Kuidas kirjutada neetult head romaani. James N. Frey

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võib saata Kevinile kirja ja kõik ära rääkida.

      • Tal võib olla sõber, kes tema heaks sekkub.

      • Ta võib Kevinile helistada ja oma häält muuta.

      • Ta võib minna enesekindluse omandamise kursustele.

      • Ta võib võtta etiketi ja käitumise tunde.

      • Ta võib välja uurida, mis baaris Kevin tavaliselt käib, ja maskeerituna sinna minna.

      • Ta võib välja uurida, mis kirikus Kevin käib, ja minna selle koori laulma, et tema lähedal olla.

      • Mis siis, kui ta kohtuks Kevini naisega ja sõbruneks temaga?

      • Ta võib peol purju jääda, leida endas julgust – ja end lolliks teha.

      • Ta võib manipuleerida tööl asjadega nii, et ta Kevini sekretäriks määratakse.

      • Sööklas mehest möödudes võib ta paanikasse sattuda ja mehe uuele lipsule kohvi loksutada.

      See nimekiri pole ammendav. Sa võid tekitada selliseid võimaluste nimekirju alati, kui tegelane uue dilemma ette satub. Kui tegelane piinleb, siis seda parem.

      Tegelased peaksid alati tegutsema oma maksimaalse võimekusega, aga mitte kunagi üle selle, sa pead alati endalt küsima, kas vaadeldav tegevus läbiks «teeks ta tõesti nii» testi. Oletagem, et oled teinud Wilfred Frompetist leebe raamatukaupmehe. Ta on prillidega, viiekümnendates, tagasitõmbunud, õpetlaslik. Ütleme, et oled talle tekitanud kerge liiklusõnnetuse. Teine juht on küüslauguse hingeõhuga morn välismaalane, kes ülbitseb Wilfrediga ja lööb tal prillid peast. Sa pole kindel, kuidas Wilfred peaks selles olukorras käituma. Sa loed ta elulugu uuesti ja mõtiskled võimaluste üle. Sa tahad, et ta oleks leidlik ja otsustav, nii et paned ta minema auto pagasiruumi juurde, võtma sealt kummiheebli ja teise juhi surnuks peksma.

      Mis siin valesti on? küsid sa. See on kindel, otsustav ja paljastab tema iseloomu uue tahu. Häda on selles, et niisugune tegevus kukub läbi «teeks ta tõesti nii» testil. Selline vägivaldne käitumine sobiks vaid absurdsesse või satiirilisse juttu, milles tegelaskujusid pole tahetudki realistlikult kujutada. Miski ei saada raamatut prügikasti rutem kui tegelane, kes paneb lugeja ütlema: «Wilfred Frompet ei teeks kunagi midagi niisugust – vähemalt mitte see Wilfred Frompet, keda mina tunnen.» See ei tähenda, et Wilfredit ei saaks tõugata seda tegema, kui surve oleks küllalt suur. Teiste sõnadega, kui Wilfred värvataks sõjaväkke, võiks ta muutuda seersant Yorkiks. Tegelikult keeldus ka York ise alguses värbamisest, sest ta oli patsifist.

      Kui otsid oma tegelaskuju jaoks hoolikalt leidlikke ja mõistlikke alternatiive, siis on su looga kõik korras. Kui su tegelane seisab tähtsate otsuste ees, küsi endalt alati neid kaht küsimust, maksimaalset võimekust silmas pidades: «Teeks ta tõesti nii?» ja: «Mida veel võiks ta teha, mis oleks veel leidlikum, dramaatilisem, üllatavam või naljakam?» Need kaks küsimust aitavad hoida sinu tegelast maksimaalse võimekuse piiril tegutsemas. Tegelaskuju maksimaalse võimekuse piiril annab alati lugejale hea etenduse.

      Kuid, küsid sa, mis siis, kui su tegelane pole eriti võimekas? Pole tähtis. Ta tegutseb oma piirides ja üllatab ning rõõmustab just samamoodi. Ütleme, et lood tegelaseks ärijuhi, kelle lennuk puruneb kõrbes. Tal puuduvad ellujäämisoskused; teiste sõnadega, ta pole selles olukorras eriti võimekas. Siiani on tema arusaamised raskustest piirdunud jää puudumisega martini jaoks. Ta püüab kohmakalt ja tagajärjetult vett välja kaevata, kaktustest mahla saada, tappa sisalikke ja nii edasi, sellest võiks tulla neetult haarav lugu, nii kaua kui ärijuht tegutseb oma võimete maksimaalsel piiril, kuigi ta oskused on piiratud.

      Tegutsedes võimete maksimaalsel piiril, tegelane ka muutub, kasvab, areneb. Tegelased pole betoonist tehtud. Nad on elusolendid, ja ükski elusolend ei jää muutumatuks. Neid paneb muutuma ilukirjaniku võlukepp: konflikt, järgmise peatüki teema.

      2

      Kolm dramaatilise kirjutamisetähtsaimat reeglit: Konflikt! Konflikt! Konflikt!

KONFLIKTI «KUIDAS» JA «MIKS»: TEGELASE ELLUÄRATAMINE

      Üks võimalus tegelaskuju elama panna on teda kirjeldades:

      Jones oli pikk, nurgeline, kiitsakas metsatööline, sügaval asetsevate vihaste silmadega. Ta korratud, metsikud, ronkmustad juuksed vajusid ta laubale ja kõõlused ta kaelal tõusid esile nagu köied. Ta ühel põsel oli pikk arm, sakiline ja inetu, mis paistis laterna kollases valguses helkivat. Ta oli tõesti hirmuäratav lummutis…

      Otsese kirjeldusega võid sa lugejale tegelasest kujutluspildi anda, kuid tegelane ärkab ellu alles siis, kui teda proovile pannakse, kui ta on sunnitud otsustama ja tegutsema.

      Oletame, et kolm sõdurit jõuavad patrullides külma ojani, mille nad ületama peavad. On november ja puhub külm tuul.

      Halb päev vees kahlamiseks. Seersant annab neile kümneminutilise puhkuse. Üks sõdur kahlab läbi oja ja puhkab teisel kaldal, eelistades asjaga ühele poole saada. Teine sõdur kulutab oma puhkeperioodi, minnes ülesvoolu madalamasse paika, loobudes puhkusest, kuid vähemalt osaliselt külma vett vältides. Seersant puhkab oja samal kaldal ja ootab puhkeperioodi lõppu, et oja ületada.

      Valikud, mida need mehed tegid, pole pöördelised, kuid probleemile lähenemise viis annab neist igaühe iseloomu edasi. Üks eelistab ebameeldivusega ühele poole saada, teine näeb vaeva ebameeldivuse vältimiseks, kolmas lükkab ebameeldivust edasi nii kaua kui võimalik. Tegelase reageerimine takistustele, tõketele ja konfliktile individualiseerib teda, näitab ta iseloomu, teeb ta lugeja jaoks tõeliseks ja isikupäraseks..

      Võtame järgneva stseeni, mis on hoolikalt konstrueeritud sulle une peale ajamiseks.

      «Tere hommikust,» ütles mees uniselt.

      «Tere hommikust,» vastas naine.

      «Kas hommikusöök on valmis?»

      «Ei. Mida sa sooviksid?» Mees mõtles. «Kuidas oleks singi ja munadega?»

      «Hästi,» vastas naine leebelt. «Kuidas sa oma mune tahad?»

      «Härjasilmadena.»

      «Olgu pealegi. Röstleiba? Meil on meesaia. Röstimiseks suurepärane.»

      «Eks ma siis proovin.»

      «Selge. Kui palju ma seda röstin?»

      «Kuldpruuniks.»

      «Võid?»

      «Hmmm – olgu.»

      «Moosi?»

      «Jah.» Mees istus ajalehte lugema, kui naine tegi hommikusööki.

      «Kas lehes on midagi huvitavat?» küsis naine töötades.

      «Red Sox kaotas eile õhtul teise mängu järjest.»

      «Kahju.»

      «Nüüd nad on kaheksa mängu kaugusel esikohast.»

      «Kohutav. Mida sa täna teed?»

      «Ma ei tea, pole sellele mõelnud. Aga sina?»

      «Muru vajab pügamist.»

      «Olgu.»

СКАЧАТЬ