Väike lord Fauntleroy. Frances Hodgson Burnett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hommikut, kus ta ühes Cedricuga ja tema emaga käis Dicki vaatamas, ja pealelõunat, millal nad üllatasid vana õunanaist. Cedric teatas talle, et ta saab tugeva telgi raudahjuga, sooja rätiku ja summa raha, mis kõlas õunanaisele muinasjutuna.

      „Ma pean Inglismaale minema ja ma olen lord,” seletas Cedric sõbralikult. „Ja ma ei tahaks iga kord, kui sajab, mõtelda teie luuvalu peale. Minu enda kondid ei valuta iialgi ja ma ei tea ka, mis see valu tähendab, aga ma olen ikka teid kahetsenud ja loodan, et te nüüd varsti paranete.”

      „Ta on hea õunanaine,” ütles Cedric härra Havishamile, kui nad ära läksid ning õunanaise imestuse ja õnnejoovastusega maha jätsid. „Ükskord ma kukkusin ja kriimustasin oma põlve, siis andis ta mulle ühe õuna. Seepärast mõtlen ikka tema peale. Ikka peab mõtlema inimestele, kes on meie vastu head olnud.”

      Iialgi ei tulnud tema ausasse lapselikku mõttesse arvamine, et on olemas ka selliseid inimesi, kes võivad tehtud heateo unustada.

      Kohtumine Dickiga oli otse liigutav. Dickil oli jällegi Jake’iga tüli olnud ja ta oli väga masendatud, kui ta nägi oma väikest sõpra tulevat. Üllatus, millest Cedric talle kui iseenesestmõistetavast asjast teatas, et ta tuli temale raha tooma, mis vaesele saapaviksijale tuli nii ootamatult ja kogu tema murele ühe hoobiga lõpu tegi, mõjus päris põrutavalt. Lord Fauntleroy seletas oma heategu väga lihtsalt. Härra Havisham kuulas teda hoolega ja tähelepanelikult. See asjaolu, et Dicki vana sõber oli saanud lordiks ja varsti võib isegi krahviks saada, kui ta nii kaua elab, mõjus talle nii, et ta silmad ja suu pärani ajas ja mütsi peast maha pillas. Kui ta selle üles võttis, kõlas tema suust kirjeldamatu, imelik kisa, mille üle härra Havisham väga imestas, kuid Cedricule oli see juba tuttav.

      „See ei ole võimalik!” hüüdis ta. „Mida see nali peab tähendama?” See vastus pani Cedricu kohmetama, aga ta tegi vapra näo.

      „Igaüks mõtleb, et see pole tõsi,” ütles ta. „Härra Hobbs arvas, et olen saanud päikesepiste. Esiti arvasin, et mulle ei meeldi lordiks saada, aga nüüd olen sellega juba harjunud ja mulle meeldib see väga. Pragune krahv on minu vanaisa ja ta tahab, et ma teeks kõike, mis mulle lõbu valmistab. Ta on väga hea. Ta saatis mulle härra Havishamiga palju raha, ja ma tõin nüüd sinule ka raha, et sa võiksid enda Jake’ist lahti osta.”

      Asi lõppes sellega, et Dick enese Jake’ist tõesti lahti ostis, avas iseseisva äri ning muretses palju uusi harju ja kaugele paistva sildi. Ta ei suutnud oma õnnega rutem harjuda kui õunanaine. Ta käis ringi, nagu näeks ta und, ja vaatas oma heategijat tardunud pilgul, nagu peaks ta iga silmapilk sellest ilusast unenäost ärkama. Alles siis sai ta aru oma uuest seisukorrast, kui Cedric temale lahkumiseks kätt pakkus.

      „Noh, ela siis hästi!” ütles väike lord, ja olgugi et ta püüdis kindlaks jääda, värises ta hääl ja tema suured pruunid silmad ei vaadanud sõbra otsa.Ma loodan, sinu äri läheb hästi. Olen kurb, et pean sind maha jätma, aga võib-olla tulen tagasi, kui olen krahv. Ma tahan, et sa mulle kirjutad, me olime ju head sõbrad. Kirjad pead sa saatma sellel aadressil.” Ta ulatas Dickile paberitüki. „Minu nimi ei ole enam Cedric Errol, vaid lord Fauntleroy ja… ja nüüd jumalaga, Dick.”

      Dick pühkis silmi, aga siiski rippusid tal pisarad ripsmeis. Ta ei olnud haritud saapaviksija ja tal oleks raske olnud väljendada, mida ta tundis. Sellest see ka tuli, et ta ainult niiskeid silmi pilgutas ja parema käega kõrist kinni haaras, nagu tahaks ta sealt midagi kõrvaldada, mis ähvardas tal hinge matta.

      „Mulle meeldiks rohkem, kui sa ära ei läheks,” ütles ta kähiseva häälega. Siis pühkis ta jälle silmi. Ta pöördus härra Havishami poole ja ütles mütsi kergitades: „Ma tänan teid, härra, et te minu sõbra siia tõite, ja kõige eest, mis te muidu olete teinud. Ta on… on… väga armas… hea… väga armas väike poiss.”

      Kui advokaat oma väikese saatjaga ära läks, vahtis Dick neile järele kui joobnud ja ikka veel tundis ta, et ta silmad on märjad ja kõri kinni nööritud.

      Kuni ärasõidupäevani viibis väike lord Hobbsi poes nii palju kui võimalik. Härra Hobbs oli täiesti masendatud. Kui noor sõber talle mälestuseks ketiga kulduuri kingituseks tõi, siis ei suutnud ta imestusest toibuda. Ta pani karbi kalli kingitusega oma põlvedele ja nuuskas mitu korda muusikaliselt nina.

      „Siia on midagi sisse kirjutatud,” ütles Cedric, „seal seespool kaane peal. Ma ütlesin sellele mehele ise ette: „Härra Hobbsile vanalt sõbralt lord Fauntleroylt. Kui loed need read, siis meeles mind pead.” Ma tahaksin nimelt, et te mind ei unustaks,” lisas ta.

      Härra Hobbs nuuskas jälle kõlarikkalt nina.

      „Ma ei unusta… ei unusta sind iialgi,” ütles ta niisama kähiseva häälega nagu Dick. „Teie aga ärge unustage ka mind, kui elate Briti aadli hulgas.”

      „Ma ei unusta teid iialgi, olgu ma kus tahes,” vastas väike lord. „Olen teiega õnnelikke tunde üle elanud. Ma usun, te sõidate vahel mulle külla ja minu vanaisa rõõmustab väga selle üle. Võib-olla kirjutab ta teile kirja ja kutsub teid, kui ma talle teist jutustan. Te… te ei ole temale pahane, et ta krahv on? Ma arvan, et ei heiduta teid, kui ta teid kutsub.”

      „Ma tulen tingimata teile külla,” vastas Hobbs kindlalt.

      Sellega oli siis asi joones, et kui härra Hobbs saab krahvilt tungiva kutse, siis ta heidab kohe oma vabariiklikud eelarvamused kõrvale ja hakkab asju kohvrisse pakkima, et veeta mõned kuud Dorincourti lossis.

      Viimaks saabus päev, millal ettevalmistused olid tehtud ja kohvrid viidi laevale. Jõudis ka tund, kus tõld seisis ukse ees. Poissi valdas imelik üksindustunne. Tema ema oli tükk aega oma toas üksi olnud. Kui ta trepist alla tuli, olid ta silmad niisked ning kurvad ja huuled värisesid.

      Cedric läks tema juurde. Ema kummardus tema poole, lõi käed tema kaela ümber ja suudles teda. Ta teadis, et on midagi, mis neid mõlemaid kurvaks teeb, olgugi et ei olnud selge, mis see oli. Teda läbistas kerge värin ja ta sosistas:

      „Me armastasime seda väikest maja, eks ole, ema? Ja meile jääb see ikka armsaks.”

      „Jah… jah,” vastas ema tasa nuuksudes. „Jah, minu armsam.”

      Siis astusid nad vankrisse ja Cedric hoidis ema kõvasti enda vastas. Kui ema viimast korda tõlla aknast välja vana kodu poole vaatas, silitas Cedric tema kätt ja haaras oma väikeste pehmete sõrmedega sellest kinni.

      Natukese aja pärast olid nad juba laeval suure kära ja müra sees. Vankrid sõitsid edasi-tagasi ja tõid reisijaid, ka olid hirmul, kartes hiljaks jääda, ja suures mures oma pakkide pärast. Madrused harutasid köisi, ohvitserid andsid käske. Ja härrad, daamid, lapsed ja lapsehoidjad tulid laevalaele – mõned naersid ja vaatasid rõõmsalt tulevikku, teised istusid vaikselt ja kurvalt, siin-seal istus mõni nutja ja kuivatas taskurätikuga silmi. Cedric nägi igal pool asju, mis teda huvitasid. Ta imetles kokkurullitud köisi, purjesid ja kõrgeid maste, mis tõusid sinise taeva poole. Ta sepitses plaane, kuidas madrustega juttu teha, et kuulda lähemalt mereröövlitest.

      „Head tervist, Dick!”

      Ärasõiduni oli väheke aega. Ta toetus laevalael reelingule ja vaatles madruste tööd, kui korraga üks väike kogu, kes tihedas rahvamurrus endale teed tegi, tema tähelepanu köitis. See oli poiss, kel midagi punast käes, – see oli Dick. Hingetult jooksis ta Cedricu poole.

      „Ma jooksin kogu tee,” ütles ta hingeldades. „Ma tahtsin sulle veel kord head tervist ütelda ja näha sinu ärasõitu. Säh, võta see, СКАЧАТЬ