Sven ja rott suvelaagris. Marit Nicolaysen

Чтение книги онлайн.

      3

      Kui ma isaga bussi juurde kokkusaamiskohta jõudsin, kihas plats lastest. Nii poistest kui ka tüdrukutest. Kokku oli meid seal umbes nelikümmend. Pluss Halvorsen. Kuid seda ei teadnud keegi. Isa vaatas mind imeliku näoga. Ta arvatavasti mõtles, et midagi on viltu, kuna ma hoian kogu aeg kätega kõhust kinni.

      „Ole nüüd rahulik, isa,” ütlesin ma. „Mul on lihtsalt kerge reisipalavik. Sa ju tunned oma poega. Ja tema tundlikku kõhtu, eks ole.”

      Ta rahunes ja läks rääkima nendega, keda kutsuti rühmavanemateks. Need olid kaks pikajuukselist tüüpi. Üks hobusesabaga ja üks ilma. Nad tervitasid mu isa ja tulid siis ka mind tervitama. Nad võtsid mu käe ja mina ütlesin oma nime. „Ära praegu mind täis lase, Halvorsen,” mõtlesin ma ning tundsin suurt kergendust, kui nad ülejäänud kampa tervitama suundusid.

      Isa pani seljakoti bussi all olevasse pagasiruumi ja hakkas mulle istumiskohta otsima.

      „See poiss seal näeb täitsa tore välja. Tema kõrvale võid küll istuda,” ütles ta, müksas mind ja näitas läbi bussiakna sisse.

      Tahtsin just öelda, et ta võib nüüd ära minna. Ta pidi ju tööle minema ja ma saan ise kah hakkama. Kuid ma nägin, et ta oli veidi närvis. Ma läksin esimest korda reisile võhivõõrastega. Sain aru, et ta üritas end kokku võtta. Ta naeratas, viskas nalja ja patsutas mind õlale. Kuid mind juba ei peta. Ma nägin ta läbi. Mõtlesin siis, et las ta parem jätkab samas vaimus.

      „Olgu siis. Küsi, kas see koht on vaba,” ütlesin talle. Isal läks tuju heaks ning ta tegi endale teed, et bussi saada.

      Nägin läbi akna, kuidas ta selle poisi ja ühe naisega rääkis. Siis koputas ta innukalt aknale ja viipas käega, et ma sisse tuleksin.

      Ma sisenesin.

      „Minu nimi on Sven ja ma olen üheksa-aastane.”

      „Minu nimi on Thomas ja ma olen kaheksa-aastane,” ütles poiss, kelle mu isa välja oli valinud.

      Thomase ema ja minu isa vaatasid teineteisele rahulolevalt otsa.

      „Head reisi siis, poisid,” ütlesid nad meile.

      Nad ütlesid seda täpselt ühtemoodi. Nagu oleksid seda koos harjutanud. Ja siis naeratasid nad meile hoolitsevalt.

      Meie ümber musitati ja kallistati ja saadeti hoolitsevaid pilke. Ainult üks laps nuttis. Ta lausa huilgas ega lasknud oma isa küljest lahti. Mitte miski ei aidanud. Ta ei olnud nõus isast lahti laskma, nii et isa pidi poisi kaasa võtma ja koju sõitma. Ei mingit laagrit ja kõik!

      Mul oli teda vaadates kõhus veider tunne. Võib-olla nuttis ta sellepärast, et teadis, mis meid ees ootab. Et laager on midagi vastikut. Võib-olla on kogu see koht nagu vangilaager. Võib-olla aheldatakse meid pinkide külge nagu galeeriorje. Võib-olla peame päev otsa kive kandma või aerutama. Võib-olla moonduvad naeratavad grupivanemad täielikult, kui me jõuame esimese valgusfoorini. Näiteks teravate hammaste ja küüntega libahuntideks. Või mööda põrandat roomavateks madudeks. Ja kui autojuht end ringi pöörab, helendavad tema pealuus rohelised silmaaugud!

      „Kallis Halvorsen,” mõtlesin ning olin ülirõõmus, et mul oli viimasel hetkel tekkinud hea mõte ta endaga salaja kaasa võtta. „Kui kõik on korras ja keegi pole libahunt, vampiir ega surnu, siis istun ma nina kirtsutamata välikemmergus ega tee teist nägugi, kui rohi mind tagumikust kõdistab! Päh, ütlen siis endale. Kah mõni asi!”

      4

      Kui buss lõpuks ometi hääled sisse sai ja me lehvitavad vanemad selja taha olime jätnud, vaatas Thomas mind ja naeratas. Tal oli üsna ümar nägu, lendurikõrvad ja tema pruunid juuksed olid turris. Mitte just siilipeana. Rohkem nagu rosettmeriseal. Need juuksed valmistasid kindlasti talle palju peavalu.

      Ta küsis, kas ma tahan lonksu tema koolast. Siis meenus mulle, et ma polnud oma tabletti võtnud. Seekord oli kaalul elu ja surm. Ma lihtsalt ei tohtinud oksendama hakata. Pidin ju Halvorseni peale mõtlema. Ma ei tohtinud teha midagi, mis oleks teisi jõllitama või rühmavanemaid minu poole tormama pannud. Pidin end täiesti lõdvaks laskma ja rahulikuks jääma. Nii et pidin tableti alla neelama. Pidin selle kuidagi üle kavaldama. Seekord pidin mina olema võidumees.

      Ma õngitsesin taskust tableti, torkasin selle otsustavalt suhu, keele peale, haarasin Thomase pudeli ja kallasin koola kurku. Kihisev vesi voolas läbi suu ja ma tundsin, kuidas tablett kadus. Kujutasin endale ette, kuidas see aerutas mullide vahel läbi söögitoru ja maandus kusagil kõhusopis vaikses vees.

      Tundsin, kuidas kõhus loksus, just selle koha peal, kus Halvorsen magas. Talle meeldis päev otsa põõnata. Tavaliselt lebas ta oma puuris kingakarbis ja magas. Ja ärkas alles siis ellu, kui õhtu oli juba käes.

      „Hurraa!” hüüdsin ma. „Ma tegin seda!”

      Thomas vaatas mind veidra pilguga.

      „Mis siis on? Jõid pudelist? Mina olen seda juba 100 aastat teinud.”

      Ma andsin talle pudeli tagasi.

      „Ei. Muidugi mitte. Seda oskavad ju kõik. Kuid mul õnnestus tablett alla neelata. Tohutu suur! Pirakas! Ja see maitseb nagu kassipiss.”

      Ega see olnudki väga vale. Teiste, palju väiksemate tablettidega võrreldes oli see muidugi suur. Ja võimalik, et maitseski kassi pissi järele. Keegi ju ei teadnud seda, sest keegi polnud kassi pissi maitsnud. Kui keegi väitis, et oli, siis ta valetas kohe kindlasti!

      Thomas kratsis pead. Otse roseti kohalt.

      „Mis sa arvad, kas kaisukarusid võib kaasa võtta?” küsis ta.

      „Sa mõtled elavaid?”

      „Ei, hull oled või! Neid kindlasti ei tohi. Ma mõtlen päris kaisukarusid. Mõmmisid ja jõehobuseid ja hülgeid ja merilõvisid ja ahve ja koeri ja ämblikke ja papagoisid ja selliseid asju.”

      Muidugi teadsin ma, mis kaisukaru on. Mul oli voodi neid täis. Mul oli neid nii palju, et nad ei mahtunud voodisse ära, nii et mõned pidid olema voodi all sahtlis. Mul oli neid tohutu hulk.

      „Kindlasti võib,” ütlesin ma.

      „Mul on kaasas hüljes. Selle nimi on Sivert. Kas sul on midagi kaasas?” küsis Thomas.

      Ma raputasin pead.

      „Ma … ma ei kasuta eriti kaisukarusid. Enam mitte. Nüüd, kui ma olen üheksa. Aga mul on …”

      Ma СКАЧАТЬ