Hüvastijätt. Peeter Urm
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Hüvastijätt - Peeter Urm страница 7

Название: Hüvastijätt

Автор: Peeter Urm

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Классическая проза

Серия:

isbn: 9789949956951

isbn:

СКАЧАТЬ koos. Ja ilmselt tajus seda Olgagi. Tema hetkeks kõhklev ilme kogus juba trotsi.

      „Siis võib Sven minna minu ema juurde,” teatas ta jahedalt. „Mine vanaema juurde jah. Ma helistasin ja ta ootab kindlasti.”

      „Ta tuleb minuga kaasa haiglasse,” sõnas Hinnov kindlalt. „Ma näitan sulle haiglat, Sven, ja kui sa tahad arstiks saada …”

      „Olgu, tehke mis tahate,” katkestas Olga teda närviliselt. „Ma lähen nüüd. Ma võib-olla helistan sulle ja ehk leiame aega?”

      „Kui sa seda soovid?”

      „Ja sina?”

      Sven seisis nende vahel ja vaikis. Hinnovil hakkas korraga häbi. Ja veel olid kahjutunne ja ängistus, kraapiv janu kurgus.

      „Ma ootan,” sõnas ta tasa ning teadis, et nainegi mõistis teda. Nad seisid kahekesi pojaga ja vaatasid Olgale järele, kuni too kadus jaamahoone taha. Seejärel läksid nad edasi. Hinnov tundis sõrmede all vaikselt pihku siginenud poja kätt.

      „Elame siis nagu poissmehed ja teeme ise endale süüa, Sven. Praeme kartuleid ning lööme muna peale. Mul peaks neid siin olema.” Hinnov avas külmkapi ukse ning uuris selle sisu. Ta pidi kahetsusega tunnistama selle vaesust. Muidugi oli ta unustanud, või õigemini polnud jälle mahti leidnud. Olgu, kartuleid nad siiski saavad ja ta käib vahepeal ligidal asuvas poes ära. Toob leiba, mune ja vorsti.

      „Isa, ema ütles, et sinust kirjutati ajalehes, suures Moskva ajalehes. Sa ütlesid seal, et sinult varastati sinu aparaat, mingi luuaparaat, on see tõsi?” Sven seisis toauksel, flanellsärk topitud teksapükstesse, ning vaatas teda murelikult, kuid ka mingi uhkusega.

      „Mitte päris et varastati, aga midagi sinnapoole jah.”

      „Ema ütles, et see oli ilmatu vägev artikkel ja väga tähtsas ajalehes. Sina leiutasid ja tema võttis endale, tegi ennast selle läbi kuulsaks, jah?”

      „Ta oli ennegi kuulus, Sven, kuulus ja väga hea kirurg.”

      Hinnov oli lugenud seda „Pravda” artiklit. Too Leningradi ajakirjanik, kes ta üles otsis, oli oma lubadust pidanud. Aga Lobovi nime polnud seal mainitud, see ei läinud ilmselt läbi. Kogu lugu oli seega kokku üsna hambutu. Mingis provintsihaiglas suudetakse teha leiutisi, mis ei jää alla maailmakuulsate haiglate omadele. Ei jää alla? Totter ja vale artikkel. Tehakse leiutisi, mida röövivad endale maailmakuulsad kliinikud. Nii oleks pidanud olema. Aga too ajakirjanik on kindlasti uhke oma nuditud-väänatud artikli üle. Ta ju saatis talle telegrammigi – „meie võit, läks läbi”. Mis läks läbi – vale, puhas vale, hambutu ja totter.

      „Isa, sa oled kuulus, jah?”

      Ta tunneb endal poja tungivalt uurivat vaadet. Siis Olgagi loeb neid ajalehti, tunneb muret tema pärast. Ei, ei tunne muret, küllap kogemata, küllap Lange torkas ette.

      „Kuulus? Ma ei tea, ei usu. Kirurgid ei ole nii kuulsad kui … kui filminäitlejad, Sven.”

      „Ema on kuulus.” Poiss noogutas rahulolevalt pead. „Tartus hirmus kuulus kohe. Koolis ka kõik teavad ja eesti keele õpsile hangin ma ema kaudu esietendustele pileteid. Õps peab meie emast hirmsalt lugu. Sinust ei tea ta midagi.”

      „See polegi tähtis, Sven. Ma käin nüüd poes korra ära ja sina vaatad kartulite järele, eks?”

      „Selge, kuule, sul on siin päris lahe, aga meil on seal vägevam. Mutil on kõik viimse peal. Algul oli kitsas, aga nüüd on kaks tuba ja minul on oma. Meil käib igasugu rahvast. Ema teatri näitlejaid tean ma kõiki peast.”

      Hinnov vaatas teda mõtlikult. „Jah ema on sul hea näitleja, Sven,” sõnas ta rahulikult. Ta oleks tahtnud veel midagi küsida, aga loobus. Poiss ei pea seda teadma, ütles ta endale, ja kui teabki, ei anna see mulle midagi. Me oleme juba täiesti võõrad. Tehku, mis tahab.

      „Ema on hirmus närviline. Kui tujus ei ole, säristab nii et kõrvetab kohe. Kuule, see on ema foto, eks?”

      Sven jäi seisma raamaturiiulil oleva raamitud foto ees.

      „Jah ema, ta on seal päris noor, varsti pärast meie tutvumist.”

      „Ta on siin hirmus peenike, hirmsalt ühe meie õpsi moodi. Te olite siis näljas, eks? Meie bioloogiaõpetaja ütles, et kogu rahvas oli siis näljas.”

      „Kitsam oli, aga kas päris näljas? Aga eks oli neid ka, ja natuke on neid ka praegu. Vaesust on igal ajal.”

      „Sa armastasid teda vist väga?” Sven võttis riiulilt foto ning uuris seda oma käes. „Ema ütles, et armastasid väga.”

      Hinnov seisis ukse juures, valmis lahkuma. Sven vaatas nüüd tema poole ja ta nägi, kui pinevil oli poja pilk.

      „Küllap oli tal õigus,” sõnas ta aeglaselt. „Jah armastasin, armastasin väga, Sven.”

      „Ja ikkagi läksite lahku?” Poiss hoidis fotot oma peos ning uuris seda tähelepanelikult, pani siis ettevaatlikult tagasi riiulile. „Miks te siis lahku läksite? Mina arvan, et te armastasite rohkem oma tööd ja kuulsust, rohkem kui teineteist. Aga mina ei taha kuulus olla.”

      Poja toon oli korraga vaenulik. Hinnov vaatas teda imestunult.

      „Mina ei taha kuulus olla,” kordas poiss tõredalt, „ma vilistan selle peale.”

      Järgnevad päevad võttis kogu tema tähelepanu endale Marta haigus. Tagantjärele mõeldes oli Marta olnud juba kaua haige. Köhinud oli ta kuid, aga nad polnud pööranud sellele tõsist tähelepanu. Marta isegi ei pööranud. Aga nädal tagasi oli lisandunud palavik. Ja kui ilmusid pisted paremasse külge, kahtlustas Marta endal kopsupõletikku, tegi kopsuröntgeni ja lasi terapeudil kuulata oma kopse. Sisearst diagnoosiski paremas kopsus põletikku ning kirjutas välja antibiootikumid. Martat raviti mõned päevad kodus, aga kui röntgenfilmil leiti ulatuslik varjustus, suunati ta haiglasse. Aga Marta ei nõustunud minema siseosakonda teise haiglasse, laskis kiirabil sõidutada end oma haigla ette ning marssis ise vastuvõtuosakonda. Doktor Eva Soone oli valves ning valveõde kutsus ta alla. Marta oli kange, ei lugenud mingi rääkimine. Ta oli kiirabi ära lasknud ning kössitas toolil, mantel ümber. Evagi püüdis teda ümber veenda, aga kõik oli asjatu.

      „Ei lähe ma siit kuhugi, pange mind oma palatisse,” nõudis Marta. „Meil on samad antibiootikumid ja kopsupõletikke oleme siingi ravinud, paranen siin täpselt samamoodi, ja kui te kardate, ajage kõik minu kaela,” lisas ta virilalt naeratades, „öelge et nõudis hull vanaeit ja kõik. Lõppude lõpuks olen ma siin veel peaarst.”

      Eva vaatas hingeldavat, sinakaks tõmbunud huultega Martat, vaatas murega, ja et mitte lasta tal end oma ägedusega kurnata, andis alla. Marta paigutati väikesesse palatisse koridori lõpus, paigutati operatsioonijärgsete paranejate hulka, mille pärast Eva sai hommikul Hinnovilt hirmsa peapesu. Kuulanud süngel ilmel Eva hommikuse valveettekande ära, tuli Hinnov kohe pärast seda tema juurde.

      „Mida sa mõtlesid?” nõudis ta Evalt raevutsedes. „Kuidas võisid sa panna raske kopsuhaige puhtasse operatsioonijärgsesse palatisse?”

      „Aga see on ju Marta,” tõrkus Eva, „Marta, meie peaarst.”

      „Ükskõik, olgu ükskõik kes, see on infektsioon, mõistad? Sa viisid sinna infektsiooni. Infektsioon paranejate hulka – kuidas sa võisid seda teha?”

      Jah СКАЧАТЬ