Rändaja. 1. raamat. Diana Gabaldon
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Rändaja. 1. raamat - Diana Gabaldon страница 5

Название: Rändaja. 1. raamat

Автор: Diana Gabaldon

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Любовно-фантастические романы

Серия:

isbn: 9789985337936

isbn:

СКАЧАТЬ käe sõnumikarbi järele.

      „Ei!” Melton pööras ennast ja jäi vangi jõllitama. „Selles häda ongi! Peale selle, et ta on esmaklassiline võllaroog, on see närune kaabakas ühtlasi mees, kes võttis Prestoni lähedal kinni mu venna, ja selle asemel et jõmpsikat maha lasta, mille too oli auga ära teeninud, säästis ta tema elu ja saatis üksuse juurde tagasi. Ja see,” pressis ta läbi hammaste, „pani mu perekonna peale neetult suure auvõla!”

      „Taevas hoidku,” sõnas leitnant. „Siis te küll ei saa teda tema heldusele üle anda.”

      „Neetud, ei saa! Ma ei saa seda tõbrast isegi maha lasta, ilma et see mu venna au määriks antud sõna murdmise läbi.”

      Vang avas ühe silma. „Ma ei ütle kellelegi, kui sa selle siiski ära teed,” lausus ta ja pani silma kohe kinni tagasi.

      „Lõuad!” Enesevalitsust kaotades virutas Melton lamajat jalaga, nii et viimane oigas, kuid enam midagi ei öelnud.

      „Me võiksime ta teise nime all maha lasta,” pakkus leitnant abivalmilt.

      Lord Melton vaatas oma abilist hävitava põlgusega ja pööras siis pilgu aknasse, et hinnata kellaaega.

      „Kolme tunni pärast on pime. Ma pean korraldama ülejäänud hukatute matmise. Senikaua otsi mulle üks väike vanker ja lase heinu täis panna. Leia hobusemees – leia selline, kes ei lobise, Wallace, see tähendab, keda saab ära osta – ja ole nendega pimeda hakul siin.”

      „Just nii. Seda, et… Mis vangist saab?”

      Leitnant osutas ebakindla žestiga maas lamavale kehale.

      „Mis temaga on?” küsis Melton järsult vastu. „Ta on liiga nõrk, et roomata, ammugi kõndida. Ta ei lähe siit kusagile – vähemalt mitte enne, kui sa vankri tood.”

      „Vankri?”

      Vang ilmutas elumärke. Tegelikult oli ta vaidluse ajel ennast ühe käe najale ajanud. Verd täis valgunud sinised silmad korpas juuksesalkude taga olid hirmust pärani. „Kuhu te mind saadate?” Uksel seisev Melton pööras ennast ja heitis talle tülgastust täis pilgu.

      „Sa oled Broch Tuarachi isand, on nii? Sinna ma sind saadangi.”

      „Ma ei taha koju! Ma tahan, et mind maha lastaks!”

      Inglase ilme muutus.

      „Sonib,” ütles leitnant paljutähendavalt ja Melton noogutas.

      „Ma kahtlen, kas ta seda teekonda üle elab, aga siis pole tema surm vähemalt minu hinge peal.”

      Uks sulgus kindlalt inglaste järel ja Jamie Fraser oli taas üksi – ning ikka veel elus.

      2

      Jaht algab

      Inverness, 2. mai 1968

      „Muidugi on ta surnud!” ütles Claire ärritusest terava häälega, mis pooltühjas kabinetis valjult helisedes laastatud raamaturiiuleilt vastu kajas. Claire seisis korkmatiga kaetud seina ääres nagu mahalaskmist ootav surmamõistetu, vahtides kordamööda oma tütre ja Roger Wakefieldi otsa.

      „Ma ei usu,” vastas Roger ja tundis ennast kohutavalt väsinult. Ta pühkis peoga üle näo ja võttis laualt toimiku, mille vahel oli kogu uurimistöö, mille ta oli teinud viimase kolme nädala jooksul, sestsaadik kui Claire koos tütrega temalt abi paluma tulid.

      Ta lõi toimiku lahti ja hakkas seda aeglaselt lappama. Cullodeni jakobiidid. 1745. aasta mäss. Vaprad šotlased, kes olid kogunenud kena prints Charlie lipu alla ja tuisanud läbi Šotimaa nagu nuga läbi või – kõik vaid selleks, et saada lüüa ja hävida hallil nõmmel Cullodeni lähedal lahingus Cumberlandi hertsogi väega.

      „Siin,” ütles ta, tõmmates välja mõned klambriga kokku pandud lehed. Vanapärane kiri tundus kontrastsel fotokoopial veider. „Siin on Lovati rügemendi munsterroll.” Ta pakkus paberilehti Claire’ile, kuid see oli hoopis Brianna, kes need ta käest ära võttis ja lehitsema asus, väike korts punakate kulmude vahel.

      „Vaata esimest lehekülge,” ütles Roger. „Seal, kus on öeldud Ohvitserid.”

      „Olgu. Ohvitserid,” luges Brianna valjult. „Simon, Lovati isand.”

      „Noor Rebane,” katkestas teda Roger. „Vana Lovati poeg. Ja veel viis nime, eks ole?”

      Brianna heitis üht kulmu kergitades Rogerile kõõrdpilgu, kuid jätkas siis lugemist.

      „William Chisholm Fraser, leitnant; George D’Amerd Fraser Shaw, kapten; Duncan Joseph Fraser, leitnant; Bayard Murray Fraser, major.” Ta pidas pausi, neelatas ja luges viimase nime: „James Alexander Malcolm MacKenzie Fraser. Kapten.” Ta lasi lehed langeda, ise näost kahvatu. „Minu isa.”

      Claire astus kiirelt tütre kõrvale ja pigistas ta käsivart. Ka tema oli kahvatu.

      „Jah,” ütles ta Rogerile. „Ma tean, et ta läks Cullodeni. Kui ta minu juurest lahkus… seal kiviringi juures… siis ta kavatses minna tagasi lahinguväljale, et päästa oma mehed, kes olid Charles Stuarti armees. Ja me teame, et see õnnestus tal…” – Claire osutas peaga laual lebavale toimikule, mille tühja ja süütut jõupaberiga kaetud kaant valgustas laualamp – „…sest sa leidsid nende nimed. Aga… aga… Jamie…” Selle nime väljaütlemine näis teda vapustavat ja ta surus huuled kõvasti kokku.

      Nüüd oli Brianna kord ema toetada.

      „Sa ütlesid, et ta kavatses tagasi minna.” Tema tumesinised silmad vaatasid tähelepanelikult ja julgustavalt emale otsa. „Tal oli plaanis oma mehed lahinguväljalt ära tuua ja siis ise uuesti lahingusse minna.”

      Claire noogutas, püüdes ennast kokku võtta.

      „Ta teadis, et tal pole erilist lootust eluga pääseda; kui inglased ta kinni võtavad… ühesõnaga, ta ütles, et parem siis juba lahingus. Ja seda ta teha kavatseski.” Claire pööras pilgu Rogerile ja tema merevaigukarva silmad vahetasid tooni. Need silmad meenutasid Rogerile alati kullisilmi, otsekui näeks ta nendega palju kaugemale kui enamik inimesi. „Ma ei suuda uskuda, et ta seal surma ei saanud – seal langes nii palju mehi, ja tema lausa kavatses seda teha!”

      Cullodeni lahingus sai surma peaaegu pool Šoti armeest; selle niitis maha hävitav kahurija musketituli. Kuid mitte Jamie Fraser.

      „Ei,” kordas Roger kangekaelselt. „See lõik, mis ma sulle Linklateri raamatust lugesin…” Ta sirutas käe ja võttis kõnealuse valgete kaantega raamatu „Prints kanarbikus”.

      „Pärast viimast lahingut Cullodeni väljal,” luges ta, „varjus kaheksateist jakobiitide ohvitseri, kõik haavatud, ühte vanasse talumajja, kus nad arstiabi saamata kaks päeva valude käes vaevlesid; seejärel toodi nad sealt välja ja lasti maha. Üks Lovati rügemendi Fraser pääses põgenema; ülejäänud maeti talu aia äärde.”

      „Näed?” ütles ta, lastes raamatu langeda ja vaadates mõlemale naisele üle selle tõsiselt otsa. „Lovati rügemendi ohvitser.” Ta haaras munsterrolli lehed.

      „Ja siin nad on! Kõigest kuus. Kõigepealt on meile teada, et mees talumajas ei saanud olla noor Simon; ta on hästituntud ajalooline kuju ja me teame väga СКАЧАТЬ