Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koju jõudsid, oli Mary MacNabil laud juba kaetud ja väljas pime. Jälgisin teda toimetamas – väikest kasvu habras naine tumepruunide juuste ja kergelt mureliku näoga, mida valgustas naeratus, kui tallis töö lõpetanud Rabbie kööki tuli ja näljaselt küsis, millal süüa saab.

      „Siis kui mehed tagasi on, mo luaidh,” kostis ema, „tead ju küll. Mine pesema, siis oled söögiks valmis.”

      Kui siis mehed lõpuks saabusid, vajasid nad kasimist märksa rohkem kui Rabbie. Elutuppa sugenes vihmast läbi ligunenud, ligane ja põlvini porine seltskond. Ian võttis õlgadelt läbimärja pleedi ja riputas kaminapiirdele, kus see tilkuma ja kuumuse käes aurama hakkas. Fergus oli ootamatust maaellu sattumisest omadega täiesti läbi, istus sinnasamma maha ja jäi juhmilt jalge ette põrnitsema.

      Jenny heitis pilgu vennale, keda ta polnud peaaegu aasta aega näinud. Vaadanud ta vihmamärjast pealaest kuni porikorpas jalataldadeni üle, osutas ta uksele.

      „Välja, ja saapad jäta jalga,” sõnas Jenny karmilt. „Kui sa käisid ülemistel põldudel, siis ära unusta, et tagasiteel tuleb väravapostidele pissida. Niimoodi hoiame me kurje vaime majast eemal,” seletas ta vaiksemal häälel mulle, visates enne kiire pilgu uksele, mille taha oli kadunud Mary MacNab, et hakata sööke lauale kandma.

      Tugitooli vajunud Jamie avas ühe silma ja vaatas õele sügavsinisel pilgul otsa.

      „Ma maabun Šotimaal, merereisist poolsurnud, ratsutan neli päeva läbi mägede, et siia jõuda, ja kui ma siis lõpuks jõuan, ei saa ma minna tuppagi, et oma kõrbenud kurku niisutada, vaid müttan selle asemel kuskil mudas, ajades taga kadunud lambaid. Ja kui ma siis ikkagi jõuan lõpuks siia, siis käsid sa mul tagasi pimedusse minna, et ma väravapostidele kuseksin! Ptüi!” Ta pani silma kinni tagasi, käed risti kõhule ja vajus jonnaka keeldumise märgiks veel sügavamale tooli.

      „Jamie, kullake,” ütles tema õde mesimagusalt. „Kas sa tahad õhtust süüa või anname õhtusöögi koertele?”

      Jamie ei andnud tükk aega elumärki ega avanud silmi. Kuid siis ajas ennast küll pikalt ohates, kuid toimekalt jalule. Ta kutsus tujuka õlanõksuga Iani ja nad järgnesid Murtaghile, kes oli juba uksest väljas. Möödudes sirutas Jamie oma pika käe, tõmbas Ferguse püsti ja tiris unise poisi kaasa.

      „Tere tulemast koju,” teatas Jamie mornilt ja heitnud kaminale ning viskile viimase igatseva pilgu, komberdas tagasi pimedusse.

      31

Kirjad saabuvad

      Pärast seda äpardunud kojusaabumist hakkasid asjad kiirelt paranema. Lallybroch imes Jamie viivitamatult endasse, nagu poleks ta üldse ära olnudki, ja ka mina lasin mõisa elurütmil end märkamatult kaasa haarata. Sügis oli heitlik, palju sadas vihma, kuid juhtus ka ilusaid kirkaid päevi, mis tegid südame rõõmsaks. Mõis kihas elust, kõik rahmeldasid koristustööde kallal ja valmistusid saabuvaks talveks.

      Lallybroch oli üksildane koht, isegi Šotimaa mõistes. Siia ei tulnud korralikku teed, kuid üle kaljulõhede ja kanarbikuga kaetud mäenõlvade saabus vahel siiski kullerposti, mis oli meie ainus side välismaailmaga. Mõnikord meenutades tundus see välismaailm ebareaalsena, otsekui poleks ma kunagi tantsinud Versailles’ peeglite keskel. Aga kui tuli kiri Prantsusmaalt ja ma seda lugesin, kerkisid mu silme ette Tremoulins’i tänava paplid ja kõrvus kumises Inglite hospidali katedraali kellakaja.

      Louise’i sünnitus läks hästi. Poeg. Tema hüüumärkidest ja allajoonimistest kubisevad kirjad olid täis joovastunud kiidulaule oma ingellikule Henrile. Henri isa, ei tegelikku ega ametlikku, ei mainitud poole sõnagagi.

      Kuu aega hiljem Charles Stuartilt saabunud kirjas ei tehtud omakorda juttu lapsest, kuid Jamie arvates oli kiri veelgi segasem kui tavaliselt, pulbitsedes udustest plaanidest ja suurejoonelistest ideedest.

      Mari krahv kirjutas asjalikult ja vaoshoitult, kuid tema üldine tüdimus Charlesist oli ilmne. Kena prints ei osanud käituda. Ta oli oma kõige ustavamate toetajate vastu jäme ja üleolev, ignoreeris inimesi, kes võinuksid teda aidata, solvas isikuid, keda poleks vaja olnud solvata, lobises vahetpidamata ja – nagu võis ridade vahelt lugeda – jõi hirmsasti. Kui arvestada, milline oli valitsev suhtumine härrasmeeste alkoholipruukimisse, siis pidi Charlesi teguviis tõesti erakordne olema, et sellist hoiakut põhjustada. Oletasin, et poja sünd ei jäänud talle märkamata.

      Mõnikord sain lühikesi ja sisukaid kirju ema Hildegarde’ilt, pandud paberile päevatööst vabade nappide minutite jooksul. Kõik need lõppesid lausega: „Bouton tervitab ka.”

      Meister Raymondilt ma kirju ei saanud, kuid tihtilugu saabus tundmatult saatjalt mu nimele mõni veidra sisuga pakike: haruldased taimed, lihvitud kristallid, kogum Jamie pöidla suurusi siledaid kettakujulisi kive. Kõigile oli ühele küljele graveeritud väike figuur ja mõned tähed selle kohale või teisele küljele. Ja kondid: karu lõualuu, mille küljes oli veel üks suur kõver kihv; väikese mao terve selgroog, lahti võetud ja nahkribale kinnitatud, nii et see liigutas ja paindus nagu elus; suures valikus hambaid alates ümmargustest ja jässakatest, mis Jamie arvates pärinesid hülgelt, kuni kõrgekrooniliste, sirbina sakiliste hirvehammasteni ja sealt edasi asjandusteni, mis olid kahtlaselt sarnased inimese purihammastele.

      Sageli pistsin mõne sellise libeda kivikese taskusse, et tunda rõõmu selle puudutamisest. Nad olid vanaaegsed, niipalju ma taipasin. Vähemalt Rooma ajast, aga võib-olla vanemad. Ja mõne kujutise põhjal võis oletada, et nende tegija pidas kive maagilisteks. Ma ei teadnud, kas nad pidid olema nagu rohud – mõjuma otseselt arstimina – või pelgalt sümbolid, nagu kabalistlikud märgid. Kuid nendest õhkus midagi head ja ma hoidsin neid enda ligi.

      Tavalised igapäevased toimetused meeldisid mulle, kuid kõige enam nautisin pikki jalutuskäike rentnike taludesse. Alati oli mul kaasas suur korv, kus oli igasugust kraami alates külakostist lastele kuni kõige sagedamini vajaminevate rohtudeni. Neid küsiti ikka ja jälle, sest vaesuse ja ebahügieeniliste elutingimuste tõttu olid haigused tavalised, kuid Fort Williamist põhja pool ning Invernessist lõuna pool ei leidunud ühtki arsti.

      Mõne tervisehäirega sain hõlpsasti hakkama, nagu näiteks kergest skorbuudist põhjustatud igemete veritsemine ja nahalööve. Kuid tõsisemate asjade vastu ma ei saanud.

      Panin käe Rabbie MacNabi pea peale. Ta sassis juuksed olid meelekohtadel higist niisked, kuid suu lõdvestunult ammuli vajunud ja pulss kaelal lõi rahulikult.

      „Temaga on korras,” ütlesin ma. Rabbie ema nägi seda sama hästi kui minagi; poiss magas mõnusasti, käed-jalad laiali, põsed kaminapaistest punased. Kuid ema jäi siiski valvsaks ja ettevaatlikuks ning kummardus mind kuulates hoolitsevalt voodi kohale. Ent kui ma olin talle kinnitanud, et mina näen sedasama mis temagi, tahtis ta mind ometigi uskuda ja ta krampis õlad vajusid räti all lõdvaks.

      „Olgu tänatud õnnistatud Neitsi,” pomises Mary MacNab ja lõi risti ette, „ja teie aulik emand.”

      „Mina ei teinud midagi,” tõrjusin kiitust tagasi. Otsesõnu võttes oli see tõsi; ma ei saanud noorele Rabbiele anda muud abi kui vaid sundida ema teda rahule jätma. Omavahel öeldes oli nõudnud üksjagu visadust, et veenda teda loobuma kavatsusest sööta poisile kukeveres leotatud leivapudi, lehvitada tema nina all põlevaid sulgi või kallata ta üle külma veega – nimelt pole kuulda olnud, et ükski neist ravivõtetest aitaks langetõvehoo korral. Minu kohale jõudes kaebas ema igatahes sõnaohtralt selle üle, et tal ei lasta kasutada kõige paremat langetõverohtu, milleks on enesetapja koljust joodud allikavesi.

      „See ehmatab mind nii irmsalt, kui ta jälle sedaviisi teeb,” ütles Mary MacNab, heites kiindunud pilgu voodis lamavale pojale. „Viimati käis isa MacMurtry ta juures, palvetas СКАЧАТЬ