Kõigile saab kurikaga virutada. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ punuda. Imelikul kombel ei tundnud ma temast enam puudust – sain alles nüüd aru, et olin Angelat rumalaks pidanud.

      Olgu pealegi – pilk pidi olema suunatud tulevikku.

      VASK

      ÕUES ALLES HAHETAS, KUI VASK ENNAST PÜSTI AJAS. MÕTTED EI LASKnud magada. Mured tungisid peale, närides öist uneaega lühemaks nagu filmis, kus langoljeerid niiviisi aega vähendasid. Hääl, mida need elukad teinud olid, krigises tema peas järele jätmata, niipea kui ta magama üritas jääda. Vask oli pool ööd ennast küljelt küljele keeranud ja hoolimata sellest, et madratsi vedrud olid ühekaupa riidesse mähitud ja kummalgi oli isiklik tekk, võis arvata, et tema visklemine oli seganud ka Andrei und.

      Ettevaatlikult libistas ta jala üle voodiääre ja kobas varbaga mööda jahedat põrandat, et karvast sussi tabada.

      Tahtmata Andreid segada, püüdis ta kikivarvul hiilida. Paks vaip summutas küll jalaasted, ent parkett kriuksus ikkagi reetlikult. Andrei keeras närviliselt külge, kuid ei ärganud. Hea seegi. Nende suhe oli viimasel ajal niigi keeruline, see veel puudus, et oma muredega pingeid suurendada.

      Pidi ta just selle kägiseva parketilipi otsa komistama. Põrand oli küll hoolikalt renoveeritud: kogu kalasabaparkett võeti lipphaaval lahti, puhastati ja pandi kokku tagasi, aga sellegipoolest oli see mõnest kohast häälekaks jäänud.

      Vaikselt sulges Vask magamistoa ukse, hiilis kabinetti ja istus kirsipuust kirjutuslaua taha, kõrge seljatoega kontoritooli. Haaras laualt piinlikult teravaks ihutud punase pliiatsi, keerutas seda mõne minuti näppude vahel ja murdis raksuga pooleks. Vandalismiakt lohutas teda üllatavalt palju. Täielikult tema kontrollile alluv olukord oli niivõrd kaootilisel eluetapil teretulnud.

      Vask haaras salvrätiku ja pühkis pliiatsipuru hoolikalt kokku. Pilk langes kätele ja ta avastas, et üks küüntest vajas maniküüri. Küüneviil lebas lauasahtlis koos kirjaklambrite, liimipulga, nööpnõelte ning vanade lennuki- ja laevapiletitega, millest ta kuidagi loobuda ei suutnud. Vask nühkis segava küüneotsa osavate liigutustega maha ja kontrollis vastu siidjat alussärki, ega mõni kisu üles jäänud.

      Mees tundis puudust möödunud aegadest. Ta võttis riiulist fotoalbumi ja vaatas pilte pidudest ja pillerkaaridest, kus tema oli põhiline tegija, kaelakuti koos tänapäeva tähtsatega. Olid ajad, kus kõik voolas iseenesest kätte, ilma et oleks olnud vaja naba paigast ponnistada. Pildialbum oli omamoodi päevik, mida lehitsedes kangastus selgelt möödanik, kummalised kombed ja imelikud inimesed. Kehakatetena domineerisid spordirõivad, märgusõnadeks olid suhkruvatt, doltsid, katus ja Pingviini jäätis.

      Vask häbenes ennast vanadel piltidel. Seepärast hoidis ta albumit kiivalt võõraste pilkude eest peidus. Polnud vaja kellelgi teada, et kunagi puudus tal stiilitunnetus ja maitsemeel. Kust see saanukski tekkida, kui ümberringi lokkas vaid rumalus, ahnus ja võimuiha.

      Praegu mäletati vaevu Vase olemasolu ja see oli ka rahavoo kokku kuivatanud. Eriti ärritasid teda legaalsed ärimehed, kes laiutasid kõikjal ja hoiatamise peale irvitasid näkku. Kui neid aga seepeale rünnati, siis kutsusid lihtsalt politsei, nagu oleks see alati nii käinud.

      Viimasel ajal tundisVask ennast soss-sepana: ükspuha, mis skeemi ta ka välja ei mõelnud, alati läks midagi valesti ja tema kunagised muljetavaldavad reservid hakkasid olematuks kahanema.

      Ta luges oma raha aeg-ajalt üle ja iga korraga oli see ülesanne aina lihtsam.

      Korteri ostis ta õnneks õigel ajal välja, enne kinnisvarabuumi. Jooksvad vahendid kuivasid see-eest silmnähtavalt kokku.

      Olemasolev raha oli tagavara, mida ta ei tahtnud igapäevasteks kulutusteks kasutada. See pidi olema viimane päästerõngas, täpselt nii palju, et mõnda huvitavasse projekti investeerida, kuid siiani polnud ühtegi tõeliselt tulusat mõtet pähe tulnud ja eksimisruumi jäi aina vähemaks.

      Viimase aja ebaõnnestumised olid võla kaela toonud. See tähendaski, et mida ta iganes ette võtta tahtis, pidi seda tegema piisavalt vaikselt, et mitte võlausaldajate tähelepanu äratada, muidu oleksid nad kogu koore endale krabanud. Tegelikult oleks Vask võinud ennast välja osta, aga siis oleks tema peamine töövahend – raha – otsas ja ilma selleta peaks linna supijärjekorda minema.

      Kõik kunagised jüngrid olid ta hüljanud, endale uue tegevuse leidnud ja said palju paremini hakkama. Üks nendest ütlesVasele lausa suu sisse, et too on viimane dinosaurus ja ei oska ajaga kaasas käia. Mida kuradit ta sellega mõtles? Kas tõesti peaksin kummiparandustöökoja või taarapunkti avama, mõtles ta kibestunult.

      Arvavad, et viieprotsendilise katte peal elamine on tõeline tarkus. Milleks maksta riigile selle eest, et oled ise ettevõtlik ja teed äri. Vask põlgas maksuteemat ja nagu õige mees, oli ta ennast töötuks registreerinud, sai abiraha ning eluasemetoetust kommunaalkulude eest tasumiseks. Pisku see ju oli, aga millestki pidi ju elama. Ise nad olid süüdi, et nii totra süsteemi välja mõtlesid. Tema viimane salaunistus oli eurorahadest manti võtta, aga mõte, et sinna alla pidi terve varanduse laduma, pelutas teda. See mäng käis kõrgelt üle tema pea. Ainuüksi õigele uksele koputamine maksis rohkem, kui tal varuks oli.

      ÜksVase tugevamaid külgi oli oma kohta teada. Süsteemis esiplaanile trügida talle ei meeldinud, seal oli alati vihast jagamist, ja tänu tagasihoidlikule käitumisele oligi ta saanud üsna sõltumatult ja märkamatult oma väikeseid asju ajada.

      Salasuitsude koorem, mis pidi üle piiri tulema, ei tahtnud kuidagi kohale jõuda. Võis arvata, et midagi on juhtunud. Õnneks ta ei pannud kauba alla kuigi palju oma raha, kuid oodatav kasum oleks tema võimalusi upitanud ja aidanud kanalit sisse töötada.

      Tõenäoliselt maksis ta valele tollimehele. Hea seegi, et ta vahemeest kasutas, kuigi samas võis just see tegelane kõik oma taskusse ajada. Nii vähe austatakse tänapäeval autoriteete.

      Vask tõusis ja avas riidekapi ukse. Seal valitses täiuslik kord: riided olid triigitud ja kenasti värvide järgi paigutatud. Talle meeldis soliidselt ja moodsalt riietuda. Mitte liiga värvikirevalt, ent siiski rõhutatult ja erinevalt. Iga komplekti juurde olid rivistatud aksessuaarid, mida sobis just ainult selles kombinatsioonis kanda. Vase moeteadlikkus oli avaldunud juba varases lapseeas, kui ta keeldus kategooriliselt pruune karupükse jalga ajamast.

      Üheksakümnendatel oli Vask alles poisike, kuid tabas kohe ära, millega saab teenida. Raha vedeles sisuliselt igal pool, ole ainult mees ja kühvelda kokku. Mõni talumees oli juba aastaid istunud tohutu metallikoorma otsas, teadmata, et see ka midagi väärt oli. Nii ta käiski alguses mööda küla ja tassis „tasuta” aiataguseid puhtaks. Kulusid põhimõtteliselt ei olnud, autojuhile pidi koorma eest paar poolikut viskama, aga kuna talonge sai vabalt osta ja Vasel olid omad klemmid järjekorras, ei valmistanud see probleeme. Maamehed olid veel õnnelikudki, et said aastaid vedelenud rämpsust tasuta lahti. Teise hea võimaluse söötis ette bensiinikriis. Polnud midagi lihtsamat, kui kanistritega mööda sõjaväeosasid kolistada ja praporeid vähese raha eest pehmeks rääkida. Kütus voolas sõjaväemasinate kõrvalt nii jõudsalt kätte, et peagi pidi ta tsisternauto hankima. Nii pani ta oma äridele aluse, palgates hulga jüngreid, kes tema eest mööda maapiirkondi ja sõjaväeosasid kolistasid, et bensiini ja metalli kokku osta.

      Kui tulid karmimad ajad, tekkis kõva konkurents ja pea iga nädal kadus mõni tuntud ärimees, hoidis Vask – selleks ajaks oli ta juba oma hüüdnime välja teeninud – vaikselt tagaplaanile. Sellest hoolimata leiti ta üles ja seati fakti ette: ta kas jagab oma tulusid või siis mitte. Ähvardus tundus küll hambutu, ometi teadis Vask täpselt, kuhu eiramine viia võis. Nii ta valiski esimese võimaluse ja õigesti tegi. Tuludest kadus küll märkimisväärne osa, aga oma hing on ikka kallim kui peotäis värvilisi kupüüre. Paljud ei suutnud nii СКАЧАТЬ