Surnud mehe jäljed. Peter James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Joan, homme päevavalgel oleks etem.”

      Ta helistas jaoskonnainspektorile Steve Curryle, kes vastutas mundripolitseinike koordineerimise eest linnaosas, ja käskis kuriteopaika kuni edasiste korraldusteni valvata, mis inspektorit sugugi ei vaimustanud. Kuriteopaikade valvamine neelas kõvasti inimressurssi.

      Järgmiseks pöördus Grace vanemkriminalist Joe Tindalli poole, kes oli tänavu sellesse ametisse edutatud. Tindall naeratas rahulolevalt. „Mul kama kaks, Roy,” ütles too Kesk-Inglismaa aktsendiga. „Juhtivtöötajana pääsen ma viisakal kellaajal koju. Enam ei õnnestu sinul ega su kaasuurijatel mu nädalalõppe tuksi keerata. Nüüd rikun mina teiste nädalalõppe.”

      Salamahti kadestas Grace teda. Kusjuures reaalselt oleksid jäänused võinud hõlpsasti esmaspäevani oodata, aga kuna need olid avastatud ja politseile teatavaks tehtud, ei tulnud see komissari kurvastuseks kõne allagi.

      Kümme minutit hiljem siseneti äravoolutunnelisse, kaitseriietus üll. Grace sammus ees, talle järgnesid Joan Major ja Ned Morgan. Otsinguoperatsioonide juht oli palunud rühma ülejäänud liikmeid bussis püsida, et sündmuspaigal võimalikult vähe trambitaks.

      Kolmik seisatas luukerest natuke eemal ja valgustas seda taskulambikiirtega. Joan Major hüpitas oma lampi üles-alla ja astus siis lähemale, kuni oli kompamiseks küllalt ligi.

      Kõrisõlm krampis, vahtis Roy Grace taas skeleti nägu. Ta teadis: tõenäosus, et see on Sandy, on imeväike. Aga ikkagi. Hambad olid viimseni terved, hoolitsetud hambad. Sandyl olid olnud hoolitsetud hambad – üks tema naise paljusid veetlevaid omadusi. Kaunid ühtlased valged hambad ja naeratus, mis sulatas iga kord Grace’i südame.

      Tema hääl kõlas lamedalt, nagu kõneleks keegi võõras. „Joan, kas see on meeste- või naisterahvas?”

      Joan piidles kolpa. „Laubakumerus on üsna järsk. Meestel on harilikult hoopis laugjam laup,” ütles ekspert, hääl ebamaiselt kajamas. Taskulamp vasakus käes ja näidates kinnastatud parema käe nimetissõrmega kolba tagaosale, jätkas ta: „Kuklamügar on väga kumer.” Ta koputas sellele. „Kui sa kompad omaenda kukalt, Roy, on see hoopis muhklikum. Meesterahvastel üldjuhul ongi.” Nüüd heitis ta pilgu vasakule kõrvaõõnsusele. „Ka nibujätke viitab naisterahvale. Seegi on meestel muhklikum.”

      Järgmiseks joonistas ta kolba silme juures sõrmega õhku. „Vaata kulmukaari. Võib eeldada, et meesterahval tikuksid need rohkem esile.”

      „Niisiis oled sa võrdlemisi kindel, et tegu on naisega?” küsis Grace.

      „Jah, olen küll. Kui me vaagnaluu välja puhastame, võin öelda sajaprotsendilise täpsusega, kuid ma olen üpris kindel. Ma võtan ka mõned mõõdud. Meesterahva skelett on enamasti robustsem, proportsioonid erinevad.” Joan kõhkles hetke. „On veel midagi iseäranis huvitavat. Tahaksin kuulda Frazeri arvamust.”

      „Milles asi?”

      Joan osutas koljupõhjale. „Hüoid on murdunud.”

      „Hüoid?”

      Joan osutas uuesti luule, mis ripnes kuivanud naharibakese küljes. „Kas näed seda U-kujulist luud? See ongi hüoid ehk keeleluu. Vihjab võimalikule surma põhjusele, sest keeleluu murdub tihti kägistamise käigus.”

      Grace seedis kuuldut. Põrnitsenud luud viivukese, pööras ta pilgu jälle laitmatutele hammastele, katsus meenutada viimast skeletistunud jäänuste läbivaatust, mille juures oli viibinud ja millest oli möödas vähemalt paar aastat.

      „Kuidas on vanusega?”

      „Homme oskan tõhusamalt määrata,” kostis Joan. „Esialgsel hinnangul näib, et ta oli parimates aastates. Kakskümmend viis kuni nelikümmend.”

      Sandy oli kaduma minnes kakskümmend kaheksa, mõtles Grace ja vahtis ainiti kolpa. Silmitses hambaid. Silmanurgast nägi ta, kuidas Ned Morgan valgustas äravoolutunnelit taskulambiga enne ühes, siis teises suunas.

      „Meil tuleks kutsuda linna palgal olev insener, Roy,” ütles otsinguoperatsioonide juht. „Keegi, kes tunneb kanalisatsiooni. Kes teaks rääkida, millised tunnelid sellega ühinevad. Surnu riideid või isiklikke esemeid võidi neisse edasi uhtuda.”

      „Kas sa usud, et see tunnel ujutatakse üle?” küsis Grace.

      Morgan viipas taskulambikiirega kaalutlevalt. „Noh, vihma ju kallab ja on kallanud päev otsa. Praegu ei ole siin eriti vett, kuid miski pole võimatu. Sest tõenäoliselt ehitati tunnel selleks, et vesi ei ujutaks üle raudteed. Aga …” Ta kõhkles.

      Joan segas vahele. „Näib, et skelett on siin lebanud aastaid. Kui tunnel üle ujutataks, oleks see sinna-tänna loksunud ja koost lagunenud. Jäänused on terved. Ühtlasi viitab kuivanud nahk, et vee all pole see juba ammu olnud. Kuigi ajutisi üleujutusi ei saa täiesti välistada.”

      Grace põrnitses kolpa ja temas kobrutasid kõiksugu tundmused. Äkki ei tahtnud ta homseni oodata – tahtis, et meeskond alustaks kohe, jalamaid.

      Vaid suure vastumeelsusega käskis ta sündmuspaiga valvuril sissepääsu pitseerida ja ehitusplatsi inimestest tühjendada.

      9

Oktoober 2007

      Abby ei suutnud seda uskuda – tal oli pissihäda. Ta heitis pilgu käekellale. Tund ja kümme minutit oli möödas siia neetud lifti astumisest. Miks? Miks? Miks oli ta olnud nii kuramuse rumal?

      Nende pagana ehitajate pärast alumisel korrusel, vaat miks.

      Jeerum. Trepist minekuks kulus kolmkümmend sekundit ja see oli hea trenn. Miks? Miks? Miks?

      Ja nüüd see terav, kipitav pitsitus põies. Kuigi ta oli vetsus käinud ainult mõni minut enne korterist lahkumist, oli tunne säärane, nagu oleks ta vahepeal joonud kümme pinti kohvi ja galloni vett.

      Ma ei pissi, ei mingil juhul. Ma ei luba, et ilmudes leiaks tuletõrje brigaad mind uriiniloigust. Selline alandus – ei, aitäh.

      Ta ponnistas põlvi kokku surudes, ootas vabinal, et kriitiline hetk mööduks, ja tõstis pilgu uuesti liftilakke, kus oli võrega kaetud tuhm valguspaneel. Kuulatas. Kuulatas, sest oli päris kindlasti kuulnud jalaastet.

      Või oli seda kuulnud tema kujutlusvõime …

      Filmides kangutasid inimesed liftiuksed valla või ronisid katuseluugi kaudu välja. Aga filmides ei õõtsunud liftid niiviisi.

      Urineerimisvajadus läks üle – see tuleb tagasi, ehkki korraks polnud enesetundel viga. Ta katsus tõusta, kuid lift õõtsatas jälle metsikult, rammis valju kajava kõminaga enne üht ja siis teist seina. Ta ei julgenud hingata, ootas, et lift jääks paigale. Palvetas, et tross ikka peaks. Lõpuks ajas ta end põlvili, haaras põrandalt mobiiltelefoni ja valis taas numbri. Samasugune kime piiksatus, samasugune levi puudumise teade.

      Ta asetas käed uksele ja üritas sõrmi keskel pilusse pressida, aga uksepooled ei liikunud. Ta avas käekoti ja tuhnis selles, otsis midagi, mida tillukesse prakku vajutada. Sobis ainult metallist küüneviil. Ta libistas viili tühemikku, kuid paari tolli pärast kohtas see takistust ega pääsenud edasi. Ta proovis seda paremale ja järsult vasakule nihutada. Viil paindus kõveraks.

      Ta muljus ükshaaval iga nuppu paneelil, laksas peopesaga ahastavalt vastu liftiseina.

      Ilus lugu.

      Kui СКАЧАТЬ