Название: Talvesepp
Автор: Terry Pratchett
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Детская фантастика
isbn: 9789985323540
isbn:
Proua Earwig oli nooremate nõidade seas armastatud, sest tema moodi nõid olles võisid sa kanda nii palju ehteid, et jaksad vaevalt kõndida. Vanaema Weatherwaxi ei armastanud eriti keegi…
… välja arvatud siis, kui teda vaja oli. Kui Surm seisis hälli kõrval või kirves libises metsas ja veri imbus samblasse, saadeti keegi kiiresti külma, kössis majakesse metsalagendikul. Kui lootus oli kadunud, saadeti Vanaema Weatherwaxi järele, sest tema oli parim.
Ja ta tuli alati. Alati. Aga et teda armastatud oleks… ei. Vajamine ei tähenda armastamist. Vanaema Weatherwax oli nendeks puhkudeks, kui asi oli tõsine.
Kuid Tiffanyle ta mingil kummalisel moel meeldis. Ta arvas, et tema meeldib Vanaema Weatherwaxile samuti. Ta lubas Tiffanyl end Vanaemaks kutsuda, samas kui kõik teised noored nõiad pidid teda emand Weatherwaxiks kutsuma. Vahel tundus Tiffanyle, et kui Vanaema Weatherwaxiga sõbralik olla, pani ta su proovile, kui sõbralikuks sa suudad jääda. Vanaema Weatherwaxi juures oli kõik proovilepanek.
„Tema uue raamatu nimi on „Esimesed sammud nõiakunstis”,” jätkas Tiffany, jälgides vana nõida hoolikalt.
Vanaema Weatherwax naeratas. Õigemini: tema suunurgad tõusid.
„Hah!” tegi ta. „Ma olen seda enne öelnud ja ütlen jälle: nõidumist raamatust ei õpi. Letice Earwig arvab, et nõiaks saamiseks tuleb lihtsalt raamatupoodi minna.” Ta heitis Tiffanyle läbitungiva pilgu, nagu üritaks milleski otsusele jõuda. Siis ütles ta: „Ja ma võin kihla vedada, et seda ta teha ei oska.”
Ta võttis kuuma teetassi pihku ja tõstis üles. Siis sirutas ta teise käe ja võttis Tiffanyl käest.
„Oled valmis?” küsis ta.
„Milleks va…” alustas Tiffany, kuid tundis siis, et käsi läheb kuumaks. Kuumus liikus mööda tema kätt ülespoole, soojendades seda luuni välja.
„Tunned?”
„Jah!”
Soojus hääbus. Ja Vanaema Weatherwax, vaadates endiselt Tiffanyle otsa, keeras teetassi tagurpidi.
Tee kukkus ühe tükina välja. See oli jääks külmunud.
Tiffany oli juba piisavalt vana, et mitte küsida: „Kuidas te seda tegite?” Vanaema Weatherwax ei vastanud rumalatele küsimustele, tegelikult vastas ta üldse vähestele küsimustele.
„Te liigutasite kuumust,” ütles Tiffany. „Te võtsite tee kuumuse ja suunasite läbi enda minusse, eks ole?”
„Jah, aga mind see kuumus ei puudutanud,” lausus Vanaema võidurõõmsalt. „Kõik sõltub tasakaalust, saad aru? Tasakaal on kõige tähtsam. Hoia tasakaalu ja…” Ta vakatas. „Kas sa oled kaalukiigega kiikunud? Üks ots tõuseb, teine langeb. Aga keskmine osa, täpselt seal keskel, see jääb alati paigale. Tõusmine ja langemine lähevad sellest puhtalt läbi. Ükskõik kui kõrgele või madalale otsad liiguvad, see jääb tasakaalu.” Ta kirtsutas nina. „Võlukunst ongi peamiselt asjade liigutamine.”
„Kas mina saan seda õppida?”
„Üsna kindlasti. See pole raske, kui meel õigeks seada.”
„Kas te saate mind õpetada?”
„Äsja õpetasin. Ma ju näitasin sulle.”
„Ei, te näitasite mulle, kuidas see käib, mitte… kuidas see käib!”
„Seda ei oska ma öelda. Ma ei tea, kuidas ma seda teen. Sina teed seda kindlasti teistmoodi. Sa pead lihtsalt meele õigeks seadma.”
„Kuidas seda teha?”
„Kust mina tean? See on ju sinu meel,” nähvas Vanaema. „Ole hea, pane teekann uuesti üles. Minu tee on külmaks läinud.”
Selles kõiges oli peaaegu mingi kiuslikkus, kuid selline Vanaema Weatherwax juba kord oli. Tema seisukoht oli, et kui inimene on võimeline õppima, mõtleb ta kõik ise välja. Pole mingit mõtet asja tema jaoks lihtsaks teha. Elu pole lihtne, ütles ta.
„Ja ma näen, et sa kannad ikka veel seda kulinat,” ütles Vanaema. Ja kulinad talle ei meeldinud – nii nimetas ta kõiki metallist asju, mida nõid kandis ja mille ülesandeks polnud midagi ülal, kinni või küljes hoida. Seda nimetas ta eputamiseks.
Tiffany puudutas hõbedast hobuseripatsit, mida ta ketiga kaelas kandis. See oli väike, lihtne ja talle väga oluline.
„Jah,” ütles ta rahulikult. „Kannan.”
„Mis sul seal korvis on?” küsis Vanaema edasi, ja see oli tavatult ebaviisakas. Tiffany korv oli laual. Selle sees oli loomulikult kingitus. Kõik teadsid, et külla minnes tuleb väike kink kaasa võtta, aga inimene peaks olema üllatunud, kui see üle antakse, ja ütlema midagi sellist nagu: „Ooh, poleks vaja olnud.”
„Ma tõin teile midagi,” ütles Tiffany, tõstes suure musta teekannu tule kohale.
„Sul pole tõesti mingit põhjust mulle kingitusi tuua,” lausus Vanaema Weatherwax tõsiselt.
„Nojah,” vastas Tiffany ja jättis selle nii.
Tema selja taga tõstis Vanaema korvil kaane pealt. Korvi sees oli kassipoeg.
„Tema ema on Nurri, lesknaine Cable’i kass,” ütles Tiffany, et vaikust täita.
„Poleks vaja olnud,” urises Vanaema Weatherwax.
„See polnud raske.” Tiffany muigas tule poole.
„Ma ei kannata kasse.”
„Ta ei lase hiirtel ülekäte minna,” märkis Tiffany endiselt ümber pööramata.
„Siin pole hiiri.”
Neil pole midagi süüa, mõtles Tiffany. Valjusti ütles ta aga: „Proua Earwigil on kuus musta kassi.” Valge kassipoeg korvis vahtis praegu kindlasti Vanaema Weatherwaxile otsa kurva, jahmunud ilmega nagu kõik kassipojad. Sina paned mind proovile, mina sind, mõtles Tiffany.
„Ma ei tea, mida sellega peale hakata. Ta peab kitselaudas magama,” ütles Vanaema Weatherwax. Enamikul nõidadel on kitsed.
Kassipoeg hõõrus ennast juba vastu Vanaema jalgu ja tegi „miu”.
Pärast, kui Tiffany lahkus, ütles Vanaema Weatherwax uksel head aega ja jättis ust sulgedes kassi väga hoolikalt väljapoole.
Tiffany läks lagendiku teise serva, kuhu ta oli preili Treasoni luua sidunud.
Aga ta ei roninud luuale, veel mitte. Ta astus ühe astelpõõsa kõrvale ja jäi liikumatuks, kuni teda polnudki enam seal, kuni kõik tema juures ütles: ma ei ole siin.
Kõik näevad leekides ja pilvedes kujutisi. Nüüd tuli lihtsalt teistpidi teha, tuli välja lülitada see osa iseendast, mis ütles, et sa oled seal, ja sa lahustusid. Niimoodi СКАЧАТЬ