Siinpool paradiisi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vahel. Kes tuleb ja seab korda need majad ja aiad? Need tuhanded ärahirmutatud inimesed põgenikevoorides, keda ta on kohanud, kas leiavad nende juured veel pinnase, suudavad haakuda mulda, et tõusta ja edasi elada? Ta on tajunud neid muresid sõdurite lihtsakoelistest juttudest. Jah, sõja lõpp on lähedal, aga mure ei vähene, vaata, et kasvab aina, kasvab nagu vähk, puretud, haigel ihul.

      Marta tuleb üle õue hoogsal, energilisel kõnnakul. Pärast seda, kui ta Gussevi käsul oma tihedaid kohevil juukseid on kärpinud, näib ta veelgi mehelikum. Ometi on Toomas Hinnov märganud Marta näo korrapärastes, veidi teravavõitu joontes, mis justkui omal moel näivad kordavat naise sirgjoonelist loomust, teatud ilugi. Marta seisatab tema kõrval, nihutab järsu liigutusega portupeerihma ning silmitseb murelik-tõsisel ilmel maja nende ees.

      „Käisime siin haiglas ülikoolipraktikal … siin hoiti kopsuhaigeid … kõike mäletan … Käisin nüüd palatites ringi ja selline tunne nagu tookord … Paku mulle ka suitsu … Olen täitsa närvis.”

      Toomas tõmbab taskust paberossikarbi ning ulatab Martale. Siis jäävad nad vaatama südalinna poolt tõusvat tihedat lahmavat suitsu, mis laiali valgudes hõreneb, levides justkui määratu mustav leinakrepp üle linna.

      „Põleb, ja keegi ei kustuta … sellest linnast ei jää mitte midagi järele … mitte midagi …”

      Marta hääl murdub järsku. Ta nutab. Pabeross tema sõrmede vahelt on pudenenud maha.

      „… Mu ema ja õde on siinsamas ja ma ei tea, mis praegu nendega … Nad võivad ju seal iga hetk … ja nad ei tea, et mina siin …”

      Marta suunurgad tõmblevad. Samas tõstab ta pea ning kuulatab valvsalt taas jõe ääres elavnenud tulistamist.

      „Toomas, aga me võiksime ju sinna … praegu kohe … ma tunnen siin iga tänavat ja õue … Toomas, toome nad ära …”

      Ta vaatab Toomas Hinnovile pärani silmi pinevalt otsa, haarab korraga mehe käe ja pigistab seda, üleni haaratud oma ideest.

      „Toomas, sa tuled ju … toome nad ära,” palub ta.

      Marta rohekad silmad läiklevad nagu palavikus. Ta pigistab kramplikult mehe kätt.

      „Me lähme nii, et keegi ei märkagi … ma tean, kus nad on … tule …”

      „See on hullumeelsus, seal on lahingud. Kindlasti istuvad nad kuskil keldris,” laidab Toomas Hinnov selle mõtte maha.

      Toomas püüab naist rahustada, aga Marta keha on trotslikult pingul. Kurvaks tõmbunud silmade vaade on korraga kuri.

      „Siis ma lähen ise … kuidas nad saavad ilma minuta? Ma pean …”

      Ja juba nutab ta uuesti, pikalt, südantlõhestavalt, toetudes Toomas Hinnovi õlale. Noor mees seisab segaduses vana haigla pudenenud krohviga seina ääres ja ootab. Mööda tänavat läheb laokil, väsinud marsisammul sõdurikolonn, päevitunud, higised, tülpinud näod pilotkade, kiivrite all. Roomikute loginal mööduvad kaks tanki. Ta ei oska midagi teha, ainult ootab, käsi toetamas kohmakalt Marta õlga.

      „Nad tulevad tagasi, kindlasti tulevad tagasi, sõitsid lihtsalt sõjapakku. Ja õieti tegid, aga sina mõtled juba jumal teab mida.”

      „Naaber arvas, et nad sõitsid Tallinna, aga meil ei ole seal ju mingeid sugulasi … kui ainult …” Marta seisatab, vaatab hajameelsel pilgul varemeid enda ümber. „… Kui nad ainult seda hullust, mis siin räägiti, uskuma ei jäänud ja üle lahe või Saksamaale …?”

      „Mis neil sinna otsida?” Hinnov raputab veendunult pead. „Ootavad, kuni jääb rahulikumaks, ja tagasi … Korter jäi ju terveks.”

      Nad lähevad tagasi läbi südalinna. Lähevad keset tänavat, sest nii pääseb kergemini mööda rusudest. Linn on võidetud, linn on nüüd oma, aga püsib veel hirmul, hoidub müüride varju. Tänavaid täidab veel sõjaväevorm, täidab ränkraske, purustav tehnika. Nad suunduvad Raekoja-esiselt väljakult mäkke tõusvale tänavale. Tõus on järsk, aga lõpeb samas keset rohelust täis parki.

      „Ongi sügis käes.” Marta ohkab, tõmbab meest käest. „Tule, ma näitan sulle meie anatoomikumi.”

      Nad keeravad vasakule suurte, juba kollakaks tõmbuvate lehtedega pärnade alla.

      „Ülikool on põlenud ja Eesti kõige ilusamat teatrit pole enam. Kuidas ma armastasin seda linna ja lootsin nii väga, et siin ei muutu midagi … Nad ei saanud ju päriselt ära sõita …”

      Toomas Hinnovgi tajub linna hubast rahustavat hõngu, mis on justkui püsiv soojus nende roheliste tänavate kohal. Aga jõeäärsed purustused on masendavad ja kuumuski on seal räpaselt nõgine, tõusnud auravaist varemeist.

      „Ma ei usu, et Arvi naine võis minna sel viisil sakslasega, ei usu.” Marta hääl on korraga tusane, kurb. „Naabrid võivad ka valetada. Inimesed maksavad vihast ja kadedusestki kätte.”

      „Miks nad pidid meile, võõrastele, valetama?” Toomas Hinnov kehitab õlgu. „Ja mida säärases asjas kadestada? Too günekoloog oli ise kah paras lõbus tüüp, miks siis nainegi ei pidanud?”

      Toomas Hinnov teab, et ta hääl kõlab kalgilt, solvabki ehk Martat, aga veel suurem oli olnud trots, mida ta tundis juba alla astudes sellest toredast kivitrepist. Nikerdatud käsipuud, lihvitud graniit, ja millised toad ning too suur edvistav voodi! Kindla peale läks naine tolle ohvitseriga. Lapsed käsipidi järel või ei hoolinud lastestki üldse. Sihuke sokutab lapsedki esimesele vastutulijale kaela …

      „Sa oled tema vastu ebaõiglane …”

      „Sulle ehk meeldisid tema ropud anekdoodid?”

      Toomas Hinnov vaatab imestunult Martat. Marta kaitseb teda? Mida on siin kaitsta? Ainult teatud meeste naised võisid nii minna. Ja Arvi Kollom OLI säärane mees.

      „Mis puutuvad siia anekdoodid? Ta armastas oma peret. Mina tean. Ja armastas väga oma maad. Ja tööd armastas ta ka. Ta oli hea kirurg.”

      Martagi on vihane. Ta vaatab trotslikult Toomas Hinnovist mööda. Ja viimanegi tunneb järsku kohmetust oma viha pärast. Tõesti, Kollom polnud paha kirurg. Ning samas meenub Toomas Hinnovile operatsioon, purustatud kops, veri soolelingude vahel. Ta oli teinud kõik, palunud mõttes peaaegu jumalatki, et Arvi Kollom elama jääks.

      „Sõda muudab meid ja vahel on mul hirm, et see jääbki nii. Kas sa ei karda, et sa ei saa enam kunagi olla päris ise, see, kes sa võib-olla oled tahtnud olla, kelleks oled loodud? Kõik tõeline sinus sureb iga päev, kuni kestab see sõda. Ja ta kestab veel kaua, Toomas.”

      „Ei usu, et enam kaua.”

      „Ta on kestnud juba liigagi kaua.”

      Nad kõnnivad taas keset tänavat. Majad kahel pool teed on purustatud täielikult ning vahel tuleb neil ronida üle kivihunnikute. Marta kummardub ning tõstab üles rebenenud kontsaga sääriku kõrval vedeleva nuku. Nukk on vana ja määrdunud, tema lõhkisest kehast pudeneb saepuru.

      „Vaata, Toomas, see tüdruk, kes ta on kaotanud, temaski on juba midagi surnud.”

      Marta silmitseb veel hetke nukku ning viib siis selle murenenud servaga vundamendimüürile. Nad lähevad aeglaselt edasi keset inimtühja tänavat, mis näib justkui tardunud oma vaikuses. Kõik elav näib siit lahkunud olevat. Saabaste all krigiseb purunev klaas.

СКАЧАТЬ