Parfüüm. Patrick Suskind

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle õudse tuleriida jugapuuokste ning mullaga. Aastaid hiljem tuli see siis jälle lahti kaevata ja parknahaks mumifitseerunud toornahalaibad nende hauast välja tuua.

      Kui ta nahku maasse või välja ei kaevanud, siis tassis ta vett. Kuude kaupa tassis ta alt jõest vett, ikka kaks ämbritäit korraga, sadu ämbritäisi päevas, sest parkimine nõudis tohutult vett pesemiseks, leotamiseks, kupatamiseks ja värvimiseks. Kuude kaupa ei olnud tal sellest veetassimisest kuiva kohta ihul, õhtuti tilkusid ta riided, ja tema nahk oli külm, pehme ja porsunud nagu seemisnahk.

      Olles elanud aasta seda pigem loomalikku kui inimlikku elu, jäi ta siberi katku, kardetud parkalitõppe, mis tavaliselt lõpeb surmaga. Grimal oli ta juba maha kandnud ja otsis asendajat – muide isegi kahetsedes, sest nii vähenõudlikku ja produktiivset töölist kui see Grenouille ei olnud tal veel kunagi olnud. Vastu kõiki ootusi elas Grenouille haiguse üle. Talle jäid ainult suurte mustade paisete armid kõrvade taha, kaelale ja põskedele, mis teda moonutasid ja muutsid ta veel inetumaks, kui ta niigi juba oli. Peale selle jäi talle – hindamatu eelis – ka immuunsus siberi katku vastu, nii et ta võis sellest peale isegi lõhenenud ja veriste kätega kõige hullemaid nahku kraapida, sattumata ohtu uuesti nakatuda. Selle poolest ei erinenud ta mitte ainult õpipoistest ja sellidest, vaid ka oma potentsiaalsetest järglastest. Ja kuna ta ei olnud nüüd enam nii kergesti asendatav nagu seni, tõusis tema töö väärtus ja seega ka tema elu väärtus. Äkki ei pidanud ta enam palja maa peal magama, vaid tohtis endale kuuri puust nari ehitada, sai selle katteks õlgi ja oma teki. Ööseks ei pandud teda enam kinni. Ka söök oli parem ja piisavam. Grimal ei pidanud teda enam nagu mingit elajat, vaid nagu kasulikku kodulooma.

      Kui Grenouille kaksteist aastat vanaks sai, andis Grimal talle pool pühapäeva vabaks, ja kolmeteistkümneselt tohtis ta isegi argipäeviti õhtul pärast tööd tunniks ajaks välja minna ja teha, mis tahtis. Ta oli võitnud, sest ta elas, ja tal oli küllalt vabadust, millest piisas, et edasi elada. Talvitumise aeg oli möödas. Puuk Grenouille liigutas ennast jälle. Ta haistis hommikuõhku. Teda haaras jahikirg. Tema ees oli valla maailma kõige suurem lõhnapiirkond: Pariisi linn.

      7

      See oli nagu muinasjutuline küllusemaa. Ainuüksi juba lähimad kvartalid Saint-Jacques-de-la-Boucherie ja Saint-Eustache olid küllusemaa. Rue Saint-Denis’lt ja Rue Saint-Martinilt algavatel põiktänavatel elasid inimesed nii tihedalt summas, majad olid niivõrd kokku surutud, viis-kuus korrust kõrged, et taevas ei paistnud ja õhk all maapinnal seisis nagu niisketes kanalites ja kubises lõhnadest. Siin segunesid inimese- ja loomalõhnad, söögi ja haiguse, vee ja kivi ja tuha ja naha, seebi ja värske leiva ja äädikas keedetud munade, nuudlite ja läikimahõõrutud messingi, salvei ja õlle ja pisarate, rasva ja märgade ja kuivade õlgede lehk. Tuhanded ja tuhanded lõhnad moodustasid nähtamatu sombu, mis täitis põiktänavate kuristikke, haihtudes katuste kohal vaid harva ja all maapinnal mitte kunagi. Inimesed, kes seal elasid, ei haistnud selles sombus enam midagi erilist; see on ju neist lekkinud ja neid põhjalikult läbi immutanud, see oli ju õhk, mida nad hingasid ja millest nad elasid, see oli nagu kaua kantud soe riietus, mida enam ei haista ja nahal ei tunne. Grenouille aga haistis kõike nagu esimest korda. Ja ta ei haistnud mitte ainult selle lõhnasegu kogumit, vaid lõhustas selle analüütiliselt kõige pisemateks ja erinevamateks osadeks ja osakesteks. Tema peen nina harutas lõhna- ja haisukera üksikuteks põhilõhnade lõngadeks, mida ei saanud enam rohkem lahutada. Talle pakkus kirjeldamatut lõbu neid lõngu lahti harutada ja kokku põimida.

      Sageli jäi ta seisma, toetudes vastu majaseina või pugedes mõnda pimedasse nurka, silmad suletud, suu paokil ja sõõrmed puhevil, vaikselt nagu röövkala suures, tumedas, aeglaselt voolavas vees. Ja kui siis lõpuks tuulevirve talle mõne õrna lõhnalõngaotsa kätte mängis, haardus ta sellesse ja ei lasknud seda enam lahti, nüüd ei haistnud ta enam midagi muud kui seda ühte lõhna, hoidis sellest kinni, tõmbas selle enesesse ja säilitas seal igaveseks ajaks, see võis olla ammutuntud lõhn või selle variatsioon, see võis aga olla ka päris uus lõhn, niisugune, millel polnud peaaegu või üldse mingit sarnasust kõigega, mida ta seni oli haistnud, veel vähem näinud: näiteks triigitud siidi lõhn, tüümianitee lõhn, hõbetikandiga brokaaditüki lõhn, haruldase veini pudelilt pärit korgi lõhn või kilpkonnaluust kammi lõhn. Niisuguseid tundmatuid lõhnu ajas Grenouille taga, neid jahtis ta õngitseja kire ja kannatlikkusega ja kogus neid endasse.

      Kui ta oli põiktänavate paksust sombust küllastunud, läks ta mõnda õhurikkamasse kohta, kus lõhnad olid nõrgemad, segunesid tuulega ja levisid peaaegu nagu parfüüm: näiteks turuplatsile, kus päev veel õhtulgi lõhnades edasi elas, nähtamatult, aga nii selgelt, nagu sagiksid seal ikka veel kaubitsejad, nagu seisaksid seal ikka veel täis juurvilja- ja munakorvid, veini- ja äädikavaadid, vürtsi- ja kartuli- ja jahukotid, naela- ja kruvikastid, lihaletid, lauad täis kangaid ja nõusid ja kingataldu ja sadu muid asju, mida seal päeval oli müüdud… kogu sagimine oli kuni pisima üksikasjani olemas õhus, mis sellest siia maha oli jäänud. Grenouille nägi kogu seda turgu haistes, kui nii võib öelda. Ja ta haistis seda täpsemini, kui mõni teine seda näha oleks suutnud, sest ta tajus seda tagantjärele ja seepärast kõrgemal tasemel: kui essentsi, kui millegi olnu vaimu, mida ei häirinud tavalised oleviku atribuudid nagu lärm, kirevus ja ihulike inimeste vastik kokkusurutus.

      Või ta läks sinna, kus ta emal pea maha oli löödud, Place de Grève’ile, mis nagu suur keel jõge lakkuma ulatus, siin seisid kaldale tõmmatud või postide külge seotud laevad ja lõhnasid söe ja vilja ja heina ja niiskete köite järele.

      Ja lääne poolt tuli mööda seda ainukest sihti, mille jõgi läbi linna oli ajanud, lai tuulevoog ja tõi kaasa lõhnu maalt, Neuilly’ aasadelt, metsadest Saint-Germaini ja Versailles’ vahel, kaugematest linnadest nagu Rouen või Caen ja vahel isegi merelt. Meri lõhnas nagu pungil puri, kuhu on talletunud vett, soola ja külma päikest. Ta lõhnas lihtsalt, see meri, kuid samas õilsalt ja ainulaadselt, nii et Grenouille ei söandanud tema lõhna lõhustada kalaseks, soolaseks, vesiseks, adruseks, värskeks ja nii edasi. Ta jättis mere lõhna parem kokku, säilitas selle mälus kui terviku ja nautis seda osadeks jaotamata. Mere lõhn meeldis talle nii väga, et ta tahtis seda kunagi saada puhtana ja segamatuna ja sellisel hulgal, et võiks sellest purju jääda. Ja hiljem, kui ta kuulis räägitavat, kui suur on meri ja et seal võib päevade kaupa laevaga sõita, ilma maad nägemata, ei olnud tema jaoks midagi meeldivamat kui ettekujutus, et ta istub sellisel laeval, kõrgel üleval, kõige eespoolse masti korvis, ja lendab läbi mere lõputu lõhna, mis ei olegi tegelikult lõhn, vaid hingus, väljahingamine, kõikide lõhnade lõpp, ja haihtub puhtast naudingust selles hinguses. Aga sellel ei olnud määratud kunagi teostuda, sest Grenouille’i, kes Place de Gréve’i ääres jõekaldal seisis ja korduvalt sisse ja välja hingas tema ninna jõudnud väikesi räbalaid, ei olnud määratud kunagi oma elus näha merd, tegelikku merd, suurt ookeani, mis asus läänes, ega selle lõhnaga iialgi ühte sulada.

      Saint-Eustache’i ja Hôtel de Ville’i vahelise kvartali oli ta varsti nii läbi nuusutanud, et ta orienteerus seal ka kottpimedal ööl. Ja nii laiendas ta oma jahiala, algul läände, Faubourg Saint-Honoré poole, siis mööda Rue Saint-Antoine’i üles kuni Bastille’ni, ja lõpuks isegi jõe teisele kaldale, Sorbonne’i linnaossa ja Faubourg Saint-Germain’i, kus elasid rikkad inimesed. Väravate raudvõrede vahelt lõhnas tõllanaha ja paažide parukate puudri järele, ja üle kõrgete müüride hoovas aedadest leetpõõsa ja rooside ja värskelt lõigatud ligustri lõhna. Siin juhtus ka, et Grenouille haistis esimest korda parfüümi selle sõna otseses mõttes: lihtsat lavendli- või roosivett, millega pidulikel puhkudel toideti aedade purskkaevusid, aga ka komplekssemaid, kallimaid lõhnu, nagu muskustinktuur neroliõliga ja tuberoos, luganartsiss, jasmiin või kaneel, mis õhtuti raske lindina ekipaažide järel hõljusid, Ta registreeris neid lõhnu nagu igapäevaseid lõhnugi: uudishimulikult, kuid ilma erilise imetluseta. Ta taipas küll, et parfüümide eesmärgiks on mõjuda joovastavalt ja ligitõmbavalt, ja ta tundis ka, kui kvaliteetsed on need essentsid, millest parfüümid koosnesid, kuid tervikuna tundusid nad talle pigem tahumatud ja labased, rohkem kokku kallatud kui komponeeritud, СКАЧАТЬ