Ta ujub siiski. Lembit Uustulnd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kiirustas kõnet lõpetama. Mats pani toru ettevaatlikult hargile ja ütles millegipärast sosinal: „Papa oli.”

      „No ja siis…” mühatas Tõnn, kes süvenenult televiisorit vahtis. Parasjagu käis multikas tähesõdadest ja siis ei jätkunud Tõnnil silmi ega kõrvu muude asjade jaoks.

      „Papa ei tule meiega laeva vaatama,” seletas Mats, valides hoolega sõnu. „Hoopis draakon tuleb.”

      „Mis asja?” päris Tõnn ning nüüd kiskus ta pilgu ekraanilt ja vahtis kahtlustavalt vanemat venda.

      „Papa ütles, et draakon tuleb,” kordas Mats ning vaatas veidi murelikult ukse poole.

      „Ah, mis sa jamad,” kostis noorem vennas üleolevalt ning süvenes uuesti ekraanil toimuvasse. Uksele koputati. Poisid võpatasid ja vahetasid pilke, polnud see Tõnn nii ükskõikne midagi. Veel kord koputati uksele ja seekord juba tungivamalt. Nüüd nihkus Mats aeglaselt lähemale ja lükkas ukse ettevaatlikult praokile. Koridoris seisis tunkedes onu, keda nad olid näinud autotekil. Ta keerutas näpu ja pöidla vahel hülgevuntsi ning põristas nagu tõrrepõhjast:

      „Kas tegu on jungakandidaatide vendade Viikidega?” Mats noogutas ettevaatlikult ning lükkas ukse lahti.

      „Mina olen pootsman Raivo,” põristas võõras. „Kapteni korraldusel tuleb teile laeva tutvustada, kui olete valmis, siis läki.”

      Tõnn oli televiisori kinni klõpsanud ning pomises ukse vahelt koridori piiludes: „Draakon pidi tulema.” Võõras ajas esialgu silmad suureks, siis müristas naerda ning lausus: „Aga tuligi…” Tõnn piilus veel kord koridori, kehitas siis õlgu ja teatas: „Mina ei näe küll kedagi.”

      Onu Raivo pühkis üle vuntside, lõpetas naermise, tegi koomilise kummarduse ja lisas: „Mina olengi draakon.”

      „Mis, kas kohe selline nimi – Raivo draakon?” päris Mats imestunult ja jälle oli vennastel põhjust pilke vahetada.

      Pootsman Raivo muigas ja seletas siis: „Pootsmaneid kutsuti vanasti laevades Draakoniteks, see oli just nagu tiitel ja pärineb veel purjelaevade aegadest.” Nähes vennaste imestunud pilke, jätkas ta harimistööd: „Pootsmani hammas peab laevas iga töö peale hakkama. Kujundlikult öeldes peavad pootsmanil olema silmad nii ees kui taga, ta peab kõike nägema ja kõike teadma. Madrustel ei tohi hetkekski tekkida kahtlust, et mõnda tööd võib viletsamini teha või nurga taga niisama aega viita. Pootsmanil peavad olema kullipilk ning tugevad lihased ja küüned, et kõike pidevalt kontrolli all hoida. Ning vahel vajab see mees isegi tiibu, et jõuda üheaegselt paljudesse kohtadesse ja seal tuld ja tõrva süljata kui vaja. Noh, mehed, öelge, kas siis pole tegu lohe Gorõnitši või draakoniga?” Onu Raivo vaatas küsivalt poisse, kes vaikselt nohisedes end minekule sättisid.

      „Te ikka teate, mis mees see pootsman üldse on?” päris onu Raivo nüüd. Jälle olid poisid sunnitud pilke vahetama ja õlgu kehitama. Tõnnile meenus, et ennist oli too isand voolikust autotekki pesnud, ja nii ta siis nüüd vastuseks venitaski:

      „Küllap pootsman on nagu kojamees või majahoidja.” „Ise oled kojamees,” porises draakon, suunas mõtlikult pilgu lakke, krimpsutas nina, nii et vuntsid nina all nagu pilliroog tuules kõikusid, ning mühatas: „Pootsman on laeva tõeline peremees, kes hoiab aluse korras ja madrused töös ja jälgib, et kõik läigiks ning säraks. Kuhu siis kõigepealt sammud seame?” päris ta lõpuks juba üsna sõbraliku häälega.

      „Läheme etteotsa… noh, vööri,” vastas Mats ennast kiirelt parandades.

      „Hakkame jah vöörist pihta,” oli ka Tõnn nõus.

      „Kui vööri, siis vööri,” soostus pootsman ning kamandas: „Tulge minu järel.”

      Nad laskusid mööda kuldsete käsipuudega varustatud ja sinise vaibaga kaetud treppi neljandale tekile. Ümberringi oli klaasi ja peegleid, trepimademel õitsesid lilled ja rohetasid toapalmid. Siis astusid nad pikka koridori, kus jälle oli pehme vaip maas ja mõlemal pool seinas kajutite uksed. Mõned neist olid lahti, kusagil undas tolmuimeja ja koridori lõpus seisid nikkelkärud voodipesuga.

      „Koristustöö käib,” põristas pootsman jälle nagu tõrre põhjast. „Katsume siit kiiresti mööda minna, et mitte dessasid segada. Tüdrukutel on kiire ja siis on nad närvilised.” Nagu tellimise peale tuhises ühest kajutist noor ilus kitlis tädi välja. Ta pidi pootsmanile midagi ütlema, märkas siis poisse, naeratas, lehvitas kätt ja kadus jälle kajutisse.

      „Töö käib kui teistre köögis,” pomises onu Raivo ja lisas sammu. Matsil oli tunne, et Vuntsil ei olnud erilist isu koristajate otsa komistada.

      Pika koridori lõpus oli uks, pootsman avas selle oma võtmega ja nüüd olidki poisid pakil, nagu ütles onu Rein.

      „Oi, küll siin on palju köisi,” imestas Tõnn ringi vahtides, „ja osa on veel rullidele keritud.”

      „Ja näe, ankrukett, oh sa pirakas kui jäme,” lisas Mats. Pootsman muigas. „Kuulge, mehed, kui tahate jungaks saada, tuleb esiteks ikka merekeeles rääkida.” Ta keerutas vuntsi ja jätkas: „Pidage meeles, laevas ei ole paelu, nööre ega köisi, vaid on otsad, ja need, mida sina, Tõnn, imetlesid, on sildumisotsad. Sildumisotsad sellepärast, et nendega hoitakse laeva sadamas kai küljes, kui toimub lossimine või laadimine. Nagu te isegi aru saate, siis peavad need otsad olema sellised, et nad jaksavad ka tugeva tuulega laeva kai ääres pidada. Igal sildumisotsal on ka oma nimi, kuid sellega ei hakka ma praegu teie pead vaevama.”

      Tõnn ja Mats olid vahepeal astunud tekil keerdus olnud kapronotsa juurde ja proovisid seda tõsta. Raske oli, aga tuule said nad jupikesele alla.

      „Mis, kas pole kerge amet?” päris onu Raivo ning lükkas nokkmütsi kuklasse. „Tulge siia.” Ta viipas käega ja kutsus poisid poordi ääre peale. „Vaadake, Silja-sugune suur laev peab juba üksi vöörist olema viie jämeda otsaga pollarisse kinnitatud, sama palju ka ahtrist.”

      „Pollarisse?” päris Tõnn ning vaatas esiti vasakule ja siis paremale. „Kus see politsei siin on?”

      Onu Raivo vangutas laitvalt pead ja patsutas käega jämedatele musta värvi metallist paarissammastele, milliseid oli tekil neli paari.

      „Vaata siia, junga Tõnn, ja unusta kaldavärgid. Pollariteks nimetatakse neid malmist või terasest jämedaid poste, mille külge kinnitatakse sildumisotsad.”

      „Kümme pootsmani käsivarre jämedust otsa,” noogutas Mats tunnustavalt. Tõnn uuris hindavalt kõrgust, siis kaugust kaist ja päris kahtlevalt:

      „Aga… aga… kes neid otsi kaldale jaksab venitada, need on ju nii rasked?”

      „Täiesti õige tähelepanek, junga Tõnn,” põristas pootsman ja haaras nurga tagant konksu otsast pika nööri, mis oli mitmeks puhiks kokku lapitud ning mille otsas rippus umbes tennisepalli suurune nöörist punutud kera.

      „Kas te teate, millega on tegu?” päris ta kavalalt naeratades. Poisid vahetasid pilke ja kehitasid õlgu.

      „Noh, mingi nöör… ei, ots,” venitas Tõnn ning kaalus ümmargust „tennisepalli” käes. „Igavesti raske, proovi, Mats.” Ka vanem vennas kaalus nöörist punutud palli – tõepoolest oli parajalt raske.

      „See, mida te praegu käes hoiate, on „ahvirusikas”. Otsast punutud palli sees on liivaga СКАЧАТЬ