Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid. Michael Bar-Zohar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alustame?” küsis jässakas, punase keffiyeh’ga noormees, kes paistis olevat liibanonlaste grupi liider. „Kas kõik on kohal?”

      „Jah, kõik on siin.”

      Liibanonlane vaatas käekella. See oli kokkulepitud märguanne. Korraga haarasid „liibanoni saadikud” revolvrid ja avasid tule. Minut hiljem olid Beth Lahia terroristid surnud. „Liibanonlased” tormasid majast välja, jooksid Jabalia laagri petta saanud „liitlaste” vahelt läbi Gaza rahvarohketele tänavatele ja olid üsna varsti Iisraeli territooriumil. Õhtul teatas punase pearätiga mees − Iisraeli kaitsejõudude salajase Rimoni komando juht Meir Dagan − kindral Ariel (Arik) Sharonile, et operatsioon „Kameeleon” õnnestus. Palestiina Vabastamise Rahvarinde Beth Lahia terroristide rühmituse kõik juhid olid tapetud.

      Vaid 26-aastane Dagan oli noorusele vaatamata legendaarne võitleja. Tema kavandaski kogu operatsiooni: maskeerumine liibanonlasteks, kes põgenesid vana paadiga Ashdodist Gazasse, öö läbi puuviljaaias varjumine ja kohtumine terroristide liidritega. Ka põgenemistee oli varem paika pandud. Isegi Iisraeli torpeedokaater oli osa plaanist. Dagan oli julge ja loova mõtlemisega gerilja. Yitzhak Rabin ütles kord: „Meiril on erakordne anne välja mõelda antiterroristlikke operatsioone, mis meenutavad stseene mõnest põnevusmärulist.”

      Mossadi vanemohvitser Danny Yatomi sõnul oli Dagan jässakas, pruuni juuksepahmakaga noormees, kes soovis liituda Iisraeli prestiižikaima eriüksuse Sayeret Matkaliga ja hämmastas kõiki harukordse noaviskeoskusega. Ta tabas oma hiiglasliku pussnoaga mis tahes märki. Erakordselt täpsele käele vaatamata kukkus ta Sayeret Matkali katsetel läbi ja oli sunnitud liituma Silver Wingsi langevarjuüksusega.

      1970ndate alguses saadeti Dagan 1967. aastal Iisraeli poolt vallutatud Gaza tsooni ja sellest ajast saadik on ta osalenud eluohtlikes terrorismivastastes operatsioonides. Palestiina terroristid tapsid Gazas iga päev iisraellasi pommide, lõhkekehade ja tulirelvadega, aga Iisraeli kaitsevägi hoidis vaenulikke põgenikelaagreid oma kontrolli all. Kui 2. jaanuaril 1971. aastal surmasid terroristid Arroyos autosse visatud granaadiga 5-aastase Avigaili ja tema 8-aastase venna Marki, otsustas kindral Ariel (Arik) Sharon, et veresaunale tuleb lõpp teha. Ta kutsus appi paar head nooruspõlve sõpra ja mõned andekad noored sõdurid. Dagan oli üks neist noormeestest – ümara näoga ja lühikest kasvu, kuid sitke kehaehitusega ohvitser. Dagan lonkas ühte jalga, kuna oli kuuepäevases sõjas maamiini otsa astunud. Soroka haiglas toibudes armus Dagan oma põetajasse Binasse, kellega ta pärast paranemist abiellus.

      Sharoni eriüksust ametlikult ei eksisteerinud. Nende eesmärk oli ohtlike ja ebakonventsionaalsete meetodite ning relvadega Gazas surma külvavad terroristlikud organisatsioonid hävitada. Dagan patrullis okupeeritud Gaza tänavail ustava dobermanniga, kaasas ka nui, paar püstolit, revolver ja automaat. Mõned inimesed on väitnud, et nägid teda ohtlikel Gaza alleedel araablaseks maskeerituna rahulikult eesli seljas ratsutamas. Väike kehaviga ei takistanud tal läbi viia kõige ohtlikumaid salaoperatsioone. Dagani põhimõte oli lihtne – meid tappa tahtvad vaenlased, kurjad araablased, tuleb tappa enne, kui nad meid tapavad.

      Dagan asutas esimese Iisraeli salaluureüksuse Rimoni, mille araablasteks maskeerunud liikmed tegutsesid vaenlase tagalas. Maskeeruda tuli vabalt araablaste keskel ringi liikumiseks ja märkamatult sihtmärkidele ligi pääsemiseks. Üksust hakati nimetama Ariki löögirühmaks ja liikusid kuulujutud, et sageli lasevad nad tabatud terroristid külmavereliselt kohapeal maha. Räägiti, et vahel viidi mõni terrorist pimedale kõrvaltänavale ja öeldi: „Anname sulle kaks minutit aega põgeneda.” Kui tabatu seda teha püüdis, tulistati ta surnuks. Vahel jäeti peibutiseks pistoda või püstol ja kui terrorist püüdis seda haarata, lasti ta armutult maha. Ajalehtedes kirjutati, et Dagan käib igal hommikul põllul, kus ta ühte kätt urineerimiseks kasutab ja teise käega samal ajal tühje limonaadipurke tulistab. Dagan lükkas need väited tagasi. „Need on legendid, mis kergesti külge jäävad,” ütles ta. „Mõnikord on kirjutatu aga puhas väljamõeldis.”

      Iisraeli väikesed luureüksused pidasid iga päev eluga riskides rasket ja julma sõda. Dagani salaüksuse liikmed läksid igal õhtul naise- või kalameheriietesse maskeeritult tuntud terroriste otsima. 1971. aasta jaanuari keskpaigas maskeerusid nad araablasteks ja piirasid Gaza põhjaosas sisse Fatah liikmed. Puhkes tulevahetus ja Fatah terroristid tapeti. 29. jaanuaril sõitis seekord sõjaväemundris Dagan koos oma meestega kahe džiibiga Jabalia põgenikelaagrisse (palestiinlaste põgenikelaager). Teel sõitis neile vastu takso, milles Dagan tundis ära kurikuulsa terroristi Abu Nimeri. Dagan käskis džiibid peatada ja sõdurid piirasid takso ümber. Kui Dagan sõidukile lähenes, kargas Abu Nimer taksost välja ja vehkis ähvardavalt käsigranaadiga. Ta vaatas Daganile otsa ja tõmbas kaitserõnga sütikust välja.

      „Granaat!” karjatas Dagan.

      Selle asemel, et varjuda, hüppas ta mehele kallale, väänas ta kõhuli ja rebis tal granaadi käest. Selle julgustüki eest anti Daganile Iisraeli sõjaväe vaprusemedal. Väidetakse, et kui Dagan oli granaadi eemale visanud, tappis ta Abu Nimeri paljaste kätega.

      Aastaid hiljem Iisraeli ajakirjanik Ron Leshemile antud intervjuus ütles Dagan: „Rimon ei olnud löögirühm. See ei olnud Metsik Lääs, kus kõigil on kogu aeg kuked vinnas. Me ei tapnud naisi ega lapsi. Ründasime ainult jõhkraid ja vägivaldseid mõrtsukaid. Nende kõrvaldamine oli teiste terroristide jaoks ühtlasi ka hoiatus. Kodanike kaitsmiseks tuleb riigil mõnikord võtta tarvitusele ka ebademokraatlikke meetmeid. See on tõsi, et sellistel üksustel, nagu meie oma, tuleb vahel piire ületada. Just sellepärast ongi äärmiselt oluline, et teenistuses oleksid ainult parima väljaõppega inimesed. Kõige räpasematele missioonidele saadetakse kõige ausamad ja paremad mehed.”

      Demokraatlik või mitte, aga Sharon ja Dagan on oma meestega järjekindlalt terroriste hävitanud ja Gaza sektor on juba aastaid olnud vaikne ja rahulik paik. Mõned väidavad, et Sharon on pooleldi naljatamisi oma truu abilise kohta öelnud: „Meiri erioskus on eraldada araablaste pead nende kehadest.”

      Vaid vähesed tundsid tõelist Dagani. Ta sündis 1945. aastal Meir Hubermanina Ukrainas Hersoni lähedal rongivagunis, kui tema vanemad põgenesid Siberist Poola. Enamik Dagani pereliikmetest tapeti genotsiidi käigus. Meir emigreerus vanematega Iisraeli ja kasvas üles Lodis vaeses linnajaos. Lod on vana araablaste linn, mis asub Tel Avivist umbes 25 kilomeetri kaugusel lõuna poole. Paljud tundsid Dagani kui alistamatut võitlejat, vaid vähestel oli aimu Dagani salakirgedest: ta armastas lugeda ajalooraamatuid, oli taimetoitlane, jumaldas klassikalist muusikat ning tegeles maalimise ja skulptuuriga.

      Varases lapsepõlves sõja ajal kogetud hirmsad üleelamised painasid teda kogu elu ja ta otsustas oma elu pühendada uuestisündinud Iisraeli riigi kaitsmisele. Sõjaväehierarhias üha kõrgemale tõustes riputas ta alati esimese asjana uue kabineti seinale suure foto vanast juudi mehest, kes põlvitas langetatud peaga SS-i ohvitseride jalge ees. Üks sakslane hoidis käes kurikat ja teine püstolit. „See vana mees on mu vanaisa,” ütles Dagan, kui keegi jäi fotot silmitsema. „Kui seda pilti vaatan, tunnen, et peame olema tugevad ja kaitsma end, et holokaust enam kunagi ei korduks.”

      Vanamees fotol oli tõepoolest Dagani vanaisa Ber Ehrlich Slushni, kes mõrvati Lukovis mõni sekund pärast ülesvõtet.

      1973. aastal Jom Kippuri sõja ajal kuulus Dagan esimesse Iisraeli väeüksusesse, mis ületas Suessi kanali. 1982. aastal toimunud Liibanoni sõjas sisenes relvastatud sõjaväeüksus juba tema juhtimisel Beirutisse. Peagi ülendati ta Lõuna-Liibanoni turvatsooni ülemaks ja seiklusjanuline sõdur tõmbas selga kolonelimundri. Dagan tuletas taas meelde Gaza päevil kätteõpitud varjumis-, maskeerumis- ja pettevõtted. Sõdurid hakkasid teda Varjude Valitsejaks kutsuma. Liibanon koos salajaste liitlaste, reetmiste, julmuse ja varjusõdadega sobis Daganile hästi.

      „Juba enne seda, kui meie tankiüksus Beirutisse jõudis, tundsin seda linna nagu oma viit sõrme,” kinnitas Dagan.

      Dagan СКАЧАТЬ