Villa järve ääres. Ira Lember

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et kui sa millestki aru ei saa, siis ära küsi, vaid hoia oma suu kinni. Maret ei tahtnud naeruväärseks jääda, ta häbenes oma teadmatust. Kui ta esialgu oligi mõne võõrsõna tähendust küsinud, nagu näiteks, mis asi on „absurd”, siis said kõik tema kulul naerda. Kuigi see naer ei olnud õel. Selles naerus polnud pahatahtlikkuse kõlagi. See oli harilik ja igapäevane noorte inimeste naerurõkatus, kes ise teavad asju ja imestavad, kuis on võimalik, et üks inimlaps seda ei tea. Ja keegi neist naerjatest ei aimanudki, kuis nende naer Mareti hinge kraapis. Ent andis ka õpetust, et kui sa midagi ei tea, siis uuri see parem omal käel välja. Nii Maret tegigi.

      Kuigi neid fopaasid tuli ikkagi ette.

      Enamus külalistest oskas tennist mängida. Ainult Maret ei osanud. Siis veel mitte. Ta istus järve ääres pingil ja vaatas teiste mängu pealt. Seda oli ilus vaadata. Mängiti segapaari. Tüdrukutel lühikesed valged lehvivad seelikud ja noormeestel pikad valged püksid jalas. Valge värv sobis nii hästi punase saviliivaga väljakule, ja tumerohekas järv oleks nagu teatrilavastuses fooniks olnud. Maret nautis seda vaadet ning unistas endamisi, et ükskord ehk õpib temagi tennist mängima. Maret armastas üldse unistada. Tore oli mõelda tulevikust, mõelda end Violeta-sarnaseks, kes kõigile meeldib ja kes saab kõigega hakkama. Ta silmad küll jälgisid mängu, ent mõtted liikusid omasoodu.

      Pall põrkas maha, siis tabas kellegi reket seda ja lõi tagasi, mõnikord juba õhustki.

      Keegi lõi kõrge õhupalli. Teine vastas samaga. Ja siis see juhtus, pall paiskus üle võrgu ja lendaski järve.

      Nüüd oli Mareti võimalus. Ta jooksis purde peale. Rebis kleidi, mille all oli ujumistrikoo, üle pea ning hüppas vette. Seal see pall oligi. Ta napsas palli veest, ujus kaldale ning jooksis hingeldades ja võidurõõmsa näoga väljakule, kus ulatas kõige ligemal asuvale noormehest mängijale palli.

      „Palun, ma sain ta ikkagi kätte!”

      „See vettinud pall sobib ainult kassile mängida,” ütles üks noormeestest ja lennutas märja palli võpsikusse.

      Violeta oli jõudnud just uued pallid välja tuua. Ja mäng läkski juba edasi.

      Häbilaine laskus Mareti palgeile. Tal oli häbi oma teo pärast. Tal oli piinlik teiste ees. Ja tal oli piinlik ka enda ees, et oli alles hetk tagasi rõõmustanud, et sai nii toreda võimaluse oma ujumisoskusi demonstreerida. Takkatipuks tundis ta, kuis silm hakkas taas tõmblema. Ka sellepärast tundis ta häbi ja see häbi hakkas silmas veel rohkem tõmblema. Vedas isegi nina veidike viltu. Kuigi teised olid mänguhoos ja ei pannud enam ei teda ega veel vähem tema närvitõmbeid tähele. Aga Maret ju ei teadnud seda. Ta arvas, kuna ta nii väga seda kartis, et viimane kui üks seda tõmblemist ka nägi.

      Maret oleks tahtnud nüüd maa alla vajuda. Aga maa ei halastanud talle, ei avanenudki, ja ta oleks tahtnud kõvasti hüüda, et see, mis juhtus, oli väike nali ja pealegi oli väga tore, et ujuda sai.

      Aga keegi ei võtnud seda vahejuhtumit enam jutuks ja küllap olid linnanoored selle kui tühise asja juba ammu peast pühkinud.

      Maret ent mõtles veel kaua selle peale ja see häiris teda pikka aega. Teda häiris kõige enam see, et miks ta küll ikka midagi valesti tegi, matslikult käitus või end lapsikult väljendas. Ometi tahtis ta kõigest hingest olla samasugune nagu Violeta ja tema koolisõbrad, olla nendega võrdväärne.

      See jäigi tema peamiseks sihiks.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAMaAjoDAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAQQCAwEBAAAAAAAAAAAABwUGCAkECgACAwsB/8QAZRAAAQMDAwIEBAMECAMFAAAnAQIDBAUGEQASIQcxCBMiQQkUUWEVMnEjgZGhChYkQlKx0fAzweEXJUNi8Rg0coImNZKyGSg2SFNzosLSGic3d7Y6REVGVFZXWGNmdXZ4pae14v/EAB0BAAEFAQEBAQAAAAAAAAAAAAMAAgQFBgEHCAn/xABOEQABAwMCAwUFBwMDAgQEAQ0BAgMRAAQhEjEFQVETImFx8AYygZGhFCNCscHR4QdS8RUzYiRyFkOCkgglNFOyotIXNURjc8JUg1VWk//aAAwDAQACEQMRAD8A3uunrW6wbCUpRwLNtY7PbcKFBwf1H/LXQSNudPC9IUAnNPbXKZXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlXNKlWDUZiKfGVKdTlpPLqtyUhpGPU8tSjhKEjlXOQNdAkxRGWi852YPLbeT0oMdRuqMykdKb0v+xKInqBUbWpFTnRrbp81DLtbepba3JNOjSAFJEhbSV7ODkjA9RxqHxS9tuE2lzxC/QtdpapCnOzQXHNH4ihIgqgGSmcxV3b8KaZ4tb2fF1OWbDw7y9GspBHdJGMfEVpA/F48bNvXl1Js7qT0QtLqJ0L8SVBkwqpczslL9El1y136O2iLMbjN42VOLJQ62XsEupbCuQSNeaWPEvZhXtKfa/2U4o8z9vads7oqZLaO0wWSW1iEKUJ1akyZ8idVdP2/suyw5wrjq7m5n3Ow1ICDOSCIJMyCQoJzjnVX/hM69dObe6kV7qV4jKVdVZs+/wCRIndRJ1Cp7FVq9wyEzEuoWJK0pdtKoqfBU5NQTuTuJGdqdDc4Rwbil07w7iHHG+Fi0+8bWG3O0SpzvKUwGlJDrrh2aUlad1lMA1WcKu7d/ihvXuKJ4Te3WftCmytuQDCEpRCEuHGnumeYja0rprKsPxI3vTul/TizZN19OYk26Opk5m460ihPzbeXIWKJb0zqA8gvQ7Xjp8syktsoU8VZPA3Co4hZIdKOB2r73Fr9pWkrtiE3bVqtJ1MpUB2aS8rQtct6SoFIAMTprxyzF03aLvXuIPuspSVMSl4NOZcbShICU9ooS4Dy26Va/wCHnpfbnQak2q+iyqRdNz3N5Fv9LKNUK87U+jVpwpTa6tdVSYhQ0GOpimh1CTLfcUZnllzzU9taXhvBF2vDmuG8dT

СКАЧАТЬ