Mari-Ann õpetajatütar. Agnes Taar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õpetas taas õpetaja tasakesi piduperemeest.

      Ja Ants andiski külalistele suured toolid majaseina äärde. Pontu nihutas end ka nende ligidale istuma, vaatas ringi, tõmbas haisu ja oli väga ärevil.

      Mari-Ann võttis ristitava ja pani Tiina sülle.

      „Kohe algab ristimine,” ütles ta, „aga kahjuks olen ma oma lauluraamatu koju unustanud ja nüüd pean omast peast ühe laulu välja mõtlema… palun oodata.”

      Tiina turtsatas. Aga ema müksas talle külge, et ta mõistlik oleks.

      Mari-Ann läks nurka, keeras selja teiste poole ja hakkas kibedasti ristimiselaulu mõtlema…

      Natukese aja möödudes ta tuli nurgast välja, astus keset tuba ja ütles:

      „Nüüd algab ristimine. Ma ütlen sõnad ette ja siis tuleb laulda.”

      Ja selge ning valju häälega ta ütles sõnad:

      „Nüüd olen mina ise ka…” ja kohe algas ta mingil santidelt kuuldud viisil laulma ning kõik ühes temaga.

      „Nüüd oo-len mii-naa ii-see kaaa.”

      Ja järgmine rida:

      „Sest oled sina sest siis ka.”

      „Seeest oo-led sii-naa seest siiis kaaa,” laulsid kõik.

      Äkki turtsatas Tiina jälle, hakates valjusti naerma.

      Ema tõreles temaga, võttes lapse oma käele.

      „Sest on ju tema ise ka…” lõppes laul.

      „Sinule pannakse nimeks „Kalevipoeg” ja nüüd sa oledki Kalevipoeg…” üteldes ristitava pea kohal need sõnad, Mari-Ann lõpetas ristimisetalituse.

      Ema viskas ristimiskaussi päris ehtsa raha, aga Tiina – püksinööbi. Küllap tal vististi ehtsat raha ei olnud. Kui Mari-Ann kaussi Pontu ees hoidis – oli ju tema ka vader –, uuris ja nuusutas see põhjalikult kausi sisu. Ehkki seesolev ei lõhnanud põrmugi söödava järele, otsustas Pontu, kasvõi viisakuse pärastki, ühe eseme sellest suhu võtta. Ja see oli õnnetuseks just raha. Ta lõgistas seda suus ja nähtavasti meeldis see talle väga. Tagasi anda ei kavatsenud ta raha üldse enam.

      Küll katsuti raha ta suust igal viisil kätte saada, kuid tagajärjeta. Pontu läks eest ära, istus nurka ja lõgistas seal edasi. Mida rohkem ta lõgistas, seda enam hoogu läks: sügas kõrva tagant, lõgistas suus raha, sügas külge, lõgistas raha, jooksis, jälle lõgistas raha. Oldi hirmul, et ta raha alla neelab, mis oleks võinud väga halvasti lõppeda.

      Viimaks tõi Ants laualt takjalehest taldriku kartulipudruga Pontu nina ette. Siis vaid Pontu laskis raha suust põrandale kukkuda ja haaras pudru järele.

      Kui külalised juba küllalt olid söönud-joonud, hakati koju minema. Ja „Kalevipoeg” anti „isale” üle. See võttis vastristitu ja pistis sõnagi lausumata püksitaskusse.

      HOBUNE SÕI LEIVAKOTI ÄRA!

      Mari-Ann istus mäenõlvakul, suure kase otsas ja vaatas oma kodule üle põldude, millised laiusid rohelistena ja lõhnavatena ta jalgade ees.

      Ta kodu asus orus. See oli vana, suur koolimaja ja Mari-Annele nii ääretult armas. Iialgi poleks ta oma kodu vahetanud mõne uhke ja toreda taluga, milliseid nad emaga mõnikord külastasid, olgugi et seal olid vaibad põrandal, klaver toas ja suur klaasrõdu. Ka kirikumõisaga ja teiste mõisatega ta poleks kunagi tahtnud vahetada oma vana, armast kodu. Tohtrimajaga samuti mitte, kuigi need kõik olid palju, palju toredamad. Aga oma kodu oli neist ometi palju armsam.

      „Minu oma koduke!” hüüdis Mari-Ann kõrgelt puu otsast alla kodule. Ta ütles seda mitu korda, kiikudes kaseoksal. Ja kohe ta lõi neile sõnadele ise mingi viisi ning laulis mis jõudis…

      Kodu, millele seda lauldi, asetses ise oru põhjas – vana, hall, suur maja lauda, aida, keldri, talli ja rehetarega, kus elas rentnik. Kolmest küljest piirasid koolimaja mäed, ühest – heinamaad jõega. Maja ise otse uppus puude ja põõsaste rohelusse, nii palju kasvas neid seal. Edelapoolsesse külge oli istutatud nii palju puid, et seda oleks võinud nimetada pargiks. Kuid nad ise kutsusid seda „puudealuseks”. Seal leidus hulgana vahtraid, jalakaid, saari, toomingaid, tammi, kuuski, lõhmuseid, pihlakaid ja palju teisi puid. Ja kui palju oli seal linde ja linnulaulu! Oo! Õhk otse helises, kumises ja kajas nende trillereist, sädistusist, vidistusist ja vilistusist. Peagu iga puu otsas leidus linnupesa. Isegi vana, punaste jalgadega kurg elutses oma perega Marandi koolimaja „puude all”. Kõrgeima puu latva oli isa pannud mingi suure, tugeva ratta ja sellele pikajalgne lind ehitaski oma pesa.

      Mõlemal pool teed, milline möödus just koolimaja trepi eest, kasvas pika reana hulk sasipäiseid, igivanu raidu ja nende okstes igal kevadel maisitikad pidasid lõbusat maipidu.

      Raidade alt, läbi heinamaa, voolas oja – sama, millesse kevadel kukkus Mari-Ann.

      Ojaäärse heinamaa lõppedes algas määratu suur, roovikaiaga piiratud koppel, mille pikkus võrdus tervele ja laius poolele verstale. Kopliski kasvas palju puid ja põõsaid, peamiselt küll leppi, pajusid ja sarapuid. Sealt nirises läbi väike, kivise põhjaga ojake. Ka kask ja allik leidusid koplis ja üks tohutusuur kivi, millest vaid üks kolmandik arvati olevat peal maa, kuna kaks kolmandikku asus sügaval maa sees.

      Ent kõige huvitavam koplis oli siiski õitseonnike. See oli nagu majake muinasjutust: seinad paksust kuusekoorest, katus laastudest, aga pisitilluke aken päris ehtsast klaasist. Onni pindala võrdus küllalt pikale ja laiale asemele, kus kaks meest võisid vabalt kõrvuti magada. Magamise tarvis oligi laotatud onnikese põrandale terve kubu pikki õlgi. Onnike oli mõteldud peamiselt küll õitselistele, kes öösiti õitsel olles hobuseid valvasid, kuid seda kasutas veel karjane vihma ajal ja Mari-Ann Antsuga käisid sinna sageli mängima.

      Kopli taga nõlvakul laiusid viljapõllud ja taamal – karjamaa. Põlde asetses ka maantee ääres ja teisel mäenõlvakul, millisest osa enda alla võttis pedak ja nõmm.

      Selline oli Mari-Anne kodu. Ja Mari-Anne isa oli olnud Marandi kolmeklassilises algkoolis juhatajaks-õpetajaks juba paarikümne aasta ümber.

      Siin, mäenõlvakul, suure kase tugeval oksal, armastas Mari-Ann sageli istuda ja alla orgu oma kodule vaadata. Kõrgel kase otsas oli silmaringki hoopis laiem ja avaram kui maas kõndides. Siia paistis eemal asuv suur jõgi, laiad niidud, palju talusid, kauguses sinerdavad metsad ja mäed.

      Mari-Anne ei lubatud ronida puude otsa: esiteks ei sobinud see – ta oli ju ometi tüdruk, ja teiseks kiskusid puu krobelised oksad ja koor ta kleidikese lõhki. Teiste nähes ta ei roninudki puu otsa, aga salaja küll. Ronimiseks kõlbulikud puud otse ahvatlesid teda ja kutsusid end mööda üles ronima. Ah, seal oli nii imetore olla!..

      Antsu ta ei võtnud siis kaasa, kui kavatses puu otsa ronida, ent Pontu võis küll tulla. See istus ja ootas puu all, kuni ta kaaslane heaks arvas alla tulla. Praegugi lamas Pontu puu all ja ootas. Antsu aga ei võinud sellepärast kaasa võtta, et ta räägiks kodus, kasvõi poolkogemata teistele ära, et Mari-Ann puude otsa ronib ja jälle oleks pahandus käes. Kuid pahandusi tuleb vältida – Mari-Ann kartis väga, kui isa juhtus olema pahane.

      Ta uuris, kas kodukorstnast juba tõuseb suits, siis on teada, et ema teeb lõunat. Jah, tõepoolest: peen, õrn suitsuvina tõusis korstnast värisedes taeva poole…

      Käesoleva aasta СКАЧАТЬ