1946: tänapäeva maailma vormimine. Victor Sebestyen

Чтение книги онлайн.

      Sissejuhatus

      Ajakirjanikuna olen ma kajastanud sündmusi Berliini müüri langemisest ja NSV Liidu lagunemisest kuni Iisraeli ja Palestiina olelusvõitlusest tuleneva Lähis-Ida vägivallani. Kogu selle aja vältel on maailma ainus suurvõim olnud USA. Oma arvukate India külastuste vältel olen näinud, kuidas ääretult vaene minevikku takerdunud riik on muutunud elavaks, tulevikku suunduvaks ühiskonnaks. Hiina on teisenenud püsivast revolutsiooni ühiskonnast ülbelt kapitalistlikuks riigiks, mida juhivad end kommunistideks nimetavad tegelased. Ajaloolasena olen üritanud jõuda nende arengute juurteni, kuid põrganud pidevalt ühele ja samale aastaarvule: 1946. Sel sõjale vahetult järgnenud aastal pandi paika tänapäeva maailma alused. Algas külm sõda, maailm lõhenes ideoloogiliselt ja Euroopa jagati raudse eesriidega pooleks. Iisraeli riigi väljakuulutamiseni oli jäänud veel kaks aastat, kuid otsused, mis andsid juutidele kodumaa kõigi sellest tulenevate tänini kestvate saatuslike tagajärgedega, tehti aastal 1946. Siis sündis ka India riik kui maailma rahvarohkeim demokraatia ja algas vana võimsa Briti koloniaalimpeeriumi surmaheitlus. Kõik Euroopa impeeriumid surid, olgugi et imperialism elab mitmesugustes vormides senini. 1946. aastal tegid Hiina kommunistid viimase pingutuse, et võita kodusõda, see omakorda viis Hiina kui suurriigi taastekkeni. See raamat näitab, kuidas 1946. aastal tehtud otsused – ning mehed ja naised, kes neid tegid – vormisid tänapäeva maailma.

      1946. aasta oli kõikjal üsna pessimistlik. Aasta alguses teatas üks just Euroopast naasnud tähtis USA riigiametnik Valges Majas aru andes president Harry Trumanile apokalüptiliselt: ohus on kõik maailma alustalad, kogu senine maailmakorraldus, mida oleme tundnud ja mille on loonud meie isad ja isaisad. Ta ei liialdanud. Kõige asjakohasemad sõnad, väljendamaks miljonite inimeste tundeid, leidis, nagu sageli varemgi, Winston Churchill. 1946. aasta septembris kirjeldas ta teise maailmasõja ikka veel kestvaid tagajärgi: „Mis on see armetu olukord, kuhu Euroopa on sattunud? Tohututel aladel värisevad hiiglaslikud piinatud, näljased, murest vaevatud inimolevuste massid, nad vahivad ammuli sui oma linnade ja kodude varemeid ning uurivad tumedat silmapiiri, ega sealt ometi lähene jälle mõni uus hädaoht, hirmuvalitsus või muu õudus. Võitjate seas valitseb tülitsevate häälte paabel. Võidetute seas meeleheite morn vaikus.” (1)

      Churchill rääkis küll Euroopast, kuid samamoodi oleks ta võinud iseloomustada laialdast ala Aasias. Nagu paljud mõtlevad inimesed, kartis temagi uue pimeda ajastu saabumist, täis julmust ja rüvedust. Üheski teises sõjas ei olnud nii lühikese ajaga tapetud nii palju inimesi – kuue aastaga kuuskümmend miljonit inimest. Maailmasõda oli selleks ajaks lõppenud, kuid suremine mitte. Eelnenud aasta „vabastamine” oli toonud rõõmu, kuid peagi murdis läbi tegelikkus. Hiinas ja Kreekas jätkus kodusõda veel neli aastat. Ukrainas toimusid ülestõusud nõukogulaste vastu, poolakad võitlesid samuti jõhkras konfliktis, kus kaotas elu rohkem kui viiskümmend tuhat inimest, ning Aasias lahvatasid mitmel pool iseseisvussõjad. Holokaustist hoolimata lõi Ida-Euroopas välja juudiviha, mida on tänapäeva lugejale raske seletada, ja see nõudis umbes tuhande viiesaja natside käest pääsenud juudi elu.

      Suures osas Euroopast ei olnud koole, peaaegu mitte mingeid transpordiühendusi, ei mingeid raamatukogusid, kauplusi; polnud midagi müüa ega osta ja enam peaaegu midagi ka ei toodetud. Pankasid samahästi kui ei olnud, sellest polnud ka häda, sest raha oli muutunud väärtusetuks. Puudus igasugune seadus ja kord, inimesed ja lapsed uitasid tänavatel relvadega, olgu oma omandi kaitseks või siis teiste omandi hõivamiseks. Igasuguse taustaga ja igas eas naisterahvad müütasid toidu ja turvalisuse eest oma ihu. Omandiõigus ja kõlblus selle tavapärases mõttes olid täielikult muutunud, nüüd oli enamasti kõige tähtsam ellujäämine. Just nii elasid 1946. aastal miljonid eurooplased.

      Kõige jõulisema ettekujutuse sellest sõjast andsid Berliin ja Hiroshima: mõlemas linnas oli liitlaste pommitajate tõttu hävinud kolmveerand ehitistest. Seine’ist Doonau suudmeni laiuv Süda-Euroopa ala oli laastatud. Jaapanlased olid Hiinast taganedes lõhanud kõik Huang He tammid, ujutades üle kolm miljonit aakrit head põllumaad ja jättes miljonid inimesed nälga. Nende tammide taastamine võttis aega kolm aastakümmet.

      Majandus oli kokku varisenud ja valitses üleüldine näljahäda. Saksamaa idaosas, Ukrainas ja Moldovas suri sõjale järgnenud kaheksateistkümne kuu jooksul nälga umbes kolm miljonit inimest. Lugu Poola linnas Lwówis elanud naisest, kes näljast hullununa tappis ja sõi ära oma kaks last, ületas vaevu uudisekünnise. Ungaris jõudis inflatsioon seninägematu, maailmarekordilise neljateistkümne kvadriljoni protsendini (kvadriljonil on viisteist nulli). Kogu Euroopas väärtusetuks muutunud raha asendus sigarettide vastu vahetamisega või välisriikide vägedelt varastamisega. Põhjapoolkera oli üle ujutatud pagulastega, peamiselt Ida-Euroopast, kus pärit sõjavange, töölesunnituid ja natside koonduslaagrites ellujäänud inimesi nimetasid liitlased „sundsiirdlasteks”.

      Esimese maailmasõja järel nihutati piire ja tekkisid uued riigid, kuid inimesed jäid paigale. 1946. aastal toimus vastupidine. Punaarmee rühkimist võidu poole saatis tohutu etnilise puhastuse programm, peaaegu 12 miljonit sakslast küüditati läände, kaks ja pool miljonit inimest sunniti naasma Lääne-Euroopast itta, Stalinilt ja tema kambajõmmidelt armu anuma – enamasti vastu nende tahtmist ja mõni lausa lääneliitlaste sõdurite püssisuu ees.

      See raamat püüab vaadelda olukorda üldiselt. Teise maailmasõja järel muundus kogu maailm, mõni väidab, et põhjalikumaltki kui esimese maailmasõja järel. Too sõda oli purustanud sajandeid püsinud impeeriumid – Osmanite, Romanovite ja Habsburgide oma. 1945. aasta järel polnud alles jäänud vanad Euroopa impeeriumid, näiteks Briti impeerium, vaatamata hääbuvate võimude lootusetule klammerdumisele kunagise hiilguse külge enam jätkusuutlikud. Imperialism ei olnud enam dünastiline, vaid ideoloogiline – ei nõutud enam ustavust kuningale või keisrile, vaid õpetusele, näiteks marksismile-leninismile. Mõnd lugejat üllatab, kui väga on minu lugu keskendatud Euroopale, kuid just siin oli külm sõda – neljale aastakümnele veninud tsivilisatsioonide kokkupõrge – kõige ägedam, vähemalt oma alguses. Seda, mis juhtus Saksamaal ja Ida-Euroopas, Suurbritannias ja Prantsusmaal aastal 1946, pidasid tolleaegsed põhitegijad äärmiselt tähtsaks. Oleks seal aset leidnud uus sõda – ja 1946. aastal näis see vägagi tõenäoline – saanuks lahingutandriks taas Süda-Euroopa. Seetõttu näib mõistlik keskendada see raamat Euroopale, näidates samal ajal, kuidas 1946. aasta sündmused vormisid ka Aasia ja Lähis-Ida tulevikku.

      Üks riik väljus sõjast siiski märgatavalt tugevamana. Ainukesena kõikide teiste osaliste hulgas ei olnud sõjas kahjustada saanud USA mandriosa. USA kui maailma majandusliku, rahalise ja sõjalise jõu keskuse üleüldine võim sai alguse just aastal 1946. Sõda tõi USA välja majanduslangusest. Kontrast USA vastse jõukuse ja tema vaenlaste ja liitlaste vaesuse vahel oli sõjajärgsel ajal ääretult sügav.

      Jaapani alistumisele järgnenud sündmusi kirjeldades pole väljend „Aasia vabastamine” just päris õige. Euroopa impeeriumid üritasid kolooniates oma ülemvõimu taas kehtima panna: Prantsusmaa Indo-Hiinas, Holland Ida-Indias, Suurbritannia Malais ja Singapuris, kuid tavapärast koloniaalvalitsust ei õnnestunud neil säilitada kuigi kaua. Tagasitõmbumise agoonia oli mõne jaoks hullem ja verisem kui teiste jaoks – näiteks Prantsusmaa alandus Vietnamis. Britid tegid kõik, et lahkuda India alammandrilt nii kiiresti kui võimalik; sündmatu kiirustamine tõi kaasa palju arvustajaid, kes väitsid, et britid panid plagama ja põhjustasid sellega India ja Pakistani lahkuminekust tingitud vägivallalaine. Arvamus, et britid oleks võinud takistada massimõrvu, näib mulle imperaatorliku edevusena, sest see oleks eeldanud sajatuhandeliste väehulkade kohaletoomist. Hindud ja moslemid olid ühel nõul vaid ühes asjas: britid on probleem, mitte lahendus.

      Ajaloolane ja president Kennedy kunagine nõunik Arthur Schlesinger juunior kirjeldab sõjajärgset rahutegemist „mitte niivõrd kootud vaiba … kuivõrd lootusetult sassis ja sõlmes lõngakuhilana”. Sõda, mida oli peetud, et takistada Saksamaad Euroopas võimutsemast ja seda paljaks röövimast, tõi kaasa ohu, et Saksamaa СКАЧАТЬ