Viimases kohvris on kodumaa. Maria Bosse-Sporleder
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Viimases kohvris on kodumaa - Maria Bosse-Sporleder страница 3
Название: Viimases kohvris on kodumaa
Автор: Maria Bosse-Sporleder
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949556991
isbn:
Ta avab teise ukse. Suur tuba, kaks laia musta lauda sees. Ühe laua taga istub mu isa. Nüüd ta näeb mind, tõuseb püsti ja tuleb mu juurde.
Seal sa oledki, ütleb ta ja jääb mu kõrvale seisma. Tal on seljas tumepruun ülikond ja ta lõhnab teisiti kui kodus, rohkem suitsu järele.
Seal on ju veel teine laud.
Kes istub seal? küsin ma.
Ei keegi, ütleb ta. Varem istus seal vanaisa, ütleb ta veel.
Kas ma võin sulle midagi näidata? küsib ta.
Jah.
Tule! Ta läheb mõlemast lauast mööda ja mina tema järel. Aken on justkui väike lisatuba oma kolmel küljel paiknevate klaasidega. Seal seisab kõrge lati otsas läikiv toru. Isa sätib lati paika.
Sa pead siit ühe silmaga läbi vaatama.
Ma panen oma silma toru vastu, see on jahe. Kõik, mis ma näen, on hall.
Oota, ütleb ta, ma pean teravustama.
Ta krutib midagi toru küljes. Siis vaatab ta ise.
Nii, nüüd.
Nüüd ma näen: see hall on meri. Ja ma näen merel midagi, see on pisike kui kärbes.
Kärbes, ütlen ma.
Ei, sa rumaluke. Mu isa tegutseb veel kord toru kallal.
Pane teine silm kinni.
Ma vaatan veel üks kord. Võib-olla ei oska ma seda näha, mida tema näeb. Aga nüüd:
Laev, hüüan ma. Tõeliselt suur, valge laev. Ma tunnen lausa aknad ära, väikeste mustade akende read.
Isa asetab mulle käe õlale. Kui ma vaatan tema poole üles, näen ma, et ta muheleb.
Suvereis
ERUTUS, ÄREVUSTUNNE KÕHUS – millal see ometi algab! Esimene kord, kui nad kõik koos – ema, õde ja tema – kaasa sõidavad, kui isa läheb jälle oma suvisele Saksamaa reisile.
See algab õhtul, on selge suveõhtu. Tallinna raudteejaama perroonil ei ole pea ühtegi inimest. Justkui ootaks rong ainult neid. Kõrgete astmelaudade ees seisavad malmist järid, et oleks mugavam siseneda: enne kui rong ära sõidab, koristatakse need ära. Kupee, kuhu reisisaatja nad juhatab, näib talle kitsana, on aga sellest hoolimata grandioosne. Tume poleeritud puit ja voodid, kaks üleval, kaks all, ootavad juba: musta-punaseruuduliste paksude villaste tekkide peal on valged linad tagasi keeratud. Ta on kohe nõus all magama – õde see-eest tahab ülemist voodit ning nuriseb veel aastaid hiljem kartlike vanemate keelu üle. Öösel – ta oli jäänud rataste rütmilise ragina ja pehme kiigutamise saatel ruttu magama – tehakse uks ootamatult lahti, tuli pimestab neid,Passid, palun!. Ta näeb valgusribas oma pea kohal, kuidas isa küünarvars paistab välja triibulisest pidžaamast ja talle tundub see kuidagi kohatuna, et isa räägib niiviisi pooleldi riides olles täisvormis ametnikuga. Nad on ületanud Läti piiri.
Hommikul vara rong seisab. Riia. Ta piilub läbi vihmamärgade akna-ruutude katuseharju ja torne ning märkab, kuidas temas on juba kanda kinni-tanud täiskasvanute arvamus, et Eesti olevat tegelikult ikka ilusam maa.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.