1946: tänapäeva maailma vormimine. Victor Sebestyen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et USA dollarist sai maailma peamine kaubavahetuse vääring ja see kestab ka kahekümne esimesel sajandil. Enamik ameeriklasi ei uskunud mitte ainuüksi seda, et USA sõdurid olid sõdinud kõige rohkem ja võitnud sõja, vaid arvasid ka õigustatult, et Ameerika raha oli liitlasi aidanud muus osas.

      Sõjajärgselt vajasid ameeriklased esialgu veidike aega, et võitu tähistada. Pärast seda olid nende nõudmised endiselt lihtsad. Presidendi nõunik Dean Acheson, kellest sai kolm aastat hiljem riigisekretär, ütles otse ausalt välja: „Ma võin selle panna kolme lausesse, mida USA rahvas välispoliitikalt ootab. 1. Tooge poisid koju. 2. Ei mingit Jõuluvana mängimist. 3. Ärge laske end narrida.” Lisaks tahtsid nad turvalisust, mida rikkus võis anda.

      Enne teist maailmasõda asus ainukene tõsiselt võetav USA sõjaväebaas väljaspool kodumaad Filipiinidel. Kuid Pearl Harbour märkis USA sõjaliseks ülijõuks kujunemise algust. Aastail 1946–47 oli kaitseeelarve 13 miljardit dollarit, 36 % riigi kuludest ja kolmteist korda rohkem, kui see oli olnud üheksal sõjaeelsel aastal eraldi võttes. Nii pidi see jääma järgnevaks kolmeks kümnendiks. Sõja lõpuks liisiti uued mereväe- ja õhuväebaasid Ameerikas, Islandil, Kreekas, Türgis, Koreas ja Lähis-Idas. Rohkem kui pool miljonit USA sõjaväelast jäi Euroopasse. Nagu selgus, jäi neid sinna järgmiseks neljaks aastakümneks palju tuhandeid – ja Ameerikast sai Euroopa suurim sõjajõud. Kuid kui aimuste vastane see tagasivaates ka ei tundu, arvati sel ajal mõlemal pool Atlandit, et sõdurid naasevad peagi koju. Kui 1944. aasta kevadel kavandati D-päeva viimaseid üksikasju, küsis USA sõjaväe kõrgeim juhtkond president Rooseveltilt, kui kauaks pärast sõjavõitu arvab ta okupatsioonijõudusid Saksamaale ja mujale jäävat. Ülemjuhataja oli selgesõnaline: „Vähemalt aastaks, võib-olla kaheks, kuid mitte rohkem.” (2) Kogu 1946. aasta jooksul oli see endiselt USA kindel kavatsus. Kõik muutus alles siis, kui suur kolmik hakkas koost lagunema ja USA arusaamine NSV Liidu kavatsustest Euroopas muutus karmimaks. Samal ajal uskusid Ameerika liitlased – sealhulgas nõukogulased – sedasama. Winston Churchill saatis kabinetile enne võidupäeva märgukirja, milles ta rõhutas: „Meil ei maksa oodata, et USA jätab pärast sõja lõppu siia kuigi kauaks suure väe. Kahtlen, kas neli aastat pärast relvarahu sõlmimist on Euroopas üldse Ameerika vägesid.”

      Kuid isolatsionismi naasmist ei tulnud. USA sõdurid, insenerid ja aatelised bürokraadid kujundasid Jaapani Ameerika malli järgi ümber tänapäevaseks demokraatiaks, tehes ta samal ajal sedavõrd relvituks, et ta ei saaks enam kunagi ohustada naabreid või Ameerika Ühendriike. Ja kuigi oli olemas plaan tuua väed koju, ei kuulund USA kavatsuste hulka enam kunagi tõmbuda tagasi rahusobitaja rollist Euroopas ja diplomaatiast. Pärast esimest maailmasõda oli Ameerika president Woodrow Wilson olnud Versailles’ lepingu sõlmimisel juhtiv jõud. Woodrow Wilsoni idealistlikud „Neliteist punkti” andsid enesemääratlemise ja sõltumatuse arvukatele uutele vabadele riikidele, mis tekkisid lüüasaanud Habsburgide ja Ottomani impeeriumi asemele. Kuid Wilson ei suutnud haarata Ameerika avalikkust kaasa oma kollektiivse julgeoleku visionäärliku ideega, mis „muudab maailma demokraatia jaoks turvaliseks”. USA kongress lükkas tagasi Rahvasteliitu astumise ettepaneku, mis oli üks selle läbikukkumise peamisi põhjusi. 1920. aastatel üritasid küll valitsuselt julgustust saanud USA pangad osta välja teatavaid sõja käigus pankrotistunud riike. Ameerika laenudega tagati Saksamaa reparatsioonid Prantsusmaale ja Suurbritanniale. Pärast Wall Streeti kokkuvarisemist tõmbus aga Ameerika endasse, püüdes hakkama saada suure depressiooniga. Uus kurss tõstis esiplaanile Ameerika ja ajal, kui Euroopa liugles katastroofi poole, ei saanud mingitest välismaale antavatest laenudest juttugi olla.

      Kuid pärast teist maailmasõda nõudsid Ameerika poliitikategijad, et käitutaks täiesti teistmoodi. USA pidi jääma samale kursile, olema kõigega seotud ja võtma globaalse vastutuse. Euroopa on liiga tähtis, et seda eurooplaste hooleks jätta, ütles üks mõjukamaid presidendi nõunikke. Võimutasakaal oli armutult muutunud. Tehti uus katse luua rahu hoidmiseks rahvusvaheline organisatsioon – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon –, kus Ameerika võttis ühena neljast maailma „politseinikust” juhtohjad enda kätte.

      Peamine erinevus sai sellegipoolest selgeks esimesel sõjajärgsel aastal. USA-l oli võistleja, kes esitas mitte ainult sõjalise ja poliitilise, vaid ka ideoloogilise väljakutse sellisel viisil, nagu fašism polnud seda kunagi teinud. Enesekindel Ameerika oli päästnud maailma Hitleri ja Jaapani imperialismi käest eksportides sõja ajal relvi ja toitu, nüüd pidi see eksportima demokraatia, vabakaubanduse, avatud turgude ja vabaduse aateid, et kindlustada rahu. Franklin Roosevelti lähim usaldusalune Harry Hopkins, kes oli tuntud selle poolest, et toetas tugevasti Ameerika liitu Venemaaga, tegi selle mõni nädal pärast sõja lõppu NSV Liidu juhtidele selgesõnaliselt ja otseselt selgeks:

      „Minult on tihti küsitud, mis huvid on meil Poolas, Kreekas, Iraanis, Koreas. Olgu, ma arvan, et meil on ajada maailma tähtsaim asi – ja tõepoolest ainus asi, mis väärib meie tavasid. See on: teha kõik, mis meie diplomaatilises võimuses, et edendada ja julgustada demokraatlikke valitsusi kogu maailmas. Me ei peaks pelgama kuulutada maailmale oma soovi kindlustada kõikidele rahvastele kodanikuvabadused. Me arvame, et meie dünaamiline demokraatia on maailma parim.” Ideoloogilise konflikti toon oli paika pandud. (3)

      1946. aastal peeti Harry Trumani USA ajaloo kõige ebapopulaarsemaks presidendiks. Kuigi hiljem on teda üleüldiselt tunnustatud kui meest, kes muutis oma riigi globaalseks kolossiks, nagu Ameerika on alates teisest maailmasõjast olnud, peeti teda tema esimese Valge Maja tähtaja jooksul kergekaallaseks. Ajakirjandus nimetas teda oma eelkäijaga võrreldes poliitiliseks kääbuseks. Karikatuuridel kujutati Roosevelti poksijana ringis oma vastaseid kolkimas või veelgi sagedamini kõrgel tsirkusekupli all köiel kõndimas – eksitavalt, sest Washingtoni võimkonda kuulujad ja kõik meediategelased teadsid, et ta on ratastooli aheldatud ega suuda kõndida kõrvalise abita. Trumanit kujutati reeglipäraselt passiivse nõrgukesena. Autokleebistele oli kirjutatud „Truman on eksitus”. Levilaul „I’m just wild about Harry” tehti ümber sõnadega „I’m just mild about Harry”.2 1946. aasta alguses korraldatud küsitlus näitas, et ainult 9 % inimestest oskas pakkuda demokraatide esindajale võitu kaks aasta hiljem toimuvatel presidendivalimistel.

      Järgneda Ameerika kõige kauem ametis olnud presidendile, maailmalava hiiglasele, oleks olnud raske ettevõtmine ükskõik kelle jaoks. Kuid peagi tekkis üldine mulje, et Truman ei saa lihtsalt tööga hakkama. Alates 1960. aastatest on üldine arvamus olnud, et Truman oli „peaaegu suur” president, et ta nimetas tähtsaid asju õigete nimedega. Biograafid ütlevad tema kohta „metsakolka poliitik, kellest sai maailmatähtsusega riigimees”. Mõni kujutab tema lugu, mis algas Missouris Independence’is, kui Ameerika ime musternäidist: tavaline mees, kelle iseloomu erakordne kangus viis ta võidule kurja saatuse üle. Kuid paaril esimesel ametiaastal näis see kahvatu, lihtsa oleku, prillide ja proosalise jutuga Kesk-Lääne mees sobimatu võtma üle kohta libedalt rafineeritud poliitiliselt geeniuselt, kelle ülev retoorika oli innustanud riiki sõja ja rahu ajal tosin aastat. Kadunud president oleks kindlasti sama meelt olnud. Roosevelt oli olnud suur juht, kuid ühe silmatorkava puudusega: ta ei teinud midagi oma ametijärglase ettevalmistamiseks. Kuigi 1933. aastal kuulutas ta oma ametisse astumise kõnes, et ükski inimene ei ole asendamatu, ei paistnud ta ise sellesse uskuvat. Isegi üks tema lähedasi abisid ja ustavaid imetlejaid nentis, et Franklin Roosevelti ettekujutus presidendiametist oli tema ise Ovaalkabinetis. (4)

      Roosevelti hoiatati 1944, et arvestades tema suuri südameprobleeme ja nõrku kopse, on ta õnnega koos, kui neljanda presidendiaja lõpuni välja veab. Kuid ta eiras arstide soovitusi ja kandideeris valimistel ikkagi, uskudes, et tema kuulus õnn kestab. Ta vaevalt tundis oma asepresidenti, mehe abid olid ta välja valinud lihtsa poliitilise arvestusega: selleks, et võita 1944. aasta presidendivalimised, oli demokraatidel vaja koguda Kesk-Läänes ja lõunaosariikides lisahääli. Truman polnud oma ülesseadmist taotlenud – see andis talle Roosevelti silmis lisapunkte – ja teda tuli nõusoleku saamiseks üsna pikalt veenda. Ametisseastumise ja presidendi surma vahele jäänud kaheksakümne kahe päeva jooksul kohtusid nad vaid kaks korda ja viimasel nendest kohtumistest СКАЧАТЬ