Teotahtelised poisid. Jüri Parijõgi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olnud suuremat viga, ainult ühe põrandariide küljest tuli poole meetri pikkune tükk ära lõigata ja hoovi prügikasti viia.

      „See ei tähenda midagi,” lohutas Anna Reinu, kes lühemaks lõigatud põrandariide juures nõutult kukalt sügas. „See on vana riidetükk, ema ei tunnegi, et siit otsast on jupike maha võetud. Ma sean ta nii paigale, et ema ei märkagi. Vaata, selle otsa panen seinast veidi eemale, siis ulatub ta kapi ette nagu ennegi.”

      Kui kõik riided ja kaltsud olid põlenud kohalt kõrvaldatud, märgati kohkudes, et kõige rohkem oli kannatanud põrand. Kogu petrooleumiloigu ulatuses oli tuli põranda mustaks kõrvetanud, ühes kohas rohkem, teises veidi vähem. Igatahes niipalju, et seda kuidagi varjata ei saaks.

      „Aga mis põrandaga saab?” jäid mõlemad nõutult seisma.

      Anna katsus märja lapiga põlenud kohti valgeks pesta, Rein kraapis omalt poolt lauanoaga – miski ei aidanud.

      „Kas tead,” leidis Rein viimaks hea nõu, „ma toon kuurist isa höövli ja hööveldan põlenud kohad üle, siis ei jää märkigi järele.” Kohe jooksis Rein kuuri ja tuli sealt tagasi haamri ning höövliga. Enne tagus ta haamriga kõik kulunud naelapead sisse – seda oli ta isa käest ehituste juures õppinud –, siis pani höövli tööle. Tsiuh ja tsäuh lendasid laastud, nii et oksad aina praksusid – saaks aga enne vanemate tulekut tööga valmis! Paar korda lõikas höövel hästi, siis läks raud nüriks, sest kuivad oksatüükad nagu täkkisid höövliraua hambaid täis. Rein koputas rauda kord sügavamale, kord laskis tagasi, kuid sellest oli vähe abi.

      „Liivane on,” leidis ta viimaks. „Põrand on liivane, nürib raua ära. Võta lapp ja tõmba need kohad üle, kuhu sa liiva viskasid. Ma toon kuurist teise höövli.”

      Ühel nõul pühkisid nad liiva ära, hööveldasid ja koristasid laaste kuni lõpuks oli kaotatud viimne tulejälg.

      Kuid samas tabas töötajaid uus üllatus: hööveldatud põrandaosa oli nüüd liiga valge, palju valgem kui muu põrand, ja paistis niisama teravalt silma nagu ennest põlenud kohad… sea põrandariideid, kuidas tahad.

      „Ei see ema silma eest varjule jää,” arvas Anna. „Nii kui ta siin pliidi ees veidi liikuma ja talitama hakkab, kohe märkab.”

      „Teeme siis mustemaks!”

      „Aga kuidas?”

      „Tead, toome aiast mulda ja hõõrume mullaga üle. Küll sa näed, siis ei ole tundagi, et on hööveldatud.”

      Jälle asuti suures üksmeeles tööle. Anna tõi aiast põlletäie mulda ja puistas selle maha. Siis heideti põlvili ja hõõruti mullaga nii, et peopesad hakkasid kipitama.

      „Läheb, juba läheb!” hüüdis Rein rõõmsalt. „Näed, juba niisama hall nagu muu põrandki.”

      Ja unustati töö juures tühi kõht ja soe söök, millest kogu see õnnetus alguse sai. Kui hööveldatud põrand juba küllalt halliks oli nühitud, nii et seda muust põrandast enam eraldada ei võidud, pühiti muld uuesti kokku ja viidi välja. Põrandariided seati paigale, tuba tuulutati ja nõgi pühiti kummutilt maha. Aegsasti enne vanemate tulekut saadi kõigega valmis.

      Astuti siis ärevas ootuses laua taha – kas märgatakse või ei? Ei märgatud. Ema tuli koju, hakkas pliidi ees talitama, saatis Reinu puukuuri ja Anna poodi. Kõik läks hästi: põrand oli nii halliks hõõrutud, et ema silm seda ei näinud, ja Anna oli lühemaks lõigatud põrandariide nii osavasti kohale asetanud, et sedagi ei märgatud. Ainult isa krimpsutas tuppa astudes veidi nina ja lausus siis:

      „Mis te seal pliidi juures kõrvetate? Tuba imelikku haisu täis.”

      Reinul ja Annal jäi seda kuuldes süda seisma. Rohkem isa asjast ei kõnelnud, võttis taskust ajalehe ja hakkas lugema.

      Nii möödus kogu nädal. Vanemad ei märganud tuleõnnetuse jälgi ja lapsed unustasid selle. Laupäeva õhtul tuli ema varem koju ja hakkas talitama. Rein ja Anna mängisid tänaval hilja õhtuni. Kui nad tuppa tulid, märkasid nad kohkudes, et ema oli põrandat pesnud, ja nende hööveldatud laik valendas vastu. Isa ja ema mõlemad uurisid põrandat – mis siin on tehtud?

      „Kuulge, tulge siia! Mis te selle põrandaga olete teinud?” nõudis isa.

      Lapsed hoidusid nurka… süda kippus seisma jääma. Välja tuli, välja tuli ometi! Vaat seda nad ei mõistnud ette aimata.

      Ei aidanud midagi – sõna sõnalt, lause lauselt nõuti lastelt välja kõik, kuidas nad olid hakanud tuld tegema, kuidas õlipudel oli ümber läinud, kuidas nad olid õli süüdanud ja kustutanud ja pärast jäljed kaotanud.

      Aga vanemad ei olnudki kurjad.

      „Mis häda teil seda priimust oli süüdata?” päris ema. „Rein tahtis sooja sööki saada,” nuuksus Anna vastuseks.

      „Aga miks te siis õli põlema süütasite?” nõudis omakorda isa.

      „Rein süütas.”

      „Mina süütasin jah… et siis ei ole vaja pühkida. Ema teeb mõnikord ka nii.”

      „Olete mul husarid küll,” ütles isa tõsiselt. „Suured jõnglased juba, aga tule ja vee eest peab teid veel hoidma. Jumala õnn, et te aknaid ei avanud ja märkasite riietega kustutama hakata. Vesi ei tee õlile midagi. Aga see lugu peaks teil nüüd meeles seisma surmatunnini.”

      „Seisab, isa,” pomisesid lapsed, tundes heameelt sellest, et nii vähesega asi lõppeski.

      PÜSS

      Minu poisikesepõlv langes kokku Maailmasõja-aastatega. Isa oli sõtta võetud, ema pidi hommikust õhtuni kibedasti tööl käima, et toita meie neljaliikmelist perekonda. Linnavalitsusest maksti küll emale sõdurinaise pajukit, kuid sellega üksi me läbi ei saanud. Kõik hinnad kerkisid iga päevaga, nii et palk ega pajuk neile kuidagi järele ei jõudnud.

      Sellest siis tuligi, et me ema harva nägime ja minusugusele poisile rohkem vaba voli jäi ümberjooksmiseks, kui seda oleks tohtinud lubada. Pikad õhtupoolsed päevad jooksime ringi kas Koplis, metsas või kolasime sadamas. Linn oli sõdureid ja võõraid töölisi täis, igal pool oli midagi näha ja toimetada.

      Pärast revolutsiooni, sõja viimasel aastal toodi linna nii palju sõdureid, et neid paigutati isegi eramajadesse. Meie naabrusse paigutati terve trobikond vene sõdureid, kes hommikust õhtuni lärmitsesid õues või kolasid linnas. Mõnikord laulsid nad kurvaviisilisi laule. Teinekord lasti jälle selline mürgel lahti, et hoia alt – harmoonika pandi hüürgama, mehed kogunesid ringi, kuna keskel löödi tantsu.

      Igatahes märkasime meie, et õiget korda enam sõjaväes ei ole, püssid vedelesid kuuris või seina ääres, padruneid võisime meie, poisid, saada niipalju kui aga tahtsime. Käsigranaate, granaadikapsleid ja muud laskemoona liikus nii palju poiste seas ringi, et võis arvata, nagu tahaksid poisid sõdurite asemel sõtta minna. Esialgu aga ei mindud kuhugi, paugutati siinsamas rannas ja metsas. Mõned vanemad inimesed ohkasid:

      „Ime küll, et nad selle paugutamise peale üksteist pole veel maha tapnud!”

      Siis aga hakkas koolis igast klassist poisse ära jääma – teati kõnelda, et see ja see lasknud granaadikapsliga oma sõrmed ära, see lasknud endal silma peast välja.

      Minu pinginaaber Lembit Ruut teatas ühel СКАЧАТЬ