Timmu ämber 2: näed nüüd, mis sa tegid. Stephan Pastis
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Timmu ämber 2: näed nüüd, mis sa tegid - Stephan Pastis страница 2

Название: Timmu ämber 2: näed nüüd, mis sa tegid

Автор: Stephan Pastis

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Детские приключения

Серия:

isbn: 9789949277759

isbn:

СКАЧАТЬ nimi on Mega. Ta on seitsmesajakilone jääkaru.

      Ta kasvas üles Arktikas. Aga tema kodu hakkas sulama nagu päikese kätte jäetud jääkuubik. Ja ta kõndis maha umbes viis tuhat kilomeetrit ning jõudis meie juurde.

      Ja ma pakkusin talle tööd.

      Ja esimesed kuus kuud oli ta kõige usaldusväärsem jääkaru, kes on eales minu alluvuses töötanud.

      Siis aga paljastas ta oma tõelise palge. See oli nii üüratu reetmine, et ma ei taha sellest rääkida.

      Nii et ma ütlen ainult järgmist.

      Kui mõni jääkaru peaks kunagi teie juures esimesed kuus kuud väga kõvasti tööd tegema, siis pidage meeles:

      SEE ON VEMP.

      Ärge MITTE KUNAGI tehke temast oma detektiivibüroo partnerit.

      Ärge MITTE KUNAGI muutke oma büroo nime Ämber OÜ-st Mega Ämber OÜ-ks.

      Ja kui ma juba hoiatusi jagama hakkasin: ärge MITTE KUNAGI kujundage oma elu selle isiku järgi, kes on takistus nr 3.

      Tema nimi on Pontsu Tookus. Ta on minu parim sõber. Ja ta on igav.

      Igav on ta sellepärast, et teda huvitavad ainult hinded.

      Nii et rohkem pole teda mõtet kirjeldada.

      Ja selle ruumi, mis neis memuaarides oleks muidu tema päralt olnud, täidan ma oma näopildiga.

      3. peatükk

Libe kui sulavõi

      Kui sa oled üks maailma tippklassi detektiividest, siis on ootuspärane, et saad lahendada oma jao tippklassi juhtumeid.

      Ja see, millest täna hommikul Timmuliinile teatatakse, ongi umbes nii tipp, kui olla annab.

      Helistajaks on minu klassikaaslane. Nunzio Benedici.

      Tal on üks väärisese kaduma läinud.

      „Ma ei leia oma musilusikat üles,” ütleb ta.

      „Ära satu paanikasse,” teatan talle. „Ma olen kahekümne pärast kohal.”

      Ja ma ei mõtle selle all ilmtingimata minuteid. Need võivad olla ka tunnid.

      Põhjuseks on see, mis on mul juba paar nädalat jala otsas olnud.

      Mis tähendab, et ma ei saa kiiresti käia.

      Jah, see poleks probleem, kui mul oleks operatiivsõiduk.

      See oli Segway, mida ma emalt laenasin.

      Aga siis müüs ema selle maha.

      Seejärel oli mul megaoperatiivsõiduk.

      See oli käru, mida vedas mu äripartner.

      Aga siis müüs ema ka selle maha (käru, mitte mu äripartneri).

      Seetõttu lasen ma oma äripartneril end nüüd lihtsalt nööriga järel lohistada.

      Mis võib tunduda ränk.

      Aga ei ole.

      Sest ma määrin end võiga kokku.

      Nii et nüüd on mul võperatiivsõiduk.

      4. peatükk

Veni, Vidi, Benedici(Tulin. Nagin. Põrkasin kokku Nunzio Benediciga)

      Pole vist vaja mainida, et Nunzio Benedici on see poiss minu klassist, kes suudab endale ninna toppida kõige rohkem pliiatsite otsast pärit kustukumme.

      Ja musilusikat kasutab ta õunapüree söömiseks.

      Ärge te minult küsige, miks on selle otsas koerapea. Mina ei tea.

      Ja küsima ma ei hakka.

      Sest üks asi, mille sa selles ametis selgeks saad, on see, et klientidel on omad saladused. Iga uus häbiväärsem kui eelmine.

      Nii et kui ma tema poole jõuan, piirdun põhilisega.

      „Valmista end ette kolm kuud kestvaks uurimiseks,” ütlen talle. „Võib-olla tuleb teha ka välisreise.”

      „Välisreise?” küsib tema.

      Naiivsed kliendid. Detektiivi kirstunaelad.

      „Lusikavarguste ABC, poju. Kui lusikas kaotsi läheb, siis esimese asjana saadavad nad selle piiri taha.”

      „Seda ma ei teadnud,” ütleb tema.

      „Neid asju, mida sa ei tea, on veel palju,” vastan talle. „Selle eest sa ju mulle maksadki.”

      „Kui palju see maksma läheb?” küsib ta.

      „Neli dollarit päev. Pluss muud kulud.”

      „Muud kulud?” küsib tema ja pistab käe taskusse, et münte otsida.

      Aga seda tehes ta aevastab.

      Ja mind tabavad sajad kustukummid.

      „Salli keemiline puhastus,” ütlen. „See on sinu esimene muu kulu.”

      5. peatükk

Mina tean, miks puurilind ei laula

      Kustukummid pole neil päevil ainus ebameeldivus minu elus.

      On ka minu suurepärane vanatädi.

      Kes praegu ei näe just kuigi suurepärane välja.

      Ma ütlen nii sellepärast, et ta on kinnitanud oma jalanõude külge rattad ja sõitnud vastu linnupuuri.

      Ja nüüd lamab ta oimetuna põrandal.

pilt

      Ma läheksin talle appi, aga see on tal täna juba teine kord.

      Ja sel nädalal neljas kord.

      Ma tean seda sellepärast, et elan tema juures.

      Peaksin vist selgitama.

      Minu ema, minu jääkaru ja mina elasime varem oma korteris. Aga ema kaotas töö.

      Seetõttu СКАЧАТЬ