Tee viib järveni. Helga Pärli-Sillaots

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Peeter arvab, et ta on oma kõrge vanaduse kohta isegi natuke liialt tundlik, tema aastais ei tohiks inimene enam ainult ilusa hommiku tõttu nii seesmisest rõõmust täituda.

      Kõik meheleminemisealiste tütarde emad arvestavat Martinit kui ihaldatavat väimehekandidaati. Prooviaastal olles polevat noormees suutnud kõiki küllakutseid vastu võttagi, jutustab proua Noora. Peeter muutub noore pastori suhtes järjest umbusklikumaks. Need värsked, ilusate silmade ja tumeda juuksetukaga jumalasulased, need mõjuvad naistele nagu fakiirid, pole võimatu, et nad oma mõju suurendamiseks kasutavad mingisuguseid salapäraseid trikke.

      Martin pidanud juba peaaegu kihluma ühe tuntud ärimehe tütrega, kuid tema, Noora, saanud veel viimasel silmapilgul sellest kavatsusest teada ja hoiatanud võõraspoega meeletut sammu astumast. Abiellumine vale ajal võiks ju rikkuda noore inimese kogu karjääri! Sest milleks peaksid naised, kes õpetajat valivad, toetama mõnd naisemehest kandidaati, kui sealsamas kandideerib poissmees, kellest heal juhul võiks saada mees või väimees? Nii jäänud Martini kihlumine üheteistkümnendal tunnil pooleli. Võib-olla seepärast, et poeg oma võõrasema arvamist nii väga hindas. Võib-olla aga ka seepärast, et uue pruudikandidaadina kerkis vaateväljale ministritütar. Pastor, kes on ministri väimees, tohiks oma karjääriga rahul olla.

      Peeter pole oma naise võõraspojast enam kuigi heas arvamises. Ja see naine ise, ta on jäänud täpselt samaks, mis ta oli. Ikka täis tahtmist organiseerida teiste abielusid, ikka suhete poole „kõrgema seisusega” püüdlev ja alati vaimustuses sellest, mis kuulub tema isikliku omanduse hulka.

      Omal ajal, kui Peeter esindas osakest sellest isiklikust omandusest, oli Noora seltskonnas isegi temast vaimustatud, kiitis teda väljaspool kodu ja luuletas talle külge omadusi, milliseid mehel polnud ja milliseid too kunagi ei soovinudki omada.

      Põõsale laskub vares. Maksi tormab linnu poole, kuid hoolimata oma pikast „taljest” ei ulatu ta linnuni, kes näib seda küllalt hästi teadvat, sest kuigi ta näib veidi kohevana ja ilmselt kaalutleb, kas jääda või lennata uuesti minema, hiilgab ta teises silmas pisut pilklik naeratus neljajalgse üle, kes ei oma tiibu ega suuda vallutada kõrgusi.

      Pealelõunal lubab Noora veidi puhata, ja kuigi Peeter teeks meelsasti sama, kardab ta, et nad siis võiksid jälle ühel ajal majast väljuda. Sellest aga tahab Peeter hoiduda. Ta tahab rahus suvitada. Pealegi on tal teha üsna asjalik käik. Ta kavatseb nimelt uurida, kas kusagil läheduses ei leidu mõnda väljaüüritavat tuba. Peeter tahaks pansionist ära kolida. Esiteks Noora ja Hele, teiseks telefoni pärast. See pole ikkagi õige puhkus, kui hommikul vara ja õhtul hilja pead võõra telefonikõne pärast voodist välja ronima. Aga ei ole ühegi teise toa vabanemise väljavaadet lähemal ajal. Paari päeva pärast sõidavad küll Ellerid minema, kuid nende tuba on juba kevadel reserveeritud ühe ministri jaoks. Sellest ministrist on Peeter oma lühikese siinviibimise ajal nii palju kuulnud kõneldavat, et ta hakkab selle kõrge ametikandja vastu peaaegu midagi huvi sarnast tundma, kuigi ta muidu ehtteadusmehelikult ei hooli poliitilise ala sangareist.

      Peeter jalutab üksindusest ja vabadusest rõõmu tundes kirikuni ja hakkab siis mööda suurt teed postkontori suunas minema. Tee ääres on päris uusi majakesi. Peeter peatub ühe juures neist ja küsib peenral kummarduvalt tütarlapselt, kas läheduses on mõni tuba välja üürida. Tütarlaps ajab enese sirgu ja vaatab Peetrile otsa, nagu oleks too küsinud midagi hoopis ennekuulmatut.

      Majake, kus asub apteek, on kaetud kollaka krohviga, pööningukorrusel näivad olevat tühjad toad. Peeter astub apteeki. Keegi linnaliku välimusega daam ostab parajasti ligniini. Apteekril on tööst karedad ja mustad käed, nendega rebib ta suurest pakist ligniinitükke ja viskab need räpakalt kaalule. Ikka ei kaalu kaup veel sajagrammilist vihti üles. Daam vaatab närviliselt apteekri rahulikku toimetamist. Ta leiab vist, et apteeker on veidi ebahügieeniline. Kaupmees ise on aga enesega üsna rahul, kortsutab ligniini kokku ja pakib selle mingisugusesse vist juba tarvitatud paberisse.

      Kui daam on lahkunud, läheb apteeker tagatuppa ja peseb käed. Peeter imestab, miks kaupmees seda enne ei teinud. Kuid kes teab, tööinimene ruttab aiatöölt apteeki ja tahab kundesid ruttu teenida ning unustab selle juures mõnikord pisiasjad.

      „Mis ma härrale võin anda?” küsib apteeker.

      „Tahtsin ainult küsida, kas teil vahest pole siin majas mõnd tuba välja üürida?”

      „Ei tea nagu olevat.”

      „Ülemisel korral vist kedagi ei ela?”

      „Ei tea elavat küll.”

      „Ega teil kogu see katusealune ruum pööningu all ole, seal on ikka paar tuba ka?”

      „On jah, kaks päris korralikku tuba.”

      „Noh, need võiksite vahest välja üürida.”

      Apteeker lööb käega.

      „Mis nüüd üürida. Suvitajale küll ei saa, pole midagi sees.”

      „Te mõtlete mööblit?”

      „Eks mööblit jah.”

      „Paljukest suvitaja vajab! Paar voodit ja üks laud, mõni nael seinale ja see on kõik.”

      „Jah – noh, kust neid voodeid võtta?..”

      Peeter läheb minema. Inimene, see apteeker nimelt, oleks võinud juba aastate viisi ilusat raha teenida, kui ta oleks vaevaks võtnud lähemast linnast paar magamisraami tellida ja mõned linased kotid õlgi täis toppida.

      Peeter läheb postkontorisse. Asutuse ülem, noor, helepäine mees, istub luugi juures ja kõneleb lihtsa maamehega. Maamehel on pudel käes, ta sirutab seda kontoriülema poole ja küsib kõva häälega:

      „Kas siit saab liikvat osta?”

      Helepäine mees vastab oma mõõdukal ja intelligentsel häälel, et apteek asetsevat mõni maja edasi.

      „Ah ei saa või?” karjub maamees uuesti.

      Noormees tuleb ametiruumist välja, talutab taadi ukseni ja näitab käega, kuspool on apteek. Siis tuleb ta vabandava naeratusega tagasi oma kohale ja küsib Peetri soovi järele. Peeter ostab mõned margid ja kõneleb jälle oma korterimuredest.

      „Jah,” vastab noormees kahetseva liigutusega, „korteri leidmine siin on üsna raske. Siinsed inimesed ei ole veel sellele tulnud, et nad oma katusekambrid võiksid suveks korda seada. Aga kui mõni linnasttulnu nende tähelepanu niisugusele teenimisvõimalusele juhib, siis suhtuvad nad sellesse äärmiselt umbusklikult. Mul eneselgi on tuttavaid, kes tahaksid suveks siia tulla, kuid pole neid kuhugi paigutada. Pansionis on toad kesksuveks juba varakevadel kinni pandud.”

      Peeter on juba üsna õnnetu. Nüüd on hilja hakata uut suvituskohta otsima. Mis ütleb aga Hele, kui hommikul kella seitsme ajal telefon heliseb ja kui Hele tahab magada kaheksani?

      Just hetkel, kui Peeter nukralt lahkuda kavatseb, tuleb postkontorisse Kalle.

      „Kas teie pererahval, noormees, pole mõnd vaba ruumi?” küsib postkontoriülem Kallelt.

      Kalle elutseb puudest varjatud järveäärses majakeses pansioni lähimas naabruses, ta vanemad on majaperenaisega kuidagi lähemalt tuttavad. Võib-olla annab see asi ennast kuidagi korraldada.

      Uues lootuses läheb Peeter Kallega mööda järveäärset rada Kalle kodu poole.

      Ning ilmnebki, et kui Kalle toob kaasa nii usaldusväärse isiku, СКАЧАТЬ