Rolling Stones. Philip Norman

Чтение книги онлайн.

      EESSÕNA

      Hakkasin selle raamatu tarbeks uurimistööd tegema 1981. aastal, kohe pärast seda, kui oli ilmunud mu Beatlesi biograafia „Shout!”. Ma polnud Rolling Stonesi kunagi suuremat imetlenud, õigupoolest otse vastupidi, ent biitlite kroonikat kirja pannes olin näinud, kui tihedalt on kahe bändi lugu põimunud, ning nii tundus loogiline minna pärast liverpoollastega lõpetamist edasi londonlastega.

      Olin intervjueerinud Rolling Stonesi ainult korra 1965. aastal, kui mina töötasin Kirde-Inglismaal väikses õhtulehes ja nemad esinesid Stocktonon-Teesi kinos. See oli vahetult pärast „Satisfactionit”, bänd oli jõudnud Suurbritannias oma kurikuulsuse tippu, nii et ootasin kohtuvat jõnkade neandertallastega, kuid nad olid isegi minusuguse provintsliku tühisusega äärmiselt kenad. Vestlesin külmal lavatagusel trepil istudes Mick Jaggeriga (tal oli seljas paks valge kampsun ja ta rüüpas Pepsi-Colat – olid vast ajad!), hiljem aga juba terve bändiga nende riietusruumis.

      Kõige sõbralikum oli Brian Jones, kes jutustas vaikselt ja peenekombeliselt nende pidevast nääklemisest kontsertide vahel hotellides ja restoranides – ei mingeid ilgusi veel, need tulid hiljem – lihtsalt seepärast, et „sellised me kord oleme”. Kui palusin neilt oma õele autogrammi, olid kõik nõus ning endine kujundusgraafik Charlie Watts tõmbas allkirjade ümber kauni joone ja lisas juurde „Rolling Stones”, et asjas ei jääks mingit kahtlust.

      Hiljem kirjutasin Sunday Times Magazine’i rändkorrespondendina sellistest roki-, souli- ja bluusilegendidest nagu Johnny Cash, Bill Haley, Everly Brothers, Beach Boys, Fleetwood Mac, James Brown, Little Richard, Stevie Wonder, Diana Ross, Wilson Pickett, B. B. King ja Sleepy John Estes, aga mitte kunagi mitte sõnagi Rolling Stonesist. Sel teemal näis olevat niigi ülearu palju asjatundjaid, kes tootsid bändi kohta miilide kaupa teksti, ja nende hulgas polnud just sõnaahtraim ajakiri nimega Rolling Stone.

      Kuid nagu olin kogenud juba Beatlesi puhul, sulas kõik see, mis paistis esmapilgul muljetavaldav infopagas, õige pea kokku. Rolling Stonesi mütoloogia oli täies tükis mattunud temast kribatud tohutute artiklihunnikute alla. Temast kirjutatud raamatud olid kas puudulikud, kunagiste sõprade, näiteks narkodiiler Tony Sanchezi kahtlase väärtusega memuaarid või siis fännidele mõeldud lihvitud loba. Bänd, kes mõjutas kuuekümnendaid sama palju kui Beatles, võib-olla rohkemgi, ei olnud pälvinud mitte ühtki tõelist elulugu.

      Õnneliku kokkusattumusena kuulutas Rolling Stones just siis, kui ma olin otsustanud selle töö ette võtta, välja oma kahekümnendat tegutsemisaastat tähistava turnee, mis pidi algama 25. septembril 1981 Philadelphias John F. Kennedy staadionil. Sunday Times (kellele andis julgust hiljutine „Shout!”) akrediteeris mu kajastama nende Ameerika-reisi.

      Kui keegi räägib, et ta on olnud koos Rolling Stonesiga turneel, kipub inimeste kujutlusse kerkima bakhanaalne orgia. Tegelikult aga oli see üks mu karjääri kõige vaevalisemaid, pingelisemaid ja tihti ka alandavamaid kogemusi. Erinevalt varasematest tuurikroonikutest, näiteks Truman Capotest ja Terry Southernist, ei olnud mina bändi tegemistega tihedalt seotud: ma pidin ise hoolitsema, et jõuaksin kontserdipaikadesse, pidin ise muretsema pileti ja seejärel läbipääsuloa lava taha Rolling Stonesi Ameerika esindaja Paul Wassermani juurde.

      Wasserman oli ülekaaluline ja kummaliselt kilpkonna meenutava kiila peaga habemik, jäätisesõltlane, kes poetas kõikjale jäätisekohvikutest pärit salvrätte. Kuhu tahes ta ka ilmus, alati ümbritses teda hulk trüki- ning teleja raadioajakirjanikke üle kogu maailma, mina nende seas, kes teda anusid, temaga pahandasid ja puhuti raevutsesid selle liiga napi toe pärast, mida ta meediainimestele pakkus. Ometi ei pannud see Wassermani, kelle hirm oma klientide ees lämmatas igasuguse normaalse suhtekorraldusvaistu, ajakirjanikele vastu tulema. Meie surve all tõmbus ta kilpkonnapea kaitsvalt kilbi varju ning taas pääses valla mõni salvrätt. Shakespeare’i „Macbethi” väravavahi sõnad – „Kas sul ka taskurätte küllalt kaasas on? Sest higistada sa selle eest saad!”1 – oleksid nagu tema pealt maha kirjutatud.

      Tuuri avakontserdil Philadelphia hiiglaslikul ja lohutul JFK staadionil lubati lava ette ainult fotograafid, kellele anti paar minutit ja kindlaks määratud võttenurk. Kirjutav kontingent oli vangistatud lava taha pingiridadele arvutute kõrilõikajailmega turvameeste vaenuliku pilgu all, ilma et midagi olnuks korralikult näha või isegi kuulda. Esimest korda õnnestus mul vaadata Rolling Stonesi kontserti takistamatult alles kolmandas kontserdipaigas Illinoisis Rockfordis. Seal, nagu ka Colorados Boulderis ja New Yorgi osariigis Buffalos, küsisin Paul Wassermanilt, kas võiksin Micki ja Keithi intervjueerida. Ainus vastus oli tühi pilk ja järjekordsed langevad kolmnurksed paberitükid.

      Lootuse kaotanuna kirjutasin Sunday Timesile vormi täiteks loo ära ja sõitsin tagasi Londonisse, et proovida teistsugust lähenemisviisi (ajakirjandus oli noil ajul praegusest üsna erinev). Võtsin ühendust Rolling Stonesi Suurbritannia esindaja Keith Althamiga, kunagise muusikaajakirjanikuga, ja ütlesin talle, et Times oli lubanud mulle oma maineka nädalaülevaate esilehekülje, kui ta annab mulle Micki ja Keithi. Mõni nädal hiljem (see näitab, kui erinev oli ajakirjandus tollal) naasin koos Althamiga Ameerikasse, et Floridas Orlandos taas tuuriga liituda.

      Orlando Tangerine Bowli lava taga juhatatigi mind viimaks läbi turvameeste järjestikuste ringide sellele suletud alale, kus Rolling Stones kogunes enne igat kontserti valitud vippide seltsis. Ühes nurgas, eemal seltskondlikust siginast-saginast, soojendas erekollases jopis ja spordipükstes Mick ennast kahetunniseks esinemiseks. Kui Altham asus meid tutvustama, mõtlesin, et teen lühidalt, sest vaevalt on kohe 80 000 kuulajaga kohtuval megatähel tuju ajada veidi lobajuttu.

      Eksisin täiesti. Ehkki ta valmistas end parasjagu äärmiselt keskendunult etteasteks, mis nõuab kolmekümne kaheksa aastaselt mehelt arvestatavat pingutust, püsis ta vaim ergas. Ta rääkis, et oli lugenud mu raamatut „Shout!” ning, soojendusharjutusi hetkekski katkestamata, parandas üht pisiasja seoses Allen Kleiniga, mänedžeriga, keda biitlid ja rollingud olid omal ajal jaganud.

      Järgmisel pärastlõunal hotelli basseini ääres intervjueerisin seda vaikset ja mõtlikku meest, kellena ta esines kvaliteetlehtedes, ning kuulsin ka veidrat, hiljem mitut puhku korratud väidet, et ta ei mäleta oma artistikarjäärist peagu midagi. Samal õhtul külastasin Bill Wymanit tema hotellitoas, kus oli arvuti – toona väga uudne asi –, milles ta väitis olevat nende tuhande naise nimi ja aadress, kellega ta on maganud. Ka Ronnie Woodile ja Charlie Wattsile polnud raske ligi pääseda: Woody võis tavaliselt leida mõnest baarist, sellal kui Charlie, kes polnud kunagi tuuritamist sallinud, oli sageli juba varahommikul liikvel, jalas miski, mida ma ei oska kirjeldada muu kui hallist flanellist põlvpükstena, ning jälgis kadedalt, kuidas Briti filmitrupid sättisid end koju sõitma.

      Käisin koos Keith Althami perekonna ja Ian Stewartiga, bändi algkoosseisu liikmega, kes mängis hiljemgi nende tuuridel klahvpille, ka lähedal asuvas Disney Worldis. Nii võin igati õigustatult ütelda, et olen veetnud koos Rolling Stonesiga aega lõbustuspargis.

      Enesekindlalt – lõpuks ometi olen „sees” – läksin järgmisse kontserdipaika, hiigelsuurele Houstoni Astrodome’ile, kus nägin sõduripükste ja silmini tõmmatud moondamismütsi tõttu tundmatuseni muutunud Micki tegemas esinemiseelset tutvumisringkäiku. Ent vipiala sissekäigu juures peatas mu turvaülem Jimmy Callaghan, rohelisse kortsus kuube riietatud kogukas kokni, kes oli mu alles paar päeva tagasi semulikult läbi turvavärava viibanud. „Kus su pressikaart on?” urises ta. Kuna pidasin end nüüd tähtsaks ninaks, olin selle hotelli jätnud. „Ilma pressikaardita ei pääse kuhugi!” Mäletan end eemaldumas Astrodome’i kiiskavate punaste tulede all, mõteldes, et isegi kui ma sõidaksin Liibüasse Gaddafit intervjueerima, ei koheldaks mind sel moel.

      Nagu arvata võiski, kujutas Keithini jõudmine tõelist odüsseiat: see venis järgmise kevadeni, kui kahekümnenda aastapäeva tuur jõudis Euroopasse. Kõigepealt kutsuti mind temaga kohtuma Glasgow’sse, kus jõlkusin terve pärastlõuna ja õhtu Apollo teatri ümber, samal ajal kui politseinikud, silmavaade sama sünge nagu kõigil, kes olid rollinguid valvama pandud, uurisid mind ainiti. Kui ma jälgisin, kuidas üks politseinik ajas vagurate tütarlaste СКАЧАТЬ