Leinalilled. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see on ka kõik.”

      Seejärel istusid nad vaikides, kumbki tegeles oma mõtetega. Meredith ei teadnud, millele Alan mõtleb, ent mõne aja pärast tõusis mees püsti ja võttis pakiriiulilt jope. Ta istus tagasi, asetas jope põlvedele ja võttis selle taskust kokkurullitud taskuräti.

      „Võib-olla on see õietolmu tekitatud allergia?” oletas Meredith, meenutades, kuidas Markby oli võtnud lillenäitusel rätiku taskust.

      „Mida? Oi, ei… ma korjasin selle üles.”

      Ta keeras taskurätiku lahti. Sellel lamas suur okas.

      Meredith kummardus üllatunult ettepoole. „Kas see oli Alexi pintsaku küljes? Üsna kurjakuulutava välimusega asjake! Miks sa…?” Ta jäi vait ja vaatas Markbyle süüdistavalt otsa. „Alex pillas selle maha! Ma mäletan seda selgesti. Kuidas sa…? Sa poetasid sellele taskuräti ja korjasid okka märkamatult üles! On mul õigus?”

      „On küll,” ütles Markby vabandavalt, ja kui Meredith sirutas käe, lisas ta kähku: „Ära puuduta seda!”

      „Ma ei pilla maha!”

      „Mitte sellepärast… ma tahan seda mikroskoobi all uurida.”

      Meredith muutus ärevaks. „Mis lahti?” Ta silmitses hõbedaselt läikivat okast. See oli justkui kahetolline nõel, ühest otsast peenem, teisest jämedam, ja peenem ots tundus olevat vigastatud.

      „Ei midagi. Ma olen lihtsalt uudishimulik. Ma ei tea ühtegi taolist okast. See on väga tugev ja üldsegi mitte vetruv. Just nagu mõne kõrbekaktuse või metsiku taime, mitte kultuurtaime küljest. Võib-olla ogapirn? Ma tean nendest taimedest väga vähe.” Ta rullis okka rätikusse ja pani taskusse.

      Meredith oli väsinud ja hirmul, sest talle tundus, et igasugused tragöödiad on muutunud üha rohkem tema elu osaks. Veel hullem, need just nagu varjasid endas mingit ebamäärast ohtu. Teadmata täpselt, mida ta kardab, ütles Meredith pahaselt: „Lugu on niigi halb. Ära tee seda hullemaks!”

      Hoolimata hilisest kojujõudmisest pärast väsitavat päeva ja sellest, et järgmisel hommikul tuleb vara virge olla, ei tulnud Meredithil und.

      See ei üllatanud teda. Tema mõtetes keerles midagi keskaegse surmatantsu taolist, ainult et rüütlite, kerjuste, daamide ja orduvendade asemel olid tegelasteks Constantine, Rachel ja Markby – Rachel ja Markby käest kinni hoides. Meredith ise oli tantsijate rea lõpus nagu vigane kerjus.

      Kell kolm öösel oli ta tagumises magamistoas, ikka veel hommikumantlis, ja tuhlas kastis.

      Tagumises magamistoas polnud mingit mööblit peale uut polstrit ootava tugitooli. Meredith oli kuhjanud sinna kõik, mida polnud jõudnud pärast kolimist lahti pakkida või mis vajas parandamist, näiteks see tool. Nimetatud kast sisaldas elu ajal kogunenud suveniire, alates teismelise päevikust ning lõpetades nikerdatud ja maalitud puitesemetega Ida-Euroopast, Vahemeremaade keraamika ning igat sorti helikassettide ja raamatutega. Kuskil nende asjade hulgas, ilmselt kõige põhjas…

      Meredith oli kasti kohal kummargil ja kaevas agaralt nagu jahikoer rebaseurgu. Käes! Ta võttis kastist fotoalbumi, võidurõõmus ilme näol, ja läks tooli juurde, et uurida seda lähemalt laest rippuva kuplita, neljakümnevatise elektripirni nõrgas valguses.

      Tagatoas oli külm, ja tass teed, mille ta oli all keetnud ning siia üles toonud, seisis puutumata ja jahtunult põrandal. Unustanud ebamugvused, avas Meredith mustade nahkkaantega albumi ja hakkas lehti keerama.

      Siin nad kõik olid, õhukeste vahelehtedega eraldatud – koolisõbrad ja klassikaaslased, avapäeval, lõpupäeval, spordiüritustel, koos vanematega, kelle näod väljendasid uhkust; ühele fotole oli jäänud isegi kooli ületoidetud vöödiline kass. Fotod olid asetatud korrapäraselt, igaühe all ümara lapseliku käekirjaga selgitus. Need olid elu tardunud hetked, just nagu fossiilid – isiklikud, kuid surnud detailid.

      Mõned nimed tulid Meredithile kohe meelde. Mõned näod oli ta unustanud või olid need ainult ähmaselt meeles, vastavalt sellele olid ka nimed kadunud ajahõlma. Need olid nagu evolutsiooni käigus välja surnud dinosaurused.

      Ja siin on võrkpallinaiskond, poseerimas pärast mingi koolidevahelise turniiri võitu. Tagareas seisis Meredith – pika kasvu tõttu seisis ta alati tagareas. Esireas, otse fotograafi vastas, seisis Rachel, aukiri käes. Kuueteistkümneaastased neiud polnud enam lapsed. Nad olid noored naised ja ise sellest vägagi teadlikud. Enamik neist seisis pisut kohmetult. Rachel oli üks vähestest, kes vaatas enesekindlalt otse objektiivi. Tema pilgus oli isegi pisut väljakutset. Niipalju kui Meredith mäletas, oli fotograaf üsna noor mees. Kõvera muigega tõdes ta, et isegi tollal oli ta teistest pikem ja Rachel kõige ilusam.

      Meredith nõjatus toolileenile ja mõtles endamisi, kas Alanil on säilinud Racheli fotosid. Ta mõtiskles selle üle, kas Alan norskab praegu magada või istub nagu temagi üleval ja vaatab pulmapilti või mõnda ammust suvehetke jäädvustust. Meredith ei tahtnud mõelda Alanist ja Rachelist paarina, kuid sinna polnud midagi parata. Abielu – olgu see või ebaõnnestunud ja kibestumisega lõppenud – ei saanud totaalselt mälust kustutada. See on osa elust. See on CV-s kirjas, soovid sa seda või ei.

      Meredith viskas fotole viimase pilgu, sulges albumi ja ajas ennast puiselt püsti. Kummaline, kuidas vanad fotod äratavad mälestusi, tuletavad meelde asju, mis peaksid olema ammu unustatud.

      Nagu see, et Rachel oli kippunud alati rambivalgusesse. Ja see, kuidas ta oli alati luisanud.

      neli

      Meredith ei näinud Alanit nädalavahetusel. Ta ei helistanud mehele ja Alan ei helistanud temale. Meredith mõtiskles virilalt, et kes keda väldib.

      Kui nad oleksid kohtunud, oleksid nad paratamatult rääkinud Alexist ja Rachelist, järanud ainest nagu koerad konti. Või laskunud teise äärmusse – keeldunud seda üldse mainimast ja istunud teineteise pilku vältides. Meredith ei teadnud, kumb olnuks hullem. Ilmselt ei teadnud seda ka Alan ega tahtnud sellepärast kontakti võtta.

      Tegelikult polnud see põhjuseks, kuid Meredith ei teadnud seda enne järgmist nädalat, kui ta sai kutse ilmuda Scotland Yardi politseiülema Hawkinsi juurde.

      Siis helistas Meredith Alanile ja küsis: „Kes on Hawkins?”

      „Ma tahtsingi sulle helistada,” vastas Markby nii nagu inimesed tavaliselt ütlevad, kui neil polnud midagi säärast plaanis. „Ma tulen sinuga Yardi kaasa. Nad… nad tahavad ka mind uuesti näha.”

      „Uuesti?” Meredithi hääl oli terav, kuid süda ärevil.

      „Jah. Ma… ma olen käinud nende juures pärast… pärast seda, kui me käisime Chelseas.”

      „Kas see on selle kaktuse- või ogapirni okka pärast, eks ole?”

      Meredith oli sõitnud hommikul Londonisse tööle nagu tavaliselt ja kohtunud Alaniga lõuna ajal. Väikeses restoranis oli palju rahvast, personal närviline, teenindus aeglane ja toit mikrolaineahjus üles sulatatud masstoodang.

      „Küll Hawkins räägib,” vastas Markby tõredalt.

      „Miks sina ei või rääkida?” küsis Meredith. „Ja ära aja mulle mingit ametialast mula! Ma tahan minna Hawkinsi juurde ettevalmistunult!”

      „Ma ei üritanudki seda!” Markby naeratas esimest korda pärast laua äärde istumist. Siis naeratus kustus. „Olgu. Ma ei oska öelda sulle СКАЧАТЬ