Põrmust tõusnud. Orpheuse Raamatukogu. Ray Bradbury

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paigalt. Nad sõitsid kuuvalge auto mootorimüra saatel veel varajasel, alles kella üheteistkümnesel õhtutunnil, säravad aasad ja tühjad põllud mööda libisemas.

      Ning Cecy mõtles põlde ja nurmi vaadates: ma annaks ükskõik mis, kõik annaks ära, kui saaksin täna õhtust peale temaga olla. Ja taas kuulis ta ähmaselt oma vanemate hääli: «Vaata ette. Sa ju ei tahaks oma annet kaotada, eks – lihtsa maise surelikuga abielluda?»

      Jah, tõsi, mõtles Cecy, isegi sellest loobuksin ma otsekohe, kui ta mind tahaks. Mul poleks siis vaja üksildases öös hulkuda, ma ei peaks enam elama lindudes ja koertes ja kassides ja rebastes, mulle oleks temastki küllalt. Ainult temast.

      Maantee kandus sahinal nende alt mööda.

      «Tom,» ütles Ann viimaks.

      «Mida?» Mees vahtis mornilt teed, puid, taevast, tähti.

      «Kui sa peaksid kunagi tulevikus millalgi Green Towni sattuma, siit paari miili kaugusel, teeksid sa mulle teene?»

      «Millise?»

      «Kas sa teeksid mulle teene ja läheksid mu sõbrale külla?» Ann Leary ütles seda katkendlikult, kohmakalt.

      «Miks?»

      «Ta on mu hea sõber. Ma olen talle sinust rääkinud. Ma annan sulle tema aadressi.» Kui auto tema värava juures peatus, tõmbas ta väikesest käekotist välja pliiatsi ja paberi ja kirjutas kuuvalgel, paberit vastu põlve hoides. «On loetav?»

      Mees vaatas paberit ja noogutas hämmeldunult.

      Ta luges sõnu.

      «Kas lähed talle kunagi külla?» liikus Anni suu.

      «Kunagi ikka.»

      «Lubad?»

      «Mis see meisse puutub?» karjatas mees tigedalt. «Milleks ma vajan nimesid ja pabereid?» Ta kägardas paberi kõvasti kokku.«Oh, palunluba!»anusCecy.

      «… luba…» ütles Ann.

      «Olgu, olgu, jäta mind nüüd rahule!» hüüdis mees.

      Ma olen väsinud, mõtles Cecy. Ma ei saa siia jääda. Pean koju minema. Öö jooksul jaksan ma vaid paar tundi liikuda, lennata. Aga enne kui ma lahkun…

      «…enne kui ma lahkun,» ütles Ann.

      Ta suudles Tomi huultele.

      «See olen mina, kes sind suudleb,» ütles Cecy.

      Tom hoidis teda eemal ja põrnitses Ann Learyt ja vaatas sügavale-sügavale tema sisse. Mees ei öelnud midagi, kuid ta nägu hakkas aeglaselt, väga aeglaselt rahunema ning vaod silenesid, range suu pehmenes ja ta heitis veel ühe pilgu kuuvalgesse näkku tema ees.

      Siis tõstis ta naise autost välja ja sõitis hüvasti jätmata kiiresti minema.

      Cecy lasi lahti.

      Ann Leary karjatas nagu vangist pääsenult, tormas mööda kuuvalget teed maja juurde ja lõi ukse enda järel kinni.

      Cecy jäi vaid veidi kauemaks välja. Ritsika silmis nägi ta sooja öist maailma. Konna silmis istus ta hetke üksildasena tiigi ääres. Öölinnu silmis vaatas ta kõrge kuust hõbetatud jalaka otsast alla ja nägi kahes talumajas valgust kustumas, ühes siinsamas, teises miili kaugusel. Ta mõtles endast ja oma Perekonnast ja oma kummalisest andest, ja sellest, et keegi tema Perekonnas ei saanud kunagi abielluda kellegagi seal küngaste taga laiuvast maailmast.

      Tom? Cecy hääbuv teadvus lendas öölinnus puude all ja sinepipõldude kohal. On sul see paber veel alles, Tom? Kas sa tuled ühel päeval, ühel aastal, kunagi, mind vaatama? Tunned sa mind siis ära? Kas sa vaatad mulle näkku ja mäletad siis, kus sa mind viimati nägid, ja taipad, et armastad mind, nagu mina armastan sind, kogu südamest ja alati?

      Ta seisatas jahedas ööõhus, miljoni miili kaugusel linnadest ja inimestest, talude ja mandrite ja jõgede ja küngaste kohal. Tom? Õrnalt.

      Tom magas. Oli hiline öö; tema ülikond rippus tooli peal. Ja ühes rahulikult lebavas, hoolikalt valgele padjale seatud käes tema pea kõrval oli väike täiskirjutatud paberitükk. Aeglaseltaeglaselt, kübehaaval tema sõrmed sulgusid ja haarasid selle tugevasti. Ja mees ei liigutanudki ega märganud musträstast, kes nõrgalt, imetabaselt peksles hetke vaikselt vastu aknaruudu selgeid kristalle, peatus siis tasa sulgi saputama ja lendas ära itta, üle magava maa.

      6. peatükk

      Kust tuli Timothy?

      «Ja mina, Vanaema?» ütles Timothy. «Kas mina tulin ka Ülemise Pööningu aknast?»

      «Sina ei tulnud, laps. Sind leiti. Korviga ukse juurde jäetud, Shakespeare jalatoeks ja Poe «Usher» padjaks. Pluusi küljes nööpnõelaga sedel: AJALOOLANE. Sind saadeti, laps, meid kirja panema, üles lugema, meie päikesepelgust, meie kuuarmastust talletama. Aga võib ka öelda, et Maja kutsus sind, ja sinu tillukesed näpud ihkasid kirjutada.»

      «Millest, Vanaema, millest?»

      Iidne suu pudistas ja pomises ja pomises ja pudistas…

      «Kõigepealt Majast endast…»

      7. peatükk

      Maja, Ämblik ja Laps

      Maja oli müstilisse saladuseloori mähitud mõistatus, kuna selles leidus vaikusi, igaüks erinev, ja voodeid, igaüks ise mõõtu, mõned neist kaanega kaetud. Mõned laed olid piisavalt kõrged trepimademete tarvis, kus varjud pea alaspidi rippuda võiks. Söögitoas pesitses kolmteist tooli, igaüks kolmeteistkümnendana nummerdatud, et keegi ei peaks selle numbriga kaasnevast aust ilma jääma. Kroonlühtrid pea kohal olid valmistatud viiesaja aasta eest merel kadunuks jäänud piinatud hingede pisaraist, ja keldris hoiti viitsada aastakäikude kaupa sorteeritud veinikasti ja kummaliste nimedega veine nende sees, ja tühje pesasid tulevastele külalistele, kellele ei meeldi voodid ega kõrged õrred lae all.

      Kokku kootud ämblikuvõrke pidi rändas üks ja ainus ämblik, laskudes ülalt ja ronides alt, nii et kogu Maja kattis helisev niidistik, millel väle kütt Arach mängis, keda oli ühel hetkel näha veinikorvide juures ja järgmisel tormidest painatud katusekambri poole tormamas, kärme ja käratu, võrku kuduv, niite lõimiv.

      Kui palju tube, konkusid, kappe ja korve kokku oli? Keegi ei teadnud. Kui väita tuhat, oleks see liialdus, kuid sada poleks tõele sugugi lähemal. Sada viiskümmend üheksa näib usutava hulgana, ja viimne kui üks neist püsis kaua tühi, kutsudes elanikke kogu ilmast, ihates pilvist üürilisi noppida. Maja oli tonte igatsev tondiloss. Ja sedamööda, kuidas tuuled sada aastat ümber maailma käisid, sai Maja kuulsaks, ning üle kogu ilma tõusid surnud, kes olid kauaks unele suikunud, mornis üllatuses istuma, jätsid surnud olemisest paremat ametit soovides oma võikad tegemised ja asusid minekule.

      Kõik maailma langenud sügislehed tõusid lendu ja rändasid sahiseva parvena, heljusid Ameerika südamaa kohal ning laskusid maha, rõivastades puu, mis ühel hetkel seisis raagus ja järgmisel oli kaunistatud Himaalaja, Islandi ja Kap Hoorni sügislehtedega, leegitsevates värvides ja leinalises võras, kuni puu kesk oktoobrikuud õide läks ning kõrvitsalaternate nägu vilju kandis.

      Misjärel…

      Sünges СКАЧАТЬ