Dessant. Riikka Ala-Harja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võtke vett, ütleb noor õde ja ulatab klaasitäie vett. Vesi jookseb sisikonnas ringi ja värskendab. Panen klaasi metallist serveerimislaua peale.

      Kas kõik on korras, küsib õde.

      Noogutan.

      Emma igatseb juba teie järele. Me loodame, et räägite talle kohe, jätkab õde.

      Ajan end püsti ja hakkan Emma palati poole kõndima. Henri tuleb minu kannul, me oleme isa ja ema, me kõnnime koos karantiinipalati poole, seal on meie karantiinis tütar, seal lamab Emma. Me istume toolidele, Henri ja mina, ja mina küsin Emma käest, kuidas ta ennast tunneb, täitsa hästi, vastab Emma, ma ei vaata Henrit, ma vaatan Emmat, kurgus on raskus, Henri arvab kindlasti, et mina räägin, minul on peres see vapra roll.

      Ütlen Emmale: sa oled haige, aga sa saad terveks, natuke aega ei lähe sa nüüd kooli, vaid jääd haiglasse, nad ravivad sind siin, teevad oma parima, meie oleme sinuga siin, isa ja ema, ja sina, sina saad terveks, aga praegu pead sa haiglasse ravile jääma, et pahad rakud välja saada ja tervetele ruumi teha.

      Miks, küsib Emma.

      Pahad rakud tuleb välja saada.

      Ahah.

      Ja tervetele ruumi teha.

      Emma vaatab mind rahulikult, ta ei tundu endast väljas olevat.

      Seda kutsutakse vähiks, ütlen.

      Mõtlen, kuidas mind Emma vanuses oleks see vähisõna hirmutanud, tollal tähendas see surma, aga Emma jaoks on see ilmselt tavaline, sageli kuuldud sõna.

      Henri hoiab Emma käest kinni, ainult mina räägin. Istume masinate keskel karantiinipalatis, Emma on mõõdikute, tulukeste, voolikute ja masinatega ümbritsetud, palat lõhnab desinfitseerimisvahendi järele.

      Emma sööb kaks lusikatäit porgandisuppi, mitte rohkem. Siis oksendab Emma supi välja.

      Emma ütleb, et ta tahab Léat. Ja Fantine’i ja Idat, tegelikult kõiki oma klassi tüdrukuid, tervet tantsuklassi ja jalgpallimeeskonda.

      Ütlen, et infektsiooniohu pärast ei saa ükski ta sõpradest teda praegu vaatama tulla, ainult isa ja mina.

      Emma küsib, millal ta koju saab.

      Vastan, et varsti. Ma ei ütle, et selleni võib väga kaua aega minna.

      Emma on kahvatu ja väsinud olekuga, kaheksa-aastane, kes kahe nädala eest esitas tantsukooli kõige naljakama tantsu.

      Henri läheb suitsetama, mina jään Emma juurde. Ma ei jookse Henrile järele, ehkki peaksin. Kas Henri kavatseb peatoimetajalt puhkust küsida või jään mina koju? Mida me teeme, ma pean igatahes ekskursioone vähendama, just siis, kui suvehooaeg on algamas ja Normandia dessandi aastapäev ees.

      Hommikul saab Emma tsütostaatikume. Õhtu läbi Emma oksendab.

      Raske on vaadata, kui omaenda laps kannatab. Tahaksin Emma valud endale võtta, aga seda ei saa keegi teha.

      Koridoris peatab mind keskealine õde ja ütleb, et Emma magab nüüd sügavalt.

      Ta tutvustab ennast, ütleb, et on Emma isiklik õde Sara.

      Naeratan sunnitult.

      Naine, ära võta minu last endale.

      Siiani tean mina oma tütrest rohkem kui sina.

      Ära, kurat, tule minu tütart endale võtma.

      Emma ei taha toru sisse minna.

      Proovin teda veenda, aga Emma ei taha.

      Siis proovib Sara, ja Emma soostub lavatsile ronima.

      Mootor lükkab Emma masina sisse. Hoian viimase minutini Emma varbast kinni.

      Masin koliseb ja hakkab pilte välja viskama. Proovin pisaraid kinni pidada, aga need vaid voolavad mööda põski alla. Keegi ei näe mind, lasen nutul tulla, olen siin,

      Emma lamab torus, varsti teame rohkem.

      Ma ei jaksa ilma Emmata, ei suuda elada ilma oma lapseta.

      Kui toru Emma välja lükkab, ei ole Emma näol mingit ilmet.

      Emma lamab palatis, ta näperdab voodiserva. Emmal on peenikesed käed, need on minu isa käed. Muidu on Emma Henri moodi, aga käed on minu isa suguvõsa peened käed. Minul on suured mehekäed, ema käed.

      Emma palub, et ma tooksin barbid ja Playmobili haiglasse.

      Emma on kokku pannud täiuslikud nukuarmeed, ehitised ja laevad, talud ja baarid, ja nende eest korralikult hoolt kandnud.

      Isiklik õde ütleb, et võib tuua küll, kui kõik asjad on puhtad. Sara õpetab, kuidas käsi desinfitseerida. Koridoris kommenteerib mingi teise patsiendi ema, et sellega saab nüüd mitu aastat plödistada. Ema ütleb, et nende tütrel tuli leukeemia tagasi, nüüd on tüvirakkude siirdamise kord. Sara kuulab ja noogutab, Saral on kõik kontrolli all, Saral on tunded kontrolli all, Sara on kakskümmend aastat laste vähiosakonnas töötanud.

      Istun diivanil, teetass süles. Olen kohutavalt väsinud, tahaksin magama jääda. Henri mängib tennist või midagi, Henril on õnnestunud juba kaua aega valetada, kus ta kunagi on. Ma ei jaksa enam hoolida.

      Korraga hakkab Emma telekaekraanil hüplema. Terve Emma tantsugrupp jookseb kätest kinni hoides mööda meie randa ja reklaamib jogurtit, liiva lendab.

      Reklaamiagentuur otsis Normandia tantsutruppi, nad tahtsid reklaami valgete juuste ja siniste silmadega tüdrukuid. Kuuldavasti tahtsid nad viikingi verd lapsi selle pärast, et jogurt on valge.

      Ma ei mäleta enam, kas nad reklaamisid marja- või puuviljajogurtit või mõlemaid. Ainult Emma rõõmsaid silmi mäletan.

      Samal rannal ootavad sakslased kuulipildujadžottides ja suurtükipositsioonidel. Varavalges lähenevad dessantlaevad rannale, on kuuenda juuni öö. Laevad on tihedalt jalaväelasi täis topitud. Mehed oksendavad lainetuses.

      Kui trapp rannas alla lastakse ja liitlaste sõdurid hakkavad laevast maha minema, avavad sakslased tule. Sõdureid pudeneb merre, seljakotid on rasked, lained rulluvad, kostab haavatute appihüüdeid. Kui järgmistena saabuvad sõdurid näevad leekides tanke ja vees hõljuvaid laipu, kaob osal neist julgus. Mõni ulub hirmust, mõni karjub liival. Sõdurid paiskuvad laevast vette, siis liivarannale, nad lõikavad teravate tangidega liivaluidetele tõmmatud okastraataeda. Liitlaste sõdurid jäävad sakslaste mitme kuu eest püsti pandud okastraataia külge kinni. Meditsiinipataljoni mehed jooksevad ühe keha juurest teise juurde, üritavad kindlaks teha, kas nende seas on elavaid. Raske on aru saada, kes on surnud ja kes haavatud. Liivarannal valitseb täielik kaos. Õhk on täis tulistamist, miinide plahvatusi ja selliseid kriiskeid, millesarnaseid ükski noortest meestest ei ole kunagi varem kuulnud. Üheksateistaastased poisid Berliinist, Londonist, Mainiäärsest Frankfurdist või Stratford-upon-Avonist ei ole eladeski selliseid hääli kuulnud. Kolonel hõikab viimasena saabuvatele meestele: Rannal on ainult surnud, laseme jalga. Ükski sõdur ei kuule seda.

      Sellel rannal me elame, sellel rannal filmiti tantsijaid, seda randa näeb Prantsuse televisioonis. Rand on rahulik, siin ei ole kuritegevust, siin ei juhtu õnnetusi, igatahes mitte rohkem kui mõnes teises rahulikus maakülas. Abielusid rikutakse siin kindlasti niisama СКАЧАТЬ