Hüvastijätt. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohe asja juurde. Ja et ta pahane oli, seda aimas Hinnov järsuks muutunud toonist.

      „See „Pravda” artikkel oli jama,” kõmistas ta telefonitorusse, „sulaselge jama. Ise, ma tean, sa seda ei teinud, leidsid lihtsalt ühe pliiatsiimejast kirjaahvi. Ja usud sa ise seda, mida ta kirjutas? Pidasin sind targemaks. Ja kui usud, miks sa siis püsti ei tõusnud ja konverentsil ei öelnud? Kartsid, mis, või polnud päris kindel? Aga salvata julgesid. Pole meeste moodi. Pea meeles, mina võõrast ei armasta ja sulivõtteid ei kannata. Aga olgu, viha ma ei pea, mis sa seal Tallinnas praegu teed?”

      „Tööd,” sõnas Hinnov tusaselt torusse. „Ma ei karda, ei karda sind,” tahtnuks ta öelda torusse, aga mingi pinge kammitses keelt ja keha. Lobovi kiire võimukas toon lummas teda.

      „Liiga palju tööd,” väljendati teisel pool meelepaha. „Nii võib üle töötada, läbi põleda. Kirurg hoiab suvel ennast ja haigeid. Haavadki lähevad kergesti mädanema.”

      „Tean, tean,” pomises Hinnov omaette, „mis ma teha saan, kui tulevad, saadan sinu juurde või?”

      „Mis sa seal ütlesid, ei kuule hästi?” kõmistati uuesti teiselt poolt. „Tead mis, mina lendan homme Lätisse Jurmalasse, puhkan nädala. Ja sina tule ka, puhkad siin samuti. Panen sulle koha kinni. Naist pole kaasa tarvis, siin on neid küll.” Teisel pool naerdi sama kõmisevalt. „Homsest on sul koht, kirjuta üles: Üleliiduline Ministrite Nõukogu Puhkebaas. Iga taksojuht teab. Tuled ja ei kahetse.”

      „Ma ei tea,” tõrkus Hinnov. „Mul on palju …”

      „Saad küll,” katkestati teda teiselt poolt resoluutselt. „Hea kirurg peabki hästi puhkama. Lased asetäitjal, lased poistel omaette töötada. Vaat nii, ma ootan. Ilusa merevaatega toa panen sulle kinni, lukstoa.”

      Teisel pool lõpetati kõne. Hinnov põrnitses vihaselt telefonitoru enda käes ning pani selle tagasi hargile. Ei sõida ta sinna Jurmalasse midagi. Lobov ei kamanda tema elu. Ja seal konverentsil ei öelnud ta midagi sellepärast, et polnud päris kindel. Siiski oli, kõik oli ju ilmselge. Lihtsalt ei tahtnud avalikku tüli. Tähendab, Lobovil oli siiski õigus, ta kartis. Lobov on tank, mitte inimene. Sõidab sinust lihtsalt üle. Aga miks ta kutsub mind sinna? Ei muretse Lobov nii väga tema tervise pärast, Lobavil on teda, Hinnovit, lihtsalt tarvis. Võib-olla on nüüd Lobovi kord karta? Polnud see „Pravda” artikkel sugugi nii tühine asi. Moskvas loetakse hoolega lehti ja seal on märksa kõvemaid mehi kui Lobov. Pakub ehk kompromissi? Peaks ehk sõitma? Ta läks Marta juurde asja arutama.

      „Muidugi sõida,” arvas Martagi. „Sul ongi puhkust tarvis. Ja ehk ta tunneb süümepiina? Ehtis end võõraste sulgedega, sisuliselt varastas.”

      „Ta oli vihane selle „Pravda” artikli pärast.”

      „Seda enam, anti korralikult pähe, pressib nüüd sinult toetust välja.”

      „Ei usu, ta pole sedasorti mees.” Hinnov raputas pead. „Aga niisama ta ei kutsu.”

      „Selge, sõidad ja kuuledki. Küll me siin nädalakese hakkama saame. Vaata nüüd minu kabinetti. Mis sa sellest arvad?”

      Marta kabinet oli tõesti muutunud. Hinnov vaatas hajameelselt enda ümber. Marta oli seadnud lauad akendele lähemale, keset põrandat oli rohkem ruumi ning kabinet tundus nii suuremgi. Põrandale oli laotatud uus suur vaip ning ruum tundus väga hubane. Miks ta peab seda nii tähtsaks, küsis Hinnov endalt.

      „Noh, kas pole parem?” Marta jälgis teda kärsitult. „Sügisel, kui me sanitaarremondiga sellele korrusele jõuame, lasen ma lae ja seinad ära värvida. Kõik heledamaks ja kapid ehitan ka sisse. Näe kui valge on praegu. Enne pidin poole päevani kasutama laualampi.”

      Hinnov kuulas teda hämmeldunult. Marta seisis tema kõrval, vaatas rahulolevalt oma kabinetti ning arutas temaga oma plaane, suuri kaugeleulatuvaid plaane. Rääkis tavalise energiaga ning miski temas ei reetnud ränka haigust. Jah, võib-olla nad eksisid, kopsust kaob ka see viimane ähvardav vari? Uus röntgen otsustab, siis on kõik selge. Ja veidi ennast sundides arutles Hinnov kaasa.

      Ta jättis osakonna Eva hoolde ning sõitis varahommikuse rongiga Riiga. Sealt Jurmalasse sõitis Hinnov elektrirongiga. Elektrirong oli rahvast puupüsti täis. Inimesed seisid umbses suvises leitsakus allakistud akendega vagunis tema ümber ning lobisesid võõras keeles. Sageli kostis ka vene keelt. Naistel olid põlvedel korvid ning toidukotid. Mehed sõitsid enamasti niisama. Üks rinna eest lahti nööbitud särgiga noor mees jõi ukse juures pingil istudes otse pudelist viina. Ümberringi hurjutati teda, inimesed sundisid teda tegema ruumi väikese lapsega naisele ning lõpuks ta tõusiski ning tuikus püstiseisvate reisijate vahelt läbi tamburisse. Valitses lämmatav leitsak. Kahel pool raudteed kasvas kõrge männimets, mille vahelt vilksatas vasakul aeg-ajalt liivarannaga meri. Siis algasid majad, suured ja väikesed, kadusid ning ilmusid taas. Hinnov uuris enda kõrval seisvatelt inimestelt ministeeriumi puhkebaasi kohta, aga keegi ei teadnud täpselt. „Siin on kõik puhkebaasid,” seletas keskealine jutukas naine talle valmilt, „ja puha ministeeriumide omad, siin nad peesitavad jah. Puhkebaasid ja puhkekodud, ametiühingutele, ministritele ja kindralitele ja kirjanikele ja heliloojatele – igasugu sakstele. Aga kohalikud tulevad siia nende poodidesse kaupa ostma. Kõik on alati olemas – erivarustus ja limiidid. Nii jah, puha sakste elu.”

      Naise jutt tüütas teda. Nüüd peatus rong sageli ning majad männipuude all jätkusid lakkamatu ketina. Ta otsustas õnne proovida taksoga ning astus järgmises peatuses maha. Aga taksotki polnud lihtne leida. Ta läks inimeste järel majade suunas, ületas siis merega paralleelselt kulgeva automagistraali ning oligi poodide ja kitsaste tänavatega alevisüdamikus. Või mis alev, pigem oli see lõputu kummipaelana väljavenitatud kuurortlinn. Postkontori lähedal leidis ta taksopeatuse ning võttis koha sisse pikas järjekorras. Rahvarohkus torkas siin igal pool silma, see väsitas ning tüütas ja juba mitmendat korda sel päeval kahetses ta oma ettevõetud reisi. Kui ta ei leia puhkebaasi üles, peab ta otsima kuskilt siitsamast öömaja, kuigi vaevalt et hotellides vabu kohti leiab. Aga kuidagi saab ta hakkama ning sõidab hommikul tagasi. Nii ta teebki. Praegu on pärastlõuna, otsib õhtuni, siis öömaja ning homme tagasi. Taoline otsus kuidagi rahustas ning Hinnov jälgis võõrastades enda ümber toimuvat saginat. Ta ei kavatsegi sellega harjuda, veel vähem omaks võtta. Umbes tunni ringis oodanud, sai ta vaba takso ning istus sellesse. Juht kuulas ta soovi ära, heitis siis Hinnovi odavale ülikonnale ning pungil portfellile umbuskliku pilgu ning süütas suitsu.

      „Sinna on ilmatu hulk maad,” teatas ta ning sülitas osavalt läbi allalastud akna, „oleks pidanud oma viis peatust rongiga edasi sõitma, siis oleks olnud kohe kõrval.”

      „Nojah, teeme selle siis taksoga tasa.” Hinnov kehitas õlgu, kuigi oli juba mures taksoarve pärast. Aga ta võis ju veelgi eksida, ja seista edasi kuumas päikeses perroonil ning tungelda vagunites tundus järsku veelgi ebameeldivam. Kui see saksu sõidutanud mees siin täpselt teab, on nii igal juhul kindlam. Ja paistis, et tema vastus rahuldas ka taksojuhti, sest too, andnud talle enda arvates küllaldaselt aega loobumiseks, nihutas nüüd sigareti suunurka ning lülitas asjalikult käigu sisse. Kliente oli mitmesuguseid, sai hoiatatud, tema võis sõita, kui raha jätkus, ükskõik kuhu.

      Maja oli neljakordne suur kivihoone. Krohvitud ning helebeežiks värvitud, mõjus ta oma kahel pool peaust seisvate kõrgete sammastega pretensioonikalt, kuid kohatuna rannaäärse hõreda männimetsa vaikuses. Seda justkui aimates oli ta end ümbritsenud kõrge plankaiaga, mille sees viisid laiad kruusatatud jalgrajad otse valge liivaga randa.

      Ukse kõrval fuajees valvas militsionäär.

      „Mulle on siin koht kinni pandud,” sõnas Hinnov. Militsionäär silmitses teda läbitungimatul ilmel ja uuris siis põhjalikult passi.

СКАЧАТЬ