Rolling Stones. Philip Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minuga kokku saada siis, kui tuur jõuab Pariisi.

      Champs-Élysées’ kõrval asuvas Warwicki hotellis ootasin neliteist tundi, esmalt registratuuri juures ja seejärel oma toas. Kutse ilmuda Keithi ette saabus alles kell kolm öösel. Olime vestelnud vaevalt viis minutit, kui sisse marssis Paul Wassermani abi Alvinia Bridges ja teatas, et pean lõpetama, sest „Keithil on nüüd aeg pisut lõbutseda”. Ei varem ega hiljem ole ma tundnud nii suurt soovi kedagi kägistada.

      Londonisse naasnud, leidsin mõningast lohutust jutuajamises rollingute mitteametliku arhivaari Bill Wymaniga, kui lõunatasime vanamoelises Prantsuse restoranis Boulestin, mille menüüs oli Domaine Ott, Billi lemmik Provence’i rosé’de seas.

      Pärastlõunal pidi Bill koos oma toonase pruudi Astrid Lundströmiga minema David Bailey juurde fotosessioonile, kuhu nad kutsusid mindki kaasa. Olime jäänud nii kauaks juttu puhuma, et jõudsime sinna üle tunni aja hiljem. Kuulus fotograaf kees vihast, kuid ma ei teinud sellest välja, vaid ütlesin endale, et see pole minu süü. Olin kujutlenud, et Bailey sätib oma kliente poosidesse ülevoolava kuuekümnendate stiilis vestluse ja eksalteeritud hüüatuste saatel. Tegelikult aga andis ta Billile ainult ühe näpunäite: „Seisa sinna, kuradi vitt!”

      Keithi intervjuu sain alles kahe kuu pärast Londoni Carlton Toweri hotelli ülakorruse sviidis. Lahkudes olin võlutud tema väljendusselgusest ja humoorikusest ning aususest ja otsekohesusest, mis eristasid teda nii teravalt Mickist. Ent kuna ta oli juba aastaid elanud reaalsusest irdunult juhmakate turvameeste valve all (nood on ajurakkudele sama kahjulikud kui uimastid), iseloomustasid ta juttu puhutised keeleapsud. Alati, kui mõtlen Rolling Stonesi kontsertidel köetavale erutusseisundile, meenub mulle ikka Keithi sõna selle kohta: andrenaliin.

      Mujal läksid asjad mõnevõrra kergemini. 1982. aastal olid selle loo peamised kõrvaltegelased veel elus – mõnel juhul küll imekombel – ja kõik nad olid ka nõus minuga juttu ajama.

      Esimene intervjueeritav oli Andrew Loog Oldham, tunane noor ja innukas suhtekorraldaja, kes vormis Rolling Stonesist ühe esimese Briti popkultuuri antikangelase, mees, kes peagu ainuisikuliselt lõi selle Mick Jaggeri, keda me nüüd teame, ja kellele pole pööraste ideede, enesekindluse ja jultumuse poolest seniajani muusikatööstuses võrdset (kui ehk Malcolm McLaren välja arvata).

      Intervjuu ajal New Yorgis elanud Oldham (siis juba ilma Loogi lisanimeta) rääkis minuga oma kontoris Broadwayl Brill Buildingus, kus oli õhust tunda selliseid suuri laululoojaid nagu Leiber ja Stoller, Goffin ja King ning Neil Sedaka. Meie vestlus jätkus kesklinna Hiina restoranides ja hiljem hooti Londonis – veel kaua pärast seda, kui mu raamat oli valmis ja avaldatud. Inimestele ei meeldi tihti see, mis ma olen neist kirjutanud, ent Oldham, keda iseloomustades ei olnud ma maha vaikinud midagi sellest, miks nende teed Rolling Stonesiga lõpuks lahknesid, kiitis minu loodud pilti temast kui „enesehävituseni stiilsest”.

      Marianne Faithfull oli 1982. aastal tagasiteel pikalt sõltuvuse ja hävingu rajalt, kuhu ta oli sattunud pärast Mickist lahkuminekut. Küsisin talt agendi kaudu, kas ta oleks nõus minuga kohtuma, ja sain viisakalt keelduva vastuse; pisut hiljem aga helistas agent tagasi ja ütles, et Marianne, lugenud läbi mu raamatu „Shout!”, oli meelt muutnud.

      Ajasime juttu tema Chelsea keldrikorteris, kus ta elas koos endast mõni aasta noorema punkmuusikuga, kelle nimi oli Ben E. Ficial. Kui ta sai õhtu edenedes teada, et ma pole kunagi kokaiini pruukinud, hakkas ta mulle peale käima, et peaksin ikka mõne triibu tegema, ja saatis Beni kraami järele. Seks ajaks oli ta jõudnud mind veenda (selsamal suurilmadaami moel, mis oli omal ajal võlunud Micki), et on väga ebaviisakas keelduda uimastist, mille hankimiseks on teised inimesed raha maksnud ja end ohtu seadnud. Nii ma siis tõmbasin seda kraami ninna, samal ajal kui tema seisis mu kohal ja juhendas: „Lase käia, natuke veel” – justkui võimlemisõpetaja, kes utsitab rööbaspuudel hädisevat õpilast. See ei mõjunud mulle, kui välja arvata tunne, et mu mõistus haihtub, ja nädalateks ninna jäänud korp.

      Kaks tähtsaimat allikat elasid enam-vähem sama elu mida kuuekümnendate keskelgi, kui nad veetsid aega rollingute seltsis. Micki kunagine maitseküsimuste nõuandja Christopher Gibbs pidas Chelseas King’s Roadil ikka veel antiigipoodi, kus ta kirjeldas pealtnägija silme läbi 1967. aasta legendaarset Redlandsi narkohaarangut. Robert Fraser, kes mõisteti koos Micki ja Keithiga süüdi ja vangistati – aga keda ei lastud sama kiiresti vabaks –, oli endiselt Londoni kõige stiilikirjuma kunsti vahendaja. Istudes oma Mayfairi korteris kesk Jim Dine’i ja John Lennoni maale, kirjeldas ta heroiini tapvat veetlusjõudu veel võikamalt, kui seda oli teinud Keith.

      Mõnd allikat oli palju kordi intervjueeritud, näiteks Keithi koolivenda Sidcupi kunstikolledži päevilt ja Rolling Stonesi algkoosseisu liiget Dick Taylorit, kes läks sealt edasi veelgi vihasemasse bändi nimega Pretty Things. „Ma mõtlesingi, et mis lugu siis sedapuhku sünnib,” ütles ta, kui olin üldsõnaliselt selgitanud oma raamatu erilisust ja tõsidust. Teised tegelased sattusid mu teele tänu puhtale õnnele, mida iga biograaf vajab. Rollingute fänniklubi sekretär ja kauane assistent Shirley Arnold meenutas teistsugust Brian Jonesi kui see amoraalne ja määndunud kaak, kellena teda kujutatakse legendis. Sama tegi toonane noor fänn Helen Spittal, kes käis Brianil külas paar päeva enne tema salapärast uppumissurma, millest jäi maha Kennedy looga võrreldav ja tänini hõljuv vandenõuteooria udu.

      Aina eest libisevate intervjueeritavate kättesaamine muutus mõnikord kinnismõtteks, lausa haiguseks, millest inimene terveneb kohe, kui on eesmärgini jõudnud. Ajasin kuude kaupa tollal Keithist juba lahku läinud Anita Pallenbergi jälgi. Sain ta telefoninumbri ja mul õnnestus teda nii palju veenda, et ta nõustus mind oma Londoni Grosvenor House’i hotelli sviidis vastu võtma. Aga kui siis uksekella andsin, teatas kraaksuv hääl teisel pool, et selle omanik tunneb ennast kehvasti ja ma pean tulema mõni teine kord. Katsed rokirahvast intervjueerida muudavad inimese selle nii-lähedal-ja-ometinii-kaugel-tunde suhtes karastatuks. Möödus veel hulk nädalaid, enne kui „anitiidist” paranesin (teistel, ka Keithil, võttis see kauem).

      Kõige iseäralikuma biograafiõnne näitena sattusin kord veetma esimest jõulupüha aadressil Cheyne puiestee 3 – Chelseas asuvas majas, mille Keith oli kümmekond aastat varem maha jätnud, kui Rolling Stones läks Prantsusmaale maksupakku. Puitpaneelidega kaetud 18. sajandi interjööris kajastus veel kogu rokenroll, mis oli sinna aegade jooksul ladestunud: näiteks teise korruse külalistuppa rajatud Jimi Hendrixi pühamu ning tualettruumi ust asendav helmeskardin. Keldris vedelesid mõned Keithist jäänud asjad, sealhulgas parema jala suusasaabas ja kolm lennukiistet, mis olid ammuse laamendamishoo ajal oma õigest asupaigast välja kistud. Maja ajutine asukas, kirjanik ja maalikunstnik Molly Parkin oli veendunud, et seal kummitab. Ehk olid need rahutud hinged, mõtlesin mina, näiteks kadunud venda igatsev vasaku jala suusasaabas ja lennuk, kes otsib oma esimese klassi sisustust?

      Kui olin raamatuga poole peale jõudnud, kolisin New Yorki, kus veetsin aega teiste seas ka Allen Kleini õepoja Ron Schneideriga, kes oli juhtinud Rolling Stonesi 1969. aasta Ameerika niinimetatud taasärkamistuuri, ja David Mayslesiga, kes oli filminud veriselt lõppenud Altamonti kontserti. Veetsin veel ühe õhtu Marianne’iga, sedapuhku tête-à-tête, saatjaks ei midagi kangemat kui Vene vodka. Ja oma suurima biograafiõnne tipuks rääkisin telefonis tund aega Micki esimese, kõige ilusama ja kõige halvemini koheldud abikaasaga – Biancaga.

      Selle raamatu teise poole kirjutasin paljude aastakümnete kuumimal suvel Manhattanil asuvas pööninguateljees. Seal polnud kliimaseadet ning pirakad prussakad lasid põrandalaudadel galoppi. Ateljee (pööning tähendas tegelikult teist korrust) kuulus naisskulptorile, kel näis olevat ainult üks teema: paljas inimahter. Kõikjal oli hunnikute kaupa kannikaid, küll kivist, küll kipsist, osa kuhjatud vastu seina, osa siin-seal laiali. Toa keskel, ilma et seda kupatust olnuks võimalik liigutada, seisis kaks hiigelsuurt rohekaspruunist savist, balsapuust ja traadist kokku mässitud alasti maadlejat, kes olid sätitud poosi, mis lasi nende tuharail kõige uhkemini välja paista.

      Töötasin СКАЧАТЬ