Julgus elada. Herdis Ojasu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on maja peremees, siis on ta muidugi kõigiga hõivatud.

      Suundun kööki.

      Vasilise naine on armas, ümarik proua ja uhab parajasti souvlaki-vardaid köögiahju. Pakun talle abi, kuid ta vaid naeratab, patsutab mind oma lihast nõretavate kätega õlale ja jätkab toimetamist.

      Maandun elutoa diivaninurka ja jälgin toimuvat.

      Elutuba on täis kreeklasi, ilmselt ümberkaudseid, osadel on ka lapsed kaasas, sellised seitsmesed-kaheksased ehk.

      Naised vehivad kätega ümber söögilaua ja mehed jooksevad niisama edasi-tagasi.

      Lõpuks Vasilis tuleb.

      Ta räägib, et olukord on kehv, sest tuul on kõva ja meie suunas, koptereid on vähe ja et vaatame, mis saab – kui vaja, laseme jalga, sakslased juba lahkusid, kuid iga kreeklane teab, et mägede tuul on muutlikum kui naise meel ning et ehk olukord ikka muutub. Lisab veel, et kui lootust veel on, ei tule mitte põgeneda, vaid koguneda ja üksteist toetada ja et valvame kordamööda, kasvõi öö läbi ja et tule kätte me ei jää.

      Angeli helistab ja on väga mures.

      Seletan talle olukorda ja ta rahuneb. Annan telefoni korra tema palvel veel ka Vasilisele, ilmselt saab ta juhiseid, et kuhu mind viia, kui minekuks läheb.

      Kuigi souvlaki on sealihast, maitseb see imehea, mitte kuiv ega üleküpsetatud nagu siinkandis tavaks. Laual on oliivid, tomatid, avokaadod, punane vein ning hulgaliselt saia, ürte ning oliiviõli. Rahulikust õhtusöögi nautimisest siiski väga asja ei saa, kõik jooksevad vahetpidamata ringi.

      Kui laud koristatud ja täiskõhutunne pisut rahulikuma meele toob, tuukse lauale täringud.

      Käes on südaöö. Lapsed viiakse ülakorrusele magama ja nende emad jäävad nendega.

      Olen end jälle sättinud diivaninurka ja lammutan punaveini.

      Pea tuikab päris kõvasti, kuid see pole alkoholist, see peavalu peaks ju alles homme tulema.

      Käin aeg-ajalt väljas.

      Tuleriba on laienenud, kuid särtsumist ei kuule.

      Nojah, aga minu maja on ka tulele lähemal.

      Väljas peaks olema kottpime, kuid on hoopis punane. Ebameeldiv punane, mitte nagu päikeseloojangu punane.

      Minu maja on päris selgelt näha.

      Linnud röögivad väljas nii hullusti, et kössitan tagasi diivaninurka.

      Täringumäng oli ilmselt hea mõte. Kõik on päris hoos. Veini juuakse ohtralt – huvitav, kuidas see veiniuimas põgenemine välja hakkaks nägema.

      Raadio lõugab ning uudiste ajaks tekib tuppa hiirvaikus, täringumäng katkeb – kõik kuulavad hinge kinni pidades – ilmselt on juttu tulekahjust. Peale uudiseid kogunevad kõik läbisegi vadrates taaskord õue.

      Mulle tundub, et tuul on vaiksemaks jäänud.

      No on. Muidugi on.

      Sikutan Vasilist särgist, kuid ta räägib katkematult ja ägedalt ühe vanema mehega. Proovin õnne ühe nooremapoolse naisega, kes seisab teistest sammu eemal.

      Ütlen, et minu meelest on tuul veidi vaibunud.

      Ta ei oska inglise keelt.

      Läheme tuppa tagasi.

      Mäng jätkub.

      Järgmiste uudiste ajal hüppavad kõik püsti, naeravad ja kallistavad ja röögivad, nii et ka naised alla kobistavad ja ma saan Vasiliselt teada, et tuul on oluliselt vaibunud ning et Kalamata linn saatis veel kaheksa kopterit juurde.

      Laiali siiski ei minda.

      Nüüd asutakse hoopis valvekordi jagama. Valvavad ka naised, need, kel lapsi pole. Meid on palju, öötunde aga vähe jäänud ja see tundub veidi tobe. Pealegi tunduvad need naised siin nii õrnakesed. Pakun end vabatahtlikuna pikemaks ajaks valvesse, kuid Vasilis raputab resoluutselt pead ja kirjutab paberitükkidele kellaaegu.

      Ilmselt on siin omad reeglid.

      Saan loosiga ajavahemiku 5–6 hommikul, kõigile antakse lina ja padi või froteerätik pea alla ja igaüks sätib end, kuhu saab.

      Loomulikult ei maga ma silmatäitki.

      Ja ega enamik meist ei maga.

      Kella nelja paiku hääbub viimanegi tulekuma, kopterite põrin harveneb ja kui hommikupäikese esimene roosa viirg maad valgustab, näeme taamal suurt musta-pruunikirjut kohutavalt õnnetut maalahmakat.

      Joome püstijalu kiired kohvid, embame kõik üksteist läbisegi ning lahkume tagasi kodudesse.

      Vasilis paneb mu maja ees maha, veab mu koti trepile, paneb siis käed puusa ja turtsub surmtõsiselt – peaaegu etteheitvalt, et noh, võiks teinekord ikka ka ju normaalselt õhtust süüa või mis. Pahvatan laginal naerma, kallistan teda ja ta vurab tagasi kuristiku taha.

      On laupäeva hommik ja kell on pool kaheksa – ma ei saa nii vara lastele helistada.

      Vean koti tuppa.

      Valan endale klaasi jääkülma vett ja istun terrassile.

      Koerad ja linnud on vait – ilmselt puhkavad oma äraröögitud häälepaelu.

      Rohutirtse pole.

      Õhus on pisuke kärsahais.

      Ma vajan veidi aega.

      Istun, kuni päikese esimesed kiired noolivad mu nina, ajan end siis püsti, lohisen korra veel ka kiviterrassile ja näen sealt, et ka Vasilis on veel õuel. Ma tahaks niiväga talle lehvitada, kuid ma tean, et seda ta nii kaugelt muidugi ei näeks.

      Ma pesen vaid hambad ja kukun voodisse.

      Ma olen rahunenud.

      Enne unne vajumist jõuan veel täheldada, et loodus on sel hommikul tõesti harjumatult vaikne, vaid üksikud helikopterid põristavad veel kusagil mägede kohal ja tõden siis, et vaikus ongi suhteline mõiste.

      Ma ei maga kuigi kaua.

      Helistan lastele.

      Pakin kohvri lahti.

      Käin ujumas ning kohtan tagasiteel hobusteprouat. Pean temaga kõik tulekahjuga seonduva pikalt ja laialt kõrvetava päikese all läbi arutama ja siis veel korra ja veel, kuid saan muu seas kuulda ka kohalikku folkloori, kuis mõne aastataguse metsapõlengu ajal kasutasid osad kopterid ka suuri, veekindlast kangast paunasid, mida nad siinsamas merelahes täitsid ning et üks kohalik snorgeladaja olla pahaaimamatult, täisvarustuses – lestade ja maskiga, sinna sisse sattunud. Lärtsatati siis õnnetu kärssava oliivisalu kohal alla, kuid vedas tal nii, et maandus otse puu otsa ja jäi ellu. Sestpeale olla kõik ümberkaudsete külade mehed peale paari ouzot just seesama vahva snorgeldaja ning ühel uhkem pääsemislugu pajatada kui teisel.

      Maa minu majataguse kuristiku kohal on kole ja must, kuid hobusteproua kinnitab, et see paraneb ruttu. „Pole hullu midagi, juba esimese vihmaga saab asi nii korda, et enam silm ei seleta, kus see kole lugu СКАЧАТЬ