Nelikümmend küünalt. Raimond Kaugver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ära…» kordasin ma, ise midagi mõistmata. «Te sõidate ära…»

      Ta võttis mu pea käte vahele ja lausus:

      «Jah, kallis – me sõidame ära. Ja sinna ei saa midagi parata.»

      «Kuhu siis?»

      «Saksamaale.»

      «Saksamaale?»

      See käis üle minu mõistuse. Mida pidid Parameeled Saksamaalt otsima? Nüüd, kus Saksamaa juba sõjas oli? Kindlasti pidi see olema mingi rumal nali. Võib-olla kahetses Dii seda, mis ta äsja teinud oli, ja katsus nüüd mingit «põhjendust» otsida?

      «Saad aru? Me sõidame Saksamaale,» kordas ta kärsitult. «Päriseks.»

      «Päriseks? Mis see tähendab?»

      «Mis selles siis nii imelikku on?Väga paljud lähevad.»

      Alles nüüd taipasin. Parameeled tahtsid siis koos niinimetatud «riigisakslastega» vaterlandi evakueeruda! Aga nad on ju kõige puhtamad eestlased! Rabav uudis oli mu päris rumalaks teinud, hakkasin naerma.

      Diana värvus näost punaseks, kargas diivanilt üles ja lõi mind. Lahtise peoga. Otse näkku. Nii kõvasti, et mu peas kõik viivuks helisema hakkas ja mu naer silmapilkselt lakkas.

      Ma ei mõistnud enam, mis minus toimus, olin korraga püsti. Metsiku kiiruga kohendasin oma rõivad ja sööstsin välja. Diana järgnes mulle esikusse, ust kinni lüües kuulsin tema karjatust:

      «Villem!»

      Läbisin pika trepikoja paari sammuga. Õues peatusin ainult hetkeks, siis valdas mind kummaline rahu. Läksin aeglaselt oma koju, mitte midagi taibates, mitte millelegi mõeldes.

      Siin ootas mind uus üllatus. Isa seisis keset tuba, oli näost roosakas ja näis suuremana kui muidu. Ema istus kirjutuslaua taga ja vaatas isale suurte, väga mõtlike silmadega otsa. Minu tulekut ei pandud tähelegi, ma jäin uksele seisma ega osanud midagi teha. Ja kohe kuulsin kõik: Parameel oli isa oma vabriku täisvoliliseks esindajaks ja direktoriks teinud.

      Ma ei pidanud vastu, hüüdsin ägedalt:

      «Mis see siis tähendab?»

      Isa pööras pea minu suunas ja vastas, kõneldes minuga esmakordselt nagu täiesti täiskasvanud inimesega:

      «Parameeled lasevad jalga – Saksamaale. Ja keegi peab siis vabriku eest hoolitsema.»

      «Aga miks just sina?»

      Kahetsesin oma küsimust kohe, aga isa ei solvunud, laskis õlad allapoole vajuda ja ütles ootamatult tõsise ning juurdleva häälega:

      «Jah, miks just mina? Seda tahaksin ma praegu kõige rohkem teada.»

      «Sa olid ju tema abi,» püüdsin nüüd ise seletust leida.

      Isa silmitses mind kaua ja mõttesse vajunult, vastas siis peaaegu abitult, nagu nõu küsides:

      «Mis siis? Parameelel jääb siia terve kari sugulasi maha. Miks ta vabrikut neile üle ei anna?»

      «Selle taga on midagi ohtlikku,» ütles ema rahutult.

      «Kui ma ainult teaksin.» Isa võttis laualt paberossi, pani ruttamata põlema. «Parameel on vana rebane. Kui tema jalga laseb, on midagi hullu tulemas. Ja et mina tema asemikuks pean jääma…»

      «Aga nad on ju sulaselged eestlased!» ütlesin mina.

      Isa lõi käega.

      «Mis see loeb? Praegu mehkeldavad nii mõnedki ennast sakslaste nimekirja.»

      «Argpüksid,» ütles ema. «Närused jooksikud.»

      «Raske on teise inimese üle kohut mõista, kui sa kõiki asjaolusid ei tea,» vastas isa. «Räägitakse, etVenemaa…»

      Äkki mõistsin ma täies selguses omaenese traagikat. Diana sõidab ära. Diana sõidab ära. Igaveseks. Ma ei näe teda enam iialgi.

      Pöördusin kannapealt ümber ja läksin välja.Esimesed sammud suutsin kõndida, siis pistsin jooksu. Tormasin Parameelte ukse taha ja helistasin. Keegi ei avanud. Ma ei andnud alla, surusin sõrme täiest jõust nupule ja hoidsin. Kuulsin, kuidas kell esikus tirises, metsikult ja kaua. Siis praotus uks, ma nägin tema silmi.

      «Diana!..»

      Olin ühe sammuga sees ja hoidsin teda oma embuses. Uks vajus mulle selja tagant peale, lõin selle jalaga kinni. Ja surusin pea sõnatult Diana juustesse.

      Lahkusin tema juurest alles keskööl.

      «Me tuleme tagasi,» kinnitas ta mulle. «Ma tulen tagasi,Villem! Ma tulen!»

      Järgmisel päeval sõitsid nad Tallinna. Kõigega oli nii kiire, et me ei saanud enam õieti jumalagagi jätta. Seisin mingit piinlikkust tundmata keset hoovi, kui nad autosse istusid. Üksainus pilk sidus meid veel, sidus valusalt. Siis nad läksid.

      Õhtul tõi raadio tõsise ja ootamatu teate: Eesti valitsus nõustus andma Nõukogude Liidule õiguse lennu- ja mereväebaaside rajamiseks meie territooriumil.

      Mis meid ootab? Mis on tulemas? Mis ootab sind, direktor Alavainu poeg ja pärija?

      SEITSMETEISTKÜMNES KÜÜNAL

      Ma seisan meie linna peatänaval ja vahin pikka mootorratturite rivi. Nad on tolmunud khakivärvi pluusides ja pükstes, kõigil ripuvad kaelas mustad automaadid, neil on liikumatult tõsised, peaaegu sünged näod ja pilotka ees veretab kõigil punane viisnurk.

      Minu kõrval seisab meie ajalooõpetaja, vana mees hallide juuste ja rusikas kätega. Ta pigistab mu õlga ja kordab kahvatu näoga:

      «Pea meeles see päev, poiss, täna on seitsmeteistkümnes juuni tuhat üheksasada nelikümmend, pea meeles see päev…»

      Ma vaatan ja vaatan. Minus ei liigu ükski tundmus, ma ei ole rõõmus ega kurb ega hirmunud ega vihane. Ma lihtsalt seisan ja vaatan. Ja ajalooõpetaja minu kõrval kordab lakkamatult:

      «Pea meeles see päev, poiss, täna on seitsmeteistkümnes juuni tuhat üheksasada nelikümmend…»

      KAHEKSATEISTKÜMNES KÜÜNAL

      Ma istun klassis ja tunnen, et paljud silmad mõõdavad mind umbusklikult ning valvsalt. Meil on klassijuhatajatund, me valime klassikomiteed.

      «Keda pannakse ette klassiorganisaatoriks?» küsib uus klassijuhataja, heledate juuste ja kummaliselt kauni näoga naine.Teatakse rääkida, et ta on olnud kuus aastat vanglas ja lõpetanud seal ülikooligi. Küllap vist vanglast ongi pärit see vahanukutaoliselt läbipaistev nahk ja natuke hõõguv jume.

      Vaikus. Siis sähvatab tagantpoolt Suurkase hääl:

      «Eks muidugi Alavain! Tema ju nüüd direktori poeg.»

      Tundsin, kuidas mu kõrvalestad õhetama hakkasid. Direktor, sellest poleks veel midagi.Aga oli isal siis vaja vabriku natsionaliseerimise puhul seda lollakat kõnet pidada – nagu oleks tema ise, oma kätega vabriku üle võtnud!

      «Ma СКАЧАТЬ