Toomas Nipernaadi. August Gailit

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leiu, olin joobnud kui näljane hulgus, kes on tänavalt toodud troonile. Sonisin ja viibisin kui palavikus – terve maailm oli korraga lahti, võisin osta riikisid, kukutada kuningaid, võisin pilduda rikkusi tänavale vaid oma tujude taltsutamiseks.

      Kuid esimese joobumuse lõppedes asus korraga seletamatu nukrus mu hinge. Milleks kõik see! Milleks mul riigid, troonid ja au!

      Pigemini oleksin tahtnud olla jälle vaene. Kulla rasked koormad surusid mu õlgu. Pärlid eretasid, kuid olid külmad. Olen siiski unistaja, säärane kentsakas laululind, kes hoolib rohkem päikesest, lilledest ja väikesest Ellost kui varandustest. Ma jäin koguni rahutuks ja ei saanud enam und. Ma olin õnnetu, et terve mu elutöö pole viinud mind sihile. Miks olin kulutanud oma noorust, jõudu, miks olin viitnud uneta öid! Et asuda elama kuhugi lossi ning vaadata kurbuses elupäevade loojakut?

      Ah, mu armas, tahad, ma lasen sulle teha pärlitest kee, et võiksid kõndida kuuvalgel end imestelles? Tahad, ma ehitan sulle lossi ning kingin viissada valitud orja, kes valvaksid su ilu ja kaitseksid su rahu? Ise külastaksin sind kord aastas neissamus sulaseriideis. Või pean ehitama sulle raudteed, et võiksid soovi järgi lennata igale poole, kuhu ihaldab süda? Ei, nüüd tean, ma kingin sulle nuku, säärase suure nuku, tõsiste, tõsiste silmadega – võib-olla muutud sa siis vähegi lahkemaks ja ei ole kuri vaese Nipernaadi vastu.

      Mu jumal, sa vaikid ja oled tõsine ning ma võin hulluda mõttest, et pole tabanud su soovi! Ütle ometi, mida pean tegema? Ehk soovid saada valitsejannaks, kuningannaks vürstide seas? Võin ka seda – kroonid pudenevad mu varanduse raskusest ning rahvad jooksevad saagihimus mu järele kui uue prohveti ja õnnistegija järele. Väike lapsukene, sa ei tea veel kulla võimu ning pärlide nõiduvust. Kerjusest võib saada monarh, ja nurjatum ori hakkab riigi juhtijaks kantsleriks.

      Ütle ainult, ja ma teen kõik, mis mu võimuses. Ah, kui rasked on need kullavoorid, mida pean kandma õlul. Kuis põletavad mu hinge oma külmusega pärlide hunnikud! Võta nad enesele – ise lähen ma siit nii, nagu tulin, vaene, vilets, kuid rõõmus ja joobunud Issanda loodusest. Vaata neid sulisevaid vesi enda ees: kui palju võimalusi ja õnne peidavad nad oma voogude all! Armastan sind, Ello – anna andeks mu üleannetus – armastan sind. Ehk olen ma süüdi ses? Olen ma tõesti nii inetu? Ah, ära räägi, seda tean ma isegi, juba ammu, juba ammu teadsin ma seda.”

      Ello istus poisi kõrval, vaikne ja tõsine.

      „Sa fantaseerid!” hüüdis ta unest ärgates. „Ses jões pole ühtegi pärli.”

      Nipernaadi hüppas püsti kui salvatud.

      „Mis, mis?” naeris ta täiel kõril. „Siin jões pole ühtegi pärli, räägid sa? Ma fantaseerin, ütled sa? Ah nii, siis pean sulle muretsema tõendusi, sest vaata, sa ei soovi uskuda mind.”

      Ta langes Ello ette põlvili ning lausus paluvalt:

      „Usu mind, armas! Ma võin koguni vanduda oma Issanda õnnistuse ja kõige man, mis mulle kallis. Ehk arvad tõesti, et su isa heinamaad olid mulle sedavõrd tähtsad, et nende pärast tegin tööd, rehkendasin ja mõõtsin veeseisu? Jumal, sa oled niisama naiivne nagu lollakas Tralla! Ei tea, milleks see fantaasia? Kuid küll sa ise näed, homme, ülehomme jõuavad siia töölised, palju, palju töölisi, ning algavad mu kaevamistööd. Tulevad ka pärlipüüdjad, tead, seesugused pikad ja tõsised mehed, kelle silmad on suured kui öökullidel. Ning siia liivasele neemele ehitan ma neile ilusad majad, et neil ei pruugiks häbeneda oma kodu. Ja isegi keni tütarlapsi toon neile linnast, et neil poleks igav. Vaata, armas Ello, nüüd tahaks ma teada, kas võiksid mind veidi armastada, või pean ka endale tellima tütarlapse linnast?”

      „Sa ei taha ikka veel mõista,” lausus Ello tasa, „et kahe nädala pärast on mu pulmad kirikhärraga!”

      „Tõesti?” hüüdis Nipernaadi üllatatult. „Missugune rumal uudis! Kuid küllap me temast vaesest jagu saame. Kas tead, ülendame ta kardinaliks või saadame ta Rooma paavstiks. Või koguni paneme ta kloostri mungaks, las see härra siis mõtleb natuke oma kõlvatu elu üle järele! Ei? Sa naerad, sa ei taha, tähendab, seda? Sa oled nii armas ja kena, kui naeruks alastad vallatult hambad.

      Tahad, väike Ello, ma käänan ta kõrisõlme kaheks? Keset jutlust torman kantslisse ja viskan ta ülevalt alla kui kassipoja. Tahad, ma murran tal ka teise sääreluu, nii, vargsi, salaja, et hiirgi ei kuule, kärbeski ei näe? Sääraste asjadega saan lihtsalt ja kergelt valmis, need on minu juures tühine asi!”

      „Sa oled tõesti hull, ma kardan!” lausus Ello värisedes.

      „Ära karda,” ütles Nipernaadi suuremeelselt, „egas ma sinu nõuta midagi ette võta. Küllap me kahekesi temast jagu saame. Vaata, kui tugevad käed on mul, ning katsu mu lihaseid – ei, ei, ära ometi karda! Katsu siit, vaata siit! Nende kätega ei jää meie hätta, tulgu või sarviline vastu.

      Kui mu pärlipüüdjad ja kullakaevajad siia jõuavad, ehitame ka ise siia endile lossi. Ning sealt ülevalt vaatame siis, kuidas sipelgate hulgad askeldavad jõe juures; ikka uusi ja uusi varandusi leides. Ning sina juhid neid sealt ülevalt, oled helde mõistlikele ja karm logelejaile, oled meie kõigi jumaldatud printsess. Kuid pane tähele, armas, ainult Nipernaadi tohib astuda üle su läve, kõik teised nurjatud igatsejad visatakse merre kui suurimad roimarid. Üksnes Nipernaadi tohib võtta sind kätest, vaata nii, vaata nii!”

      „Lase mind lahti!” hüüdis Ello.

      „Mispärast peaksin seda tegema?” küsis Nipernaadi imestades. „Või ei taha sa mind?” „Ei!” karjatas Ello järsku ning lükkas poisi kõrvale. Ta tõusis üles ning jooksis kerge tiivu kodu poole.

      „Ei, ei, ei!” kajas mets vastu.

      Otsekui rabatuna langes poiss neeme liivale. Kaua lamas ta nõnda liikumatult ühel kohal. Ta õlad värisesid: suur mees nuttis. Taevasse oli kerkinud muhelev täiskuu.

      Teisel hommikul sõitis Nipernaadi peremehega vallamajja. Keegi ei teadnud, mis asja neil seal võis olla. Sõbralikult hüppasid nad vankrile ning kihutasid mürinaga maanteele.

      Peremehele seletas poiss asja nõnda, et ta võtab jõe süvendamise kulud enda peale ning saab peremehelt vastutasuks paar vakamaad liivast neeme jõesuus.

      „Egas vanaduseni enam palju päevi ole,” rääkis Nipernaadi peremehele seletuseks, „kui kaua aga ikka võõrast sedaviisi orjad. Pealegi olen ma ameti poolest kalur, ja kui vanadusepäevad kätte jõuavad, ehitan sinna liivasele neemele enesele väikese onni. Ehk annab jumal ka jõudu ja rikkust: saan ehk siis ka paadi ning mõned võrgunärud. Siis võin muretult siin oma elupäevi veeta.”

      Peremees oli säärase asjaga päri ning nad sõitsid vallamajja eellepingu sõlmimiseks.

      Ühtlasi saatis Nipernaadi ajalehte kuulutuse, et vajab suurel hulgal iga seltsi töölisi, ehitajaid, insenere ehitus- ja kaevamistöödeks, ning palus pakkumised saata talu aadressile.

      Koju jõudes astus ta ärritatult Ello tuppa ning näitas talle eellepingut.

      „Vaata seda paberit,” ütles ta lõbusalt, „isa rentis mulle jõesuu viiekümneks aastaks, mis sa arvad, kas sellest ajast jätkub, et põhjalikult jõe varandusi ekspluateerida?”

      Ello ei tahtnud uskuda silmi. Ta uuris kaua lepingut. Siis rääkis Nipernaadi ikkagi tõtt, või milleks muidu see leping?

      Kui lähemail päevil hakkas Nipernaadile voolama määratul hulgal igasuguseid kirju tööpakkumistega, polnud talurahva imestusel piiri.

      „Jumal seda ise teab, mis inimene СКАЧАТЬ