Vallimäe neitsi. Jaak Järv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minu kirja soovitusel…“ Ta lõi kaks kätt otsa pääle kokku… ta mõistus kippus kaduma. „Issand Jumal!“ kisendas ta, „nad on mu naise häbemata vale katte varjul ära varastanud… inimeseröövliks on nad hakanud – ja seda on nad minu nimel teinud. Millal ta sõitis? Kuhu ta sõitis? Kus on see kiri, mis temale tuli?..“ Ta hingamine oli raskeks läinud, rind tõusis ja langes lainjalt, kõige hirmsam mäss möllas ta hinges.

      Hilda vanematega oli seesama lugu. Nad mõlemad olid raskes ehmatuses nagu hambad seisma jäänud, mõlemad näost valged nagu paber. „Kallis Albert,“ kogeles viimaks köster, „mis ma võin öelda – minu ainust last ei ole siis enam. ta on surmahädas ja ahastuses – põrgulike inimeseröövlite küüsis… Teise päeva õhtul pääle sinu Tartusse sõitmist tuli talle sinu käest kiri. Sina soovivat, tema pidavat kohe Viljandist ära sõitma, pidavat Kabalasse minema. Sina olevat kuulnud, et vaenlased teda siia varitsema tulevat. Sina ise saavat Tartust ka Kabalasse minema ja siis tulevat teie mõlemad veel siia tagasi. Ja tema läks… Mu vaene laps… ma ise saatsin tema minema…“

      Ta nuttis, ei saanud enam rääkida. Ka Hilda ema ei suutnud enam raskele hoobile vastu panna. Ta oli kummuli sängi pääle langenud, kaebas ja ägas nagu rumal laps. Ainult Alberti silmad olid nutupisaratest kuivad ja ehk küll hingamine ruttu ja rusutult käis ning rind raskesti paisus, siiski oli tema nägu kindel ja murdumatu nagu raud ja teras, ta silmades leekis mehisuse südidus nagu elutuli.

      „Räägi edasi, kallis isa, räägi ruttu,“ käskis ta. „Millal ta läks? Kuhu jäi kiri? –„

      „Tunaeile öösel kell üksteist läks ta siit minema,“ sõnas isa läbi nutu. „Sinu kiri arvas öösist minemist sündsamaks. Kirja võttis ta muidugi kaasa. Meie keegi ei teadnud midagi kahelda – kiri oli karvapäält nagu sinu käega kirjutatud. Ka suure ja ilusa kinnise tõlla nelja hobuse ja kutsariga olid sa saatnud – ma õnnetu… mina ise panin tõllaukse kinni ja andsin tema inimesevaraste kätte… Mu õnnetu laps, kust võtab ta jõu nii hirmsas hädas ja ahastuses kindlaks jääda ja oma elu alles hoida… Miks lasksin ma teda ühele mehele oma südant lubada, kellele tema mitte kohane ei olnud? Kas ei oleks ta võinud palju ennemini minu katuse all mulda minna, kui et nii hirmus elusaatus tema ja minu pääle pidi…“

      Ta langes nõrgalt toolile – jõud oli otsas.

      Armastatud isa hingevalu ja surmahädaline kaebamine tungisid Alberti mässavast, põlevast rinnast nagu tuline nool läbi. Aga siiski kogus ta oma mehejõu ja katsus südant kindlaks teha. „Armas isa,“ trööstis ta, „kinnita oma südant! Nii raske saatuselöögi vastu võib ainult mehe südidus aidata. Nõrkus ja kaebamine on siin kahjulik. Ränk hoop mõjub nõrka kohta kõige rängemalt, tugev käsi võib aga selle tagasi tõrjuda. Mul on lootust, et ma sinu ainsa armsa lapse ja oma veel armsama naise siiski päästa võin. Ma aiman, kuidas asi on. Siit on meie abielusse astumine Tartusse minu isale teada antud ja tema on siis asja niikaugele ajanud. Kui mina Tartusse läksin, siis tuli mulle Pikasillal üks suur neljahobusetõld vastu, mis vististi Hilda jaoks oli saadetud, ning Tartus kuulsin ma, et mu vend, kes Tallinnas preestriks on, meie isa juures võõrusel olnud, enne minu sinnasaatmist aga jälle reisinud. Kui Hildale tulnud vale kiri minu käekirja sarnane oli, siis oli see vististi minu venna töö, tema on meie abielu asjus minu kange vihamees ja tema võib minu kätt väga hästi järele kirjutada. Ehk on Hilda selle kirja vahest siia maha unustanud, katsuma otsida, tema leidmine oleks vahest kasulik.“

      Kõik kolm otsisid ja viimaks leidsidki nad kirja Hilda toakleidi taskust. „Täitsa minu käsi,“ ütles Albert tumedal, vihasel häälel, „aga vististi ka minu venna töö.“ Ta käsi värises kirja hoides ja nuhtlemise ning tasumise vihaleek välkusid ta silmis. Ta trööstis veel Hilda vanemaid, tähendas ka, et Hildal vististi vaimujõudu küll on ennast ahastuses kinnitada ja hädas kaitsta, mispärast siis mitte tema pärast liialt ei sündivat kurvastada, ta saavat päästetud.

      Kahvatanud näo ja lõkendavate silmadega tormas Albert köstrimajast välja, läks õpetajamaja poole. Kohe ühe joonega tungis ta sisse, astus raskel sammul kirikuõpetaja ette. Leekiv viha ja valu paistsid ta palgelt, karedal ja kahisevaks löödud häälel küsis ta raskesti: „Kus on minu naine, õpetajahärra? Te püüdsite teda mulle keelata, ei tahtnud minuga teda laulatada, tahtsite Tartusse katoliku kiriku valitsusele minu asjast kirjutada, viimaks ometi laulatasite ta minule naiseks ja mina ei olnud teile see-eest mitte tänamatu. Nüüd on aga inimeseröövlid selle inimese ära viinud – ma näen, teie olete vististi teinud, mida enne laulatust teha lubasite. – Teie olete kas minu vanematele ehk Tartu katoliku kiriku valitsusele kirjutanud – siis ruttu ütelge, kus on minu naine! Ise olete teie laulatanud, teie peate teadma. –„

      Kirikhärra ei teadnud vististi mitte palju. Ta oli hirmuga üles karanud. „Armas härra Gamla,“ sõnaldas ta, „hirmus kahju, kui teie prouale nii raske õnnetus juhtunud, aga mõtelge ka, et ilma Jumala tahtmata midagi ei või sündida. Jumal andku aga, et teie oma abikaasa jälle õnnelikult leida võiksite. Mina aga kinnitan teile oma vande ja ausõnaga, ma ei tea teie abikaasast mitte midagi. Kui ma enne teie laulatust Tartusse katoliku preestrile kirjutada lubasin, siis rääkisin seda sõna seepärast, et ma oma ametikohuse sundusel oleksin pidanud. Aga ma jätsin selle, sest ma kuulsin teie suust, et teie, kui ma küll teid ei laulata, ka siis selle hää tütarlapse omaks võtate. Et ma aga sellele õnnetuks saanud inimesele hääd soovin, siis võin ometi teile midagi ütelda, mis ehk tema kättesaamiseks tarvilik võib olla. Üks päev enne teie laulatamist. –„

      „Rääkige ruttu – nii ruttu, kui võite,“ sundis Albert tormakalt.

      „Üks päev enne teie laulatamist,“ arutas õpetaja edasi, „tuli siit lähedalt kannupoiss Eckbert minu juurde, püüdis laulatamist keelata ja lubas ka Tartusse kirjutada. Ma usun, ta on ka kirjutanud, ja nõnda võib paha sündmus alanud olla. Küsige temalt, tema võib teada.“

      Alberti vaiksemaks jäänud nägu lõi õpetaja kõne viimaste sõnade juures uuesti lõkendama. Ta teadis juba enne aimata, et see kannupoiss oli, kes mägedel kord teda ähvardas. „Ma tänan,“ ütles ta rahutult, „ja nüüd andke mulle silmapilk tunnistustäht, et mind oma köstri tütre Hildaga laulatanud olete.“

      Laulatamisetäht taskus, läks Albert Gamla jalamaid õpetaja juurest ühte lähedal olevasse suurde majasse, kust ta ühest kõrvalisest toast kannupoisi leidis. „Kuulge,“ käratas tulija, „kuidas julgesite teie ühe inimese hukkasaatmise kallal esimene päälehakkaja olla? Kuidas teie tohtisite minu asjades salateatajaks teha ja Tartusse kirjutama hakata? Teie peate siis ka teadma, kuhu minu abikaasa Hilda on viidud; ütelge ruttu kõik ehk teie peate tundma, mis olete teeninud.“

      Kui kannupoiss omalt poolt ka karedaks läks ja midagi ei avaldanud, siis ei võinud Albert enam ennast pidada. Ta tundis enese vastu hirmust ülekohut tehtud olevat ja siin leidis ta oma õnnetuse valmistajatest ühe osalise. Plauh! Käis tema käsi vastase kõrva pihta ja tuikudes taganes see nurka. „Tahate teie veel oma õeluse saladusi varjata?“ küsis Albert lõkendavail silmil. „Ma teen teid pihuks, kui teie ilmsüüta inimese varastamist varjata püüate!“

      Kannupoiss ei kuulnudki enam Alberti sõnu, karjudes jooksis ta sisemistesse tubadesse, pahemat kõrva kahe käega kinni hoides. „Ai, ai, ai! Kus mu kõrv – mu kõrv!“

      Majaomanik Unken jooksis kisa pääle kohe karjuja kallale. Ka Albert oli kannupoisile paarist tühjast toast läbi järele astunud ja jäi külmalt viimase läve pääle seisatama. „Ta on mind teotanud, on mind löönud – see nurjatu inimene sääl,“ kisendas kannupoiss vihaga.

      „Soo. Seda tohib juba minu majas sündida,“ rääkis Unken külmalt. Ta võttis seinalt mõõga ja astus võõra noormehe ette. „Teie olete minu maja au raskesti teotanud, härra, tehke aru!“

      „Ei СКАЧАТЬ