Minu Gruusia. Dagmar Raudam

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõlkes on umbes midagi taolist nagu: et kõik halb sinu pealt minu peale pöörduks! Kas pole kena?

      LINN

      Imelised, kuid kohutavalt lagunenud juugendmajad. Kas Tbilisi sai alguse väävlivee allikast? Enamik keskealisi taksojuhte on olnud sõjaväes Baltikumis.

      Tbilisi linna ei ole võimalik üheselt kirjeldada, kuna tegemist on niivõrd kaootilise kooslusega. Viimase viie-kuue aastaga olevat vähemalt vanalinn ja kesklinn teinud läbi tohutu muutuse. Kuna 1990. aastate sõja ajal sai kannatada just Rustaveli avenüü, linna paraadtänav, siis seisid siin veel hiljuti pommitabamusest põlenud majad. Nüüdseks on kõik taastatud, uhked fassaadid üles löödud ja välismaalt palgatud valguskunstnike poolt pimedusetundideks kaunilt valgustatud.

      Ulatuslik vanalinn ise on oma maavärinatest viltu vajunud ning praguliste seintega niivõrd dramaatiline, et hulgun seal tunde ja tunde, kuni lõpuks saan enam-vähem pihta sellele tänavarägastikule, mis su tihtipeale lihtsalt kellegi hoovi viib. Teinekord seevastu leiad mõne imekitsa vahekäigu või trepikese, mis su järgmisele tänavale suunab. Kõik vanalinna – Sololaki – munakividega sillutatud tänavad viivad mingil moel ülespoole ning ikka ja jälle avaneb vaade all jõekäärus lebavale linnale.

      Eriti meeldivad mulle juugendmajad, mida siin hulgaliselt leidub. Mõnes olen ka sees käinud ja näinud imelisi itaalia kahhelkiviga kaetud trepikodasid ning värvilisest klaasist katuseaknaid. Kahjuks on see hääbuv ilu juba üsna lootusetus seisus.

      Vanalinnas käib vilgas elu, hoovid on täis kuivavat pesu, lapsi ja kassipoegi. Akendest kostab aeg-ajalt kodusõjaga sarnanevat lärmi, kuid tegelikult ei pruugi see nii olla, inimesed suhtlevad lihtsalt üle hoovide, rõdult rõdule. Tuleb tunnistada, et tegelikult ei saa imestamata jätta, kuidas neis majades veel elada saab. Tundub, et neid viltu vajunud seinu ja rõdusid ei ole enam võimalik taastada. Enamasti püüan nende kaunite rõdude ja palkonite alt mitte läbi minna, sest minu meelest pudenevad need kohe küljest.

      Räägitakse, et vanalinna elanikke, kes on enamasti väga vaesed, on mitmed kinnisvaraarendajad välja osta püüdnud, kuid siiani pole see praktiliselt mitte kuskil õnnestunud. Taastatud maju võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ja ka nende puhul tundub, et töö ei ole õnnestunud. Mäletan, kuidas ma üritasin hakkajale Natiale selgeks teha, et ma elaksin hea meelega mõnes italianski dvor’is, nagu nad kutsuvad neid klassikalisi vanu maju vanalinnas, kus siseõues jooksevad igal korrusel pikad nikerdustega puitrõdud. Tema aga väitis, et need ei ole elamiskõlblikud – on soojustamata, veevärgita ning elektrisüsteemiga, mis üle neljakümnevatise pirni koormust ei talu. Eks tal oli õigus.

      Kurb on vaadata, kuidas see väga omapärane ilu hääbub. Lagunenud juugendlike uste taga avaneb pilt imekaunist mosaiikkivipõrandast, kuid aknad on kinni löödud ja rõdust vaid jupp järel. Minu siin oldud aja jooksul on Tbilisis olnud üsna mitu väiksemat sorti maavärinat, siis pudeneb ikka jälle mõni majaosa laiali. Meie esimesel nn sajandi külmimal talvel kukub ühe maja sein naabermajale otsa ja matab enda alla vanapaari.

      Väike osa vanalinnast on aga taastatud, seda kutsutakse chardan’iks. Väike restoranide kvartal on väga mõnus jalutamise, söömise ning hilisõhtuse napsu koht. Suvel mängivad mitmetes asutustes kõrgel tasemel džässbändid.

      Kohe meie esimesel siinoleku õhtul ründame õhinal ja ootusärevalt chardan’i ja saame tohutu pettumuse osaliseks, kuna kõik tundub otsekui välja surnud olevat. Nimelt tõmbuvad Tbilisi elanikud kuumaks suveks mägedesse või Musta mere äärde. Kuid niipea, kui augusti viimased päevad mööduvad, toimub pööre. Rahvas ilmub nagu maa alt hulgaliselt välja ning sooja sügise korral saab siin tähistaeva all istuda oktoobri lõpuni.

      Septembris valgub linn täis Musta mere või kõrgmägede päevitusega hunnitult kauneid noori inimesi. Grusiin on vähemalt noores eas väga sale ning peene kondiga, seda nii poisid kui tüdrukud. Viimased ei suuda ka ülepakutud meigiga varjata oma suuri sügavaid pruune tundlikke silmi, mis keskealistel naistel on tihtipeale juba tulvil ääretut kurbust ja vaeva.

      Lõdvalt grunge-mütsiga ringi jõlkuva kuti nägu aga on otsekui ikoonilt vastu vaatava pühaku oma, veidralt äraolev ja paheline.

      Loomulikult külastame õige pea ka sulphur-saunu (väävlisaunu), mis on Tbilisi au ja uhkus ning kust legendi järgi kõik üldse alguse saigi.

      Nimelt lasknud kuningas Dachi I Ujarmeli, kes resideerus Mskhetas – VI sajandil e. Kr Tbilisi lähistel asunud ajaloolises Gruusia pealinnas –, jahil olles hirve. Too kadus kuninga vaateväljalt künka taha ning selleks ajaks, kui kuningas oma saagi leidis, oli see kuumaveeauku kukkunud ning seal juba kenasti ära haudunud. Kuna need looduslikud väävlivee allikad asuvad maalilises kohas, järskude kallastega Tkveri jõe ääres, otsustas kuningas, et uus pealinn olgu rajatud just siia kuuma vee äärde – Tiflisi.

      Kuigi Tbilisis on olemas selline haruldane kooslus nagu peaaegu kõrvuti asetsevad aktiivselt töötavad mošee ja sünagoog, ei tohi saunade peamaja suurest sarnasusest hoolimata mošeega segi ajada. Tegelikult on saunu maa all hulgaliselt, sellest annavad tunnistust arvukad maapinnast kerkivad kuplid. Minu lemmik on aga ikkagi peamaja, mille seinal seisab tahvlike Puškini sõnadega sauna headuse kohta.

      Ega see saun alguses teab mis eriline tundugi. Mis sa seal kuumas vees ikka sulistad, leili tahaks hoopis võtta. Aga väävliveel on tõsine toime. Väga pikalt basseinis vedeleda ei saa – hakkab südame peale ja kui oled ka korraliku pesu ja vähem korraliku massaaži kätte saanud, siis mõistad, et oli ikka saun küll.

      Pesijad ja massaažitegijad on enamasti aserbaidžaanid, sekka mõni armeenlane ja iraanlane. Oskused antakse pereliini mööda edasi, konkurentsi ja intriige tundub jätkuvat. Ikka poetatakse teise pesija kohta märkusi ja lükatakse ümber varem kuuldud õpetusi.

      Minu esimene pesija oleks pidanud olema noor armeenlanna, kuid kuna meie seltskonnas on ka mehi, keeldub ta ruumi sisenemast. Järgmistel kordadel taipan, et üks põhjus võib olla ka selles, et tema kisub end su kallale asudes millegipärast täitsa alasti.

      Niisiis saadetakse minu juurde üks mummulises kitlis vanem naisterahvas, kes pärast väävlivanni koorib mul gobeläänkindaga, mis kahtlaselt äädika järele haiseb, seitse nahka seljast. Ise pomiseb omaette: „Ah, kakaja grjaznaja!” (Vahi, kus on alles must!) Mõnda aega ma nii endast kerge piinlikkusega arvangi. Tegelikult on kõik teised niisama grjaznaja’d ja beebinahk on pärast neid protseduure garanteeritud. Samuti imeline kogemus taas lapseks olemisest, mil ema sind küüris ja pesi.

      Mehi peseb tihti üks lombakas iraanlane, kes eesruumis lahti riietudes alati pisut seal viibivaid naisterahvaid häbeneb. Aga on ka põhjust, sest trussikud, mis ta (õnneks!) jalga jätab, võiksid natuke viisakamad olla küll. Mida ta täpselt meestega teeb, ei ole päris kindel, aga heledad laksud, mis kostma hakkavad, tekitavad üpris vastakaid tundeid. Läbi ukseklaasi piiludes võib näha tohutut vahumäge, mis kuidagi padjapüüriga tekitatakse, ja seda, kuidas su tuttavat meesterahvast nagu taskunuga kokku ja lahti väänatakse.

      Raha tuleb pesijale kohe peo peale maksta ja mummulise kitliga tädi ei ütle ka väikesest napsust ära, kui midagi taolist laual peaks leiduma.

      Tbilisi teevad võluvaks arvukad sillad, mille nimed mul kuidagi meelde ei taha jääda. Ja muidugi tohutul hulgal kirikuid.

      Esimesel tööpäeval teavitatakse meid järgmise päeva pühast olemusest, nimelt on 28. august mariamoba (püha Maria päev), kirikupüha. See tundub hea uudis olevat, sest annab põhjuse järgmisel päeval linnaga tutvuda ning võimaluse saada vahetult osa kohalikest religioossetest traditsioonidest.

      Vaba päeva uudis tundub nii julgustav, СКАЧАТЬ