Tiibeti unenäo- ja unejoogad. Rinpoche Tenzin Wangyal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olukorda ja usume, et kui me saaksime muuta oma olusid, oleksime õnnelikud. Aga olukord, milles me ennast leiame, on kõigest meie kannatuste teisene põhjus. Esmane põhjus on kaasasündinud teadmatus ja sellest tulenev soov olla teistsugune, kui me oleme.

      Võib-olla otsustame põgeneda suurlinna stressi eest, kolides ookeani äärde või mägedesse. Või jätame maaelu eraldatuse ja raskused suurlinna põnevuse nimel. Muutus võib olla kena, sest teisesed põhjused on muudetud ja me võime leida rahulolu. Kuid ainult lühikeseks ajaks. Rahulolematuse juur liigub koos meiega meie uude koju ja sellest kasvab välja uus nurin. Ja peagi oleme taas keset lootuse ja hirmu virrvarri.

      Või siis arvame, et kui meil vaid oleks rohkem raha või parem partner või parem keha või töö või haridus, oleksime õnnelikud. Aga me teame, et see ei ole tõsi. Rikkad ei ole kannatustest vabad, uus partner valmistab meile mingil viisil tuska, keha vananeb, uus töö muutub vähem huvitavaks ja nõnda edasi. Kui me arvame, et lahendus meie õnnetuolemisele peitub välises maailmas, võivad meie soovid leida vaid ajutist lahendust. Seda mõistmata oleme soovide tuulte pillutada, aina kärsitud ja rahulolematud. Meid valitseb meie karma ning me külvame pidevalt tulevase karmalise saagi seemneid. Niisugune tegevusviis mitte üksnes ei tõmba meid kõrvale vaimselt teelt, vaid ka ei lase meil leida rahuldust ja õnne oma igapäevases elus. Niikaua kui me samastume liikuva meele iha ja vastumeelsusega, toodame negatiivseid emotsioone, mis sünnivad lõhes selle vahel, mis on ja mida me tahame. Teod, mis sünnivad nendest emotsioonidest ‒ mis sisaldavad peaaegu kõiki tegusid meie argielust ‒, jätavad karmalisi jälgi.

      Karma* tähendab tegu. Karmalised jäljed* on tegude tulemused, mis jäävad mentaalsesse teadvusse ja mõjutavad meie tulevikku. Me saame karmalisi jälgi osaliselt mõista, kui mõtleme neist, kui alateadlikest kalduvustest ja hoiakutest, nagu Läänes nimetatakse. Need on kalduvused, seesmise ja välise käitumise mustrid, juurdunud reageeringud, harjumuspärased mõistestamised. Need dikteerivad meie emotsionaalseid reaktsioone olukordadele ja intellektuaalseid arusaamu, samuti meile iseloomulikku emotsionaalset laadi ja intellektuaalset jäikust. Need loovad ja tingivad iga reageeringu, mis normaalselt tekib meie kogemuse igale elemendile.

      See on näide karmalisest jäljest üldisel tasandil, kuigi seesama dünaamika toimib ka kogemuse kõige peenematel ja kõiksematel tasanditel. Mees kasvab üles kodus, kus palju tülitsetakse. Siis, võib-olla kolm- või nelikümmend aastat pärast kodust lahkumist, sammub ta parajasti mööda tänavat ja möödub majast, kus inimesed tülitsevad. Sel ööl näeb ta unes tülitsemist oma naise või partneriga. Kui ta hommikul ärkab, tunneb ta end rõhutuna ja endassetõmbununa. Seda märkab ta partner, kes reageerib mehe meeleolule, sellega teda veel rohkem ärritades.

      Niisugune kogemuste järgnevus näitab meile midagi karmalistest jälgedest. Kui mees oli noor, reageeris ta tülidele oma kodus hirmu, viha ja valutundega. Tülitsemine oli talle vastumeelne – normaalne reaktsioon – ja see vastumeelsus jättis jälje tema meelde. Aastakümneid hiljem möödub ta ühest majast ja kuuleb tülitsemist. See on teisene tingimus, mis stimuleerib vana karmalise jälje ja see ilmutab ennast tol ööl unenäos.

      Unenäos reageerib mees unenäo-partneri provokatsioonile viha- ja valutundega. Seda reaktsiooni valitsevad karmalised jäljed, mis olid lapsena kogunenud tema mentaalsesse teadvusse ja mis on arvatavasti sellest saadik mitmekordselt tugevnenud. Kui unenäo-partner ‒ kes on täielikult mehe meele projektsioon ‒ teda provotseerib, on tema reaktsioon vastumeelsus, just niisamuti nagu lapsena. Vastumeelsus, mida ta unes tunneb, on uus tegu, mis tekitab uue seemne. Kui ta ärkab, on ta kinni negatiivsetes emotsioonides, mis on eelnevate karmade viljad; ta tunneb, et on partnerist võõrandunud ja tõmbub endasse. Et asi veel keerulisemaks läheks, reageerib partner oma karmaliselt äramääratud harjumuspäraste kallakutega, muutudes võib-olla kärsituks, endassetõmbunuks, vabandavaks või orjalikuks, ning mees reageerib taas negatiivselt, külvates veel ühe karma-seemne.

      Mis tahes reageerimine mis tahes olukorrale ‒ seesmisele või välisele, ärkvel või unes ‒, mis juurneb ihas või vastumeelsuses, jätab meelde jälje. Kuna karma dikteerib reaktsioonid, külvavad reaktsioonid järgmisi karmalisi seemneid, mis omakorda dikteerivad reaktsioone ja nii edasi. Nõndaviisi viibki karma rohkem iseenda juurde. See on sansaara ratas, lõppematu teo ja reaktsiooni tsükkel.

      Kuigi eelnev näide keskendub karmale psühholoogilisel tasandil, määrab karma ära iga eksistentsi dimensiooni. Karma kujundab emotsionaalsed ja mentaalsed nähtused indiviidi elus, samuti ka eksistentsi tajumise ja interpreteerimise, keha funktsioneerimise ning välismaailma põhjuse ja tagajärje dünamismi. Kogemuse iga aspekti, kui tahes suurt või väikest, valitseb karma.

      Meelde jäetud karmalised jäljed on nagu seemned. Ja nagu seemned, nõuavad nad enda ilmutamiseks kindlaid tingimusi. Just nii, nagu seeme vajab võrsumiseks ja kasvamiseks õiges vahekorras niiskust ja valgust, toitaineid ja temperatuuri, avaldub karmaline jälg, kui kohtab õiget olukorda. Need olukorra elemendid, mis toetavad karma avaldumist, on tuntud kui teisesed põhjused ja tingimused.

      Meid aitab, kui mõtleme karmast kui põhjuse ja tagajärje protsessist, sest see juhib äratundmisele, et valikutel, mida tehakse vastuseks mis tahes olukorrale, sisemisele või välimisele, on tagajärjed. Kui me kord tõeliselt mõistame, et iga karmaline jälg on seeme edasistele karmast juhitud tegudele, saame seda arusaamist kasutada halvast hoidumiseks oma elus ning selle asemel luua tingimusi, mis mõjutavad meie elu heas suunas. Või kui me teame, kuidas lubada tärganud emotsioonile enda-vabastamist, ning seda teeme, ei teki enam uut karmat.

      HALB KARMA

      Kui me reageerime mingile olukorrale negatiivse emotsiooniga, küpseb meelde jäetud jälg viimaks ja mõjutab olukorda elus negatiivselt. Näiteks kui keegi on meie peale vihane ja meie omakorda vastame vihaga, jätame jälje, mis tõenäolisemalt põhjustab meis rohkema viha tärkamist ja edasi saab tõenäolisemaks, et põrkame kokku teiseste olukordadega, mis lubavad meie harjumuspärasel vihal kerkida. On kerge näha, kas meie elus on palju viha, või me tunneme kedagi, kel on. Vihased inimesed satuvad alailma olukordadesse, mis näivad õigustavat nende viha, samal ajal kui vähem vihaste inimestega seda ei juhtu. Välised olukorrad võivad olla sarnased, aga erinevad karmalised kalduvused loovad erinevaid subjektiivseid maailmu.

      Kui emotsiooni väljendatakse impulsiivselt, võib see tekitada tugevaid tagajärgi ja reaktsioone. Viha võib viia kakluseni või mõne muu destruktiivse tegevuseni. Inimesed võivad viga saada nii emotsionaalselt kui ka psüühiliselt. See ei kehti üksnes viha kohta: kui tegutsetakse hirmu mõjul, võib ka see tekitada tugevat stressi inimesele, kes selle käes kannatab, ta võib võõranduda teistest inimestest ja nii edasi. Pole kuigi raske näha, kuidas see viib halbade jälgedeni, mis mõjutavad negatiivselt tulevikku.

      Kui me surume emotsiooni alla, jääb halb jälg ikka alles. Allasurumine on vastumeelsuse avaldus. Me surume midagi enda sees kokku, jätame midagi ukse taha ja keerame selle lukku, sundides osa oma kogemusest pimedusse, kus see ootab, näiliselt vaenulikuna, kuni sobiv teisene põhjus kutsub ta välja. See võib avalduda mitmesugusel viisil. Näiteks kui surume alla kadeduse teiste vastu, võib see viimaks väljenduda tugevas emotsionaalses purskes või ilmneda karmis hukkamõistus nende üle, keda me salamisi kadetseme, isegi kui me seda kadedust endas eitame. Mentaalne hukkamõist on samuti tegu, mis põhineb vastumeelsusel ja külvab karmalisi seemneid.

      HEA KARMA

      Halvasti reageerimise asemel ‒ lasta enda käitumist suunata karmalisel suunitlusel või seda alla suruda ‒ võime hetkeks peatuda ja endaga aru pidada ning valida halvale emotsioonile vastumürgi. Kui keegi on meie peale vihane ja meis endas tärkab viha, on vastumürgiks kaastunne. Selle esilekutsumine võib esmapilgul tunduda sunnituna ja ebakohasena, aga kui me mõistame, et meid ärritavat inimest tõukab takka tema tingitus, ning edasi mõistame, et ta kannatab teadvuse ahenemise käes, sest ta on lõksus oma halvas karmas ning meis ärkab kaastunne ja me võime hakata lahti laskma СКАЧАТЬ