Horrorstör lühijutuvõistluse parimad palad. Janar Saaron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õieli. Tõmbas kopsud õhku täis ja tiris kõigest jõust, nii et sõrmed siniseks ja silmad verd täis valgusid. Hetke puha-nud, pingutas ta uuesti, pannes üritusse kogu oma meeleheite. Jõud ei käinud üle, seda tuli tunnistada.

      Ta vaatas telefoni ekraani. „Levi ei ole ikka veel, neetud!“

      Umbses õhus oli kurk muutunud kuivaks. Ta oleks meeleldi midagi joonud.

      Meenusid kurgupastillid. Need olid alati kaasas, et hingeõhk värskena hoida. Janu vastu aitasid need ka. Ja mis seal salata – need maitsesid talle.

      Ta raputas topsi ning nautis tekkinud kõrinat. See andis veidra üleolekutunde, nagu seisaks siin keegi, kes on igas olukorras peremees, keegi, kes on vaba oma valikutes.

      Puistanud pihule paar pastilli ja need siis suhu hüpitanud, tärkas ootamatu paralleel: „Arvatavasti mõjus liftile see, kui ma siin pastilli kombel ringi hüppasin.“

      „Just!“ Ta tardus hetkeks, mõistes, et on avasta-nud midagi olulist.

      „Kui see nii oli, siis võib hüppamine ka teist kor-da toimida?“

      Mõte mõjus nagu päästev õlekõrs, millest innu-kalt kinni hakata.

      „Oot, kuidas seda teha,“ kaalus ta võimalikke vali-kuid, „kas pigem nii, et jalad koos keset põrandat, või ajada need harki kahe seina poole – nii jaotub raskusjõud ühtlasemalt …“

      Igaks juhuks toetas ta käed vastasseintele, kuid mõtles ümber ja pistis ühe peopesa liftiuste vahele. Tundus, et siit saab rohkem tuge, kui põrand alt ära peaks kukkuma.

      Järgnev kujutlus, kuidas lift järsku liikuma ha-kates ta sõrmed uste vahele lõikab, ehmatas nii, et kiiruga kätt sealt välja tõmmates kiskus ta keskmi-se sõrme marraskile.

      „Olukord saab alati minna sandimaks,“ tuletas ta meelde Murphy loogikat, endal kulm kipras.

      Mingi tüütu pisiasja pärast ei saa siiski seatud eesmärke pooleli jätta.

      Ta hüppas alguses õrnalt, kujutledes end olevat õhupall, mis kergelt maad tonksab selleks, et uueks õhkutõusuks hoogu saada. Seejärel pisut tugeva-malt, nagu känguru, kes oma tugevate koibadega üle põõsa hüppab. Ning lõpuks trampis ta nagu pä-rismaalane, kes lausa metoodiliselt kasvavas tempos ja laetud rütmiga mingit rituaalset tantsu etendab.

      Lift aga ei teinud ta pingutustest väljagi, nagu printsess ei suvatse köögipoisile pilkugi heita, pu-gegu see või nahast välja.

      Selline ükskõiksus ajab muidugi vihale.

      Ta võttis hoogu ja hüppas eriti jõuliselt põrandat rammides, unustades hetkeks kogu ettevaatuse.

      Kostis kõva raksakas. Seejärel ebamaine vaikus.

      „Isegi omaenda hingamist pole kuulda.“

      Taibates, et hoiab hinge kinni, imestas ta, et oli ikka veel siin, selle asemel, et kukkuda põhjatusse sügavikku. Raksakas oli ta paugupealt mõistusele toonud.

      Väga ettevaatlikult tõstis ta jala maast lahti, et asetada see ukse juurde. Keharaskust sellele üle viies kuulatas ta tähelepanelikult. Põranda poolt kostus vaikset naginat ja talle näis, et kuuleb läbi lifti lae ka trosside pinisevat võbinat.

      Tuli langetada otsus – raputada lifti edasi, lootu-ses, et see liikuma hakkab, või jääda ootama, et keegi varsti tuleb.

      Ta kujutles end lebamas liftišahti põhjas, käed-jalad kaootiliselt laiali, murdunud mitmeteks lüli-deks, nagu lahti tõmmatud lõõts. Veri immitsemas läbi särgi rinnaesise, kust välja turritamas terav-nurkne tükk liftipõranda plastikut. Betoonist šahti-seintel tema ajud laiali.

      „Asi pole seda väärt, ma võin oodata ka!“ sündis kiire otsus.

      Vähemalt oli nüüd enam-vähem kindel, et rapu-tamise peale lift liikuma ei hakka.

      „Ega muidu teada ei saa, kui järele ei proovi,“ lohutas teda tuntud tõsiasi.

      Pikast seismisest andis selg tunda. Ta laskus väga tasakesi kükakile, lasi käed kõrvale rippu ja toetas selja vastu lifti uksi. Sellisesse asendisse jäi ta pi-kaks ajaks mõtisklema.

      Tundes, et põlved hakkavad ära väsima, ajas ta end lõpuks püsti. „Siia põrandale ei istu ma küll never,“ mõtles ta tusaselt. Ta polnud miski allaandja tüüp, seega otsis mõistus ka vabakäigul olles prob-leemidele lahendusi. Ja uus idee turgataski pähe.

      „Kui õige hõikaks?“

      Hõikamine tundus kuidagi labane. Pealegi on vaid mõni korrus ülevalpool Elina kontor. Kõige na-dim lugu oleks, kui Elina ta siia lifti kinni jäänuna avastaks. See oleks tõesti piinlik. Parem ikka, kui tuleks keegi teine.

      Kuidagi peaks endast siiski märku andma.

      „Äkki laulaks? Laulaks hästi vaikselt?“ Piisab ju sellestki, kui vaid üks inimene kuuleb. Ta püüdis meenutada, milliseid laule teab. „Nii, mõtleme …“

      „Tramm number kuuskümmend kuus, aknaraa-mid olid tehtud puust …tramm number kuusküm-mend kuus …“ ümises ta vaikselt. Rohkem sõnu ei mäletanud ja tühja sellest.

      Tasahaaval oli tekkinud tunne, nagu keegi jälgiks. „See pole muidugi võimalik,“ tõrjus ta veidrat ku-jutlust, nagu võiks keegi teda läbi kaamerasilma vaadelda. Kindluse mõttes uuris ta kõiki servi ja nurki, kuhu võiks olla midagi imetillukest varjatud. Päris lõpuni ei suutnud ta end veenda ka midagi leidmata. Automaatse liigutusega kohendas ta pint-sakut ja võttis siis väärika poosi. „Sensoorne depri-vatsioon. Nii see algab – kõigepealt hallutsinat-sioonid, siis märatsushood, või oli see vastupidi. Mõte muutub hägusaks, ei tee enam vahet unel ja reaalsusel …“ püüdis ta anda oma enesetundele hinnangut. „Mida paganat! Ma pole siin ju nii kaua olnud. Kui kaua ma õieti olen siin olnud?“ Ajataju oli kadunud. „No ilmselt miski pool tundi.“ Ta võttis telefoni ja aktiveeris selle ekraani. „Kaks tundi? Pole võimalik!“

      Aeg oli muutunud sitkeks nagu tahkuv tõrv. Arvatavasti oli ta siin kinni juba tunde, kuigi enesele näis, et vähemalt nädalaid, kui mitte kuid või isegi aastaid. Ta oli ümisenud läbi kogu muusikalise re-pertuaari, mida tundis. Oli vilistanud viise ja tagu-nud pihkudega vastu rinda ja reisi, löönud sõrme-dega nipsu ja kõigutanud keha kujuteldava saate-muusika rütmis. Ta oli isegi komponeerinud kaks originaalset muusikapala oma telefoni äpis. Kuid siis hakkas nutika aku tühjaks saama ja ta ise tundis end kurnatuna.

      Lõpuks istus ta vastumeelsust unustades lifti põ-randale, ajas jalad kahele poole laiali ja toetas selja vastu seina. Pea vajus iseenesest ühe õla poole viltu, silmad ainiti uste vahelt paistval valgusribal.

      See valgus näis vaikuses ebamaine, ajatu kutse, lubadus, määramatus, vabadus.

      Tõsi küll, surmale ta enam ei mõelnud, aga elu kui lõputu piin ja piirang oli nii selgelt teadvuses, nagu oleks kogu see olukord üks kaunis kunstiline kujund.

      Teadvus hakkas tasapisi ähmastuma. Pea vajus vähehaaval rinnale ja keha lõtvus.

      Läbi une kuulis ta pehmeid kiireid samme trepist üles tõttamas. Silme ees kangastus pilt kõrbest ja tohutust veekraanist keset palavust, liivaluited ula-tumas maailma ääreni ja kõrvetav päike seniidis. Ta püüdis kraani lahti keerata. Raske metallist ratas oli justkui kinni keevitatud, see ei andnud järele. Pealegi ei olnud ratas üldse СКАЧАТЬ