Minu lugu. Mart Poom

Чтение книги онлайн.

      EESSÕNA

      Selle raamatu idee sündis juba paarkümmend aastat tagasi, kui Eesti koondise ühe välisturnee ajal astus ligi Indrek Schwede ja tegi ettepaneku, et kunagi karjääri lõpul võiks mu loo kaante vahele kirjutada. Indrek on jalgpalliajakirjanik ja minu sugulane: minu vanaisa ja tema vanaema olid vend ja õde. Olin nõus. Kõik need aastad kogus Indrek materjali ja külastas mind nii Derbys, Sunderlandis kui ka Londonis. Esimesed intervjuud selle raamatu tarvis on tehtud juba eelmisel sajandil Inglismaal. Vanemad intervjuud on väärtuslikud, sest fikseerivad tolle hetke seisu ja – mõtteid. Praegu mäletaks toonased intervjueeritavad, mina nende seas, mõnd lugu või üksikasja ehk pisut teisiti ja mõni seik oleks sootuks ununenud.

      Eelkõige toetub raamat mu päevikutele, mida pidasin terve jalgpallurikarjääri aja. Iga päev tehtud märkmed lubavad olla faktitruu. Päevikutes ei kajastu üksnes mängud ja treeningud. Paralleelselt spordiga kulgeb neil lehekülgedel mu isiklik elu, seal on erinevaid meeleolusid ja väga detailset eneseanalüüsi. Seda raamatut võib vaadata kui dokumentaaljutustust ühest tavalisest Mustamäe poisist, kel oli väga suur saavutus- ja tunnustusvajadus. Ma ei saanud toetuda suurele talendile, sest seda mul polnud. Ent keegi ei keelanud mul lõputult treenida. Tagasilöögid lubasid mõõta tahtmise suurust ning kukkumised sundisid ikka ja jälle püsti tõusma.

      Suur tänu ka Ivar Vendelinile, kes meid Indrekuga aasta eest kokku kutsus, oma kadestamisväärt energia ja pealehakkamisega nakatas ning konkreetse tähtajaga sidus. Tema juhitav ettevõte võttis koordineerimise enda õlule ega teeni raamatu pealt sentigi. Ivarile oli tähtis, et müügitulust saaks võimalikult suure osa minu jalgpallikool, kus ka tema poeg Tristan vutitõdesid omandab. Seega on tegu osaliselt heategevusega. Iga ostja toetab FC Nõmme Unitedit / Mart Poomi Jalgpallikooli.

      Selle eest suur-suur aitäh!

      Mart Poom

      SISSEJUHATUS

      Räägitumaid mänge minu karjääris on debüüt Inglise Premier League’is (Inglismaa jalgpalli kõrgeim liiga – toim.), mis lõppes 3: 2 võiduga Manchester Unitedi üle nende kuulsal Old Traffordi kodustaadionil. See on üks neist olulistest seikadest, mida Briti ajakirjandus alati mainis, kui minust juttu tuli. Meie vastu astus maailma paremaid klubisid, Inglismaa meistrisarja liider. Derby võitles liigasse püsimajäämise eest. Juba Manchester Unitedi algkoosseis oli võimas: Peter Schmeichel, Gary Neville, Ronny Johnsen, Gary Pallister, Phil Neville, Nicky Butt, David Beckham, Ryan Giggs, Roy Keane, Andy Cole ja Eric Cantona. Vahetusest sekkusid teisel poolajal Ole Gunnar Solskjaer, Denis Irwin ja Paul Scholes. Neist koguni üheksa osales kaks aastat hiljem UEFA meistrite liiga finaalis Barcelonas, kus ManU lõi Müncheni Bayernile üleminutitel kaks imeväärset väravat ja võitis.

      Mina olin oma esimesele mängule Inglise meistriliigas tulnud Tallinna Flora laagrist Küprosel. Sealsetes kontrollmängudes olid vastasteks peamiselt Skandinaavia klubid, kelle klass ja pakutav mängutempo olid tunduvalt aeglasemad. Olin oma uue meeskonnaga koos olnud vaid mõne päeva ega teadnud isegi kõigi kaaslaste nimesid, kui üritasin valjuhäälselt kaitseliini juhendada.

      Päevikut tagantjärele sirvides imestan ka ise, millise möllu ja emotsioonide sisse olin sattunud ja kui palju juhtus alates 25. märtsist 1997, kui Derby Countyga lepingu allkirjastasin. Ime, et kogu see sebimine ja sahmimine enne suurele lavale astumist ei seganud mu keskendumist.

      Päev pärast lepingu sõlmimist toimus Derby vanal kodustaadionil Baseball Groundil pressikonverents, kus peale minu tutvustati ka kostariikalasi Paulo Wanchope’i ja Mauricio Solisi. Nii ajalehtedele kui ka raadiole ja televisioonile tuli anda väga palju intervjuusid, mis oli päris väsitav ning nõudis energiat. Samuti pidi tohutult kaua poseerima fotograafidele. Siis treenisime koos. Pärast seda viidi meid Nexti kaubamajja, kus võeti mõõdud klubipintsaku, – särgi ja – pükste jaoks. Olin suurtest emotsioonidest ning tähelepanust üle väsinud ega leidnud ööde kaupa korralikku und.

      Ma pidanuks keskenduma MM-valikmänguks Šotimaa vastu Kilmarnockis, aga hoopis muretsesin täiesti ebaprofessionaalselt selle pärast, kuidas Derbys hakkama saan ning mõtlesin 5. aprilli mängule Manchester Unitedi vastu! Pidin endale sisendama, et hirm on ainult pettekujutelm (olin just lugenud Michael Jordani elulooraamatut), et ma ei tohi midagi karta, et ma olen väga hea väravavaht ja muutun iga päevaga aina paremaks.

      Järgmisel päeval andsin jälle paar intervjuud ajalehtedele ja ühele telekanalile. Pärast õhtust trenni ja jalgade massaaži helistasin Lissule ning psühholoog Irene Kalvetile. Nendega sain kõigest vabalt rääkida ja see aitas.

      Kilmarnockis kaotasime 29. märtsil koondisega Šotimaale 0: 2. Tagasi Eestis tegelesin tuhande asjaga, mis tahtsin enne Inglismaale siirdumist korda ajada. Muu hulgas käisin Hansapangas, TV3-s intervjuud andmas, Eesti Telefonis (kujutage ette tollast aega: me saime koju telefoni!), TTÜ (Tallinna Tehnikaülikool – toim.) õhtuõpikonnas, kus võtsin jälle akadeemilist puhkust. Õhtustasime koos perega. Öösel läksin sõbranna ja tulevase naise Lisseliga külla Risto Kallastele, kellega kavandasime ühist sporditarvete äri.

      1. aprillil pidin sõitma Inglismaale. Hommikul käisin Irene juures, siis kohtusin Aivar Pohlakuga. Pakilised asjad aetud, tormasin koju asju pakkima, mis on mulle maailma üks vastikumaid tegevusi. Nagu ikka, jäin ajahätta ja läksin närvi, sest pidin enne lennujaama veel Nõmmelt vanaema juurest läbi minema ning ajakirjanik Sven Sommerile intervjuu andma. Lahkusin kodust Mustamäel kell 17.00, lennuk väljus 17.40. Tormasin Nõmmele, võtsin ema auto peale, jätsin vanaema, õde Katrini ja tema mehega hüvasti ning kihutasin lennujaama. Andsin jooksu pealt veel selle intervjuu ja lennukist helistasin Keilasse memmele-taadile. Olin ülinärvis ja vihane, sest mul oli tunne, et kõik tahavad mind Eestis tükkideks rebida ning ma ei tule kuidagi oma ajaga toime: liiga palju on vaja teha, liiga paljude inimestega kokku saada, liiga paljudega telefonis rääkida jne. Lendasin äriklassis Kopenhaageni kaudu Birminghami, kus oldi mul vastas ja sõidutati autoga hotelli Derby lähedal. Olin rampväsinud.

      Kolmapäeval tegin meeskonnaga esimese treeningu, kokku oli kaks trenni. Sain rendiauto ja kaks paari Puma putsasid (jalgpallisaapad – toim.). Järgmisel päeval pandi mind trennis põhimeeskonna väravasse. See oli viimane märk, et peatreener Jim Smith kavatses mind Old Traffordil väravasse panna. Muidugi oli seda mulle juba varem öeldud ja nii kirjutas ka Derby kohalik ajaleht. Russell Houltiga ei oldud rahul, Martin Taylor oli vigastatud ja lahkus klubist kohe pärast minu tulekut. Pärast trenni, kaks päeva enne kohtumist, sõitsime Manchesteri lähedale hotelli. Olin ühes toas hollandlase Ron Willemsiga. Päev enne mängu sain kätte Derby County ülikonna. Helistasin Aivarile ja Irenele. Magada ei saanud ikka. Proovisin end rahustada ja positiivselt häälestada. Sirvisin treeningpäevikuid, vaatasin sisselastud väravate analüüse. Mul oli komme kirjutada treeningpäevikus endale suurte trükitähtedega positiivseid sisendusi. Lugesin neid.

      Enne mängu olin Daily Mailile öelnud, et Old Trafford on debüüdiks küll põrgulik koht, aga ma ei karda. Mõistagi polnud see päris nii. Enne mängu olin ikka päris närvis.

      Lisaks kõigele kasutas Manchester United imeliku nahaga Umbro palle, mida oli vaatamata mu uutele Sondico kinnastele väga libe püüda. See häiris mind kõvasti. Tavaliselt tegin soojendust soojenduskinnastega ja mängisin mängukinnastega. Nüüd pidin sellest rutiinist loobuma. Lootsin, et niiskus on imendunud ja pidamine parem.

      Mul polnud selles mängus õiget särkigi. Võeti lihtsalt üks Russell Houlti СКАЧАТЬ