, Laura, palju ta sulle maksis, et sa temaga istuksid, ah? Oi, sorri, ta ju ei saanud sulle maksta – tal pole ju raha!” Kõiki neid vaimuvälgatusi saatis kaaslaste truu ülbe itsitamine.

      „Ah, ära tee neist välja, nad on lihtsalt kadedad, sest paar päeva oled sina nüüd klassi tähelepanu keskmes, mitte nemad,” sosistas Laura mulle. Ja tõesti, teised tüdrukud suhtusid minusse kas hästi, või ei suhtunudki kuidagi (nagu näiteks Brita, keda vist miski ei huvitanud).

      Pärast esimest tundi kohtusin ka poistega. Polnud just raske aru saada, kes neist Jaanus oli. Ta oli tõesti kõige suurem ja kõige ülbem. Teisi oli veidi raskem kindlaks teha. See mustade juustega poiss oli ilmselt Tarmo, aga too punapea Riho. Neli suitsuvenda olid puudu (nojah, loogiline – nad olid suitsupausil) ja Ragnar oli ka kuhugi kadunud.

      Kui Jaanus mind esimest korda nägi, oli esimene, millest ta rääkima hakkas:

      „Ou, uus plika! Lahe ema sul! Kindel, et te ikka sugulased olete vä?”

      Tema juttu saatis üksmeelne naer.

      „Jaanus, sa ära nori siin mu pruudi kallal! Või tahad lõuga saada?” ilkus Pets. Jällegi naer. See tuletas mulle vägagi meie klassi Erikut ja tema punti meelde – paistis, et mõned asjad ei muutu kunagi. Järgnes veel nalju minu välimuse ja kõige muu kohta, aga mul oli suht suva.

      Suitsetajad jäid tundi hiljaks, Ragnar vedas end täpselt kellahelinaks kohale.

      Vahepeal kohtusin ka meie klassijuhataja, härra. Kulgveriga, kes osutus keskealiseks, pikaks ja kiilakaks meesterahvaks. Ta uuris, kuidas mulle siis uues koolis ja Tallinnas ka meeldib, ja ma valetasin, et kõik on täitsa super. Ta soovis mulle siis õpingutes edu ja läinud ta oligi.

      Päeva lõpuks oli selge, et Laura, Pille, Sille ja Sandraga saan hästi läbi, Merilini, Katrini, Reelika ja Helinaga olen vaenujalal ning ülejäänutega polnud ma seni eriti rääkinud. Poistest olid sõbralikud ainult Tarmo, kes oli sunnitud oma tüdruksõbra uue sõbranna heaks kiitma, ja Ragnar, kes mind hommikul Jaanuse eest hoiatas. Ülejäänud vist ei sallinud mind või on neil minu olemasolust täitsa kama.

      Kui tunnid läbi said, ütles Laura mulle garderoobis:

      „Kuule, tahad istume koos? Nagu igal pool või nii?”

      „Olen nõus, sinuga oli lahe koos istuda,” olin õnnelikult nõus.

      „Okei, siis homme näeme!” jättis ta hüvasti.

      „Ei, no, üks idikas leiab ikka teise idika,” kommenteeris Merilin, kes oli seda pealt kuulnud.

      „Aa, sellepärast te kolm kogu aeg koos jõlgutegi,” vastasin talle muiates ja läksin tagasi vaatamata minema.

      „Ja, kuidas mu kallil tütrekesel siis esimene koolipäev möödus?” uuris Akiira lõõpivalt, kui olin „koju” jõudnud.

      „Ära parem küsi,” ohkasin vastuseks. Jutustasin talle siiski kõigest, mis juhtunud oli, ja näis, et ta ei imestanud eriti millegi üle, (kuigi ta kulmud kerkisid veidi Ragnari hoiatusest kuuldes).

      Olles lõpetanud palusin teda:

      „Palun tekita mulle kuidagi see vahepealne materjal pähe, mida ma veel õppinud pole!”

      Tema ainult naeris ja vastas:

      „Ma parem ei teeks seda, las Laura või keegi õpetab sind. Kellegagi koos järele õppides saadakse tavaliselt väga lähedasteks, sa parem kasuta seda võimalust.”

      „Mis mõttes? Kuidas?”

      „Eile sündinud oled või? See on väga lihtne – kurdad kellelegi, et sa ei saa millestki aru, halad natuke, et ei oska, ja siis vaatad, kas ta pakub oma abi või mitte. Kui ei paku, võid ise valida, kas palud talt abi või proovid kellegi teisega. Ma soovitan sulle,” tegi ta kavalat nägu, „vali mõni poiss.”

      „Meil pole kedagi, kes minusse nii hästi suhtuks, ja pealegi СКАЧАТЬ