Leinalilled. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli nii ootamatu, nii ebamaine, mis võlvitud laest vastu kajas, et Meredith lausa jahmatas. See kostis maja tagaosast. Kasvuhoonest, millest Martin oli rääkinud. Ilmselt polnud Rachel üksi. Oli kummalne, et Martin ei maininud midagi teisest külalisest. Meredith polnud näinud sissesõiduteel ühtegi teist autot. Seega võis see inimene tulla jala. Kas on võimalik, et mõni Lynstone’i omaette hoidvatest elanikest on ilmunud kaastunnet avaldama?

      Meredith läks hääle suunas. Lähenedes kuulis ta teist, sama ootamatut häält. See oli hele sirin, otsekui oleks häiritud puurides olevaid linde. Uudishimust aetud Meredith läks läbi söögitoa, sisenes klaasuksest ja jäi jahmunult seisma.

      Ta viibis tohutu suures Victoria-aegses triiphoones, fantastilises sepistatud rauast ja klaasist ehitises, kus osa klaase olid helepunased ja osa sinised. Tänu terrakotapõrandast mõne tolli kõrgusel mööda seinaääri kulgevatele küttetorudele oli temperatuur peaaegu troopiline. Kuid taimi, mille jaoks see kunagi mõeldud oli, polnud enam. Ainus ellujääja oli apelsinipuu, mille õite magus lõhn muutis õhu raskeks. Puu kasvas suures traadist linnumajas, mis võttis enda alla poole kasutatavast pinnast.

      Puuris olid kanaarilinnud, nii palju, et neid oli võimatu kokku lugeda. Nad lendasid ringi ja sebisid apelsinipuu okste vahel. Mõned olid kollased, mõned peaaegu valged. Leidus ka triibulisi, milliseid Meredith polnud varem näinud. Nüüd, kui ta neile nii lähedale jõudis, oli lärm kõrvulukustav, see kajas vastu klaasseintelt ja raudkaartega katuselt.

      Linnumaja juures seisis kaks inimest. Ühel – noorel mehel – oli peos kanaarilind. Väike olevus oli küljega Meredithi poole. Linnu üks jalg oli ette sirutatud ja noormees hoidis sellest pöidla ja nimetissõrmega kinni. Teises käes olid tal pisikesed tangid.

      Noormehe kõrval seisis Rachel. Tal olid seljas tumedad riided, kuid leinarõivasteks ei saanud neid küll kuidagi pidada. Tal olid jalas kitsad mustad püksid, pealpool lillakaspunane siidtuunika, mis oli laia, kuldpandlaga mustast seemisnahast vööga kinni tõmmatud. Tema meekarva juuksed olid musta satiinlehviga kuklasse seotud. Ta käsivarred olid rinnal risti ning ta toetus kergelt ühele kõrge kontsaga kinga kängitsetud jalale, teine puus oli provokatiivselt ette sirutatud. Kui Meredith üllatunult hüüatas, pööras Rachel naeratades tema poole, võttis käed rinnalt ja sirutas need tervituseks välja. Tema rohelised silmad särasid.

      „Tere, kallis Meredith! Kas sa oled jahmunud? Jah, see üllatab inimesi.” Ta osutas linnumaja poole. „Vaese Alexi hobi!”

      Meredith silmitses kanaarilindu hoidvat noormeest. Too niheles kohmetult. Kas Martin oli jätnud teise külalise diskreetsusest mainimata?

      Igatahes polnud Rachel põrmugi kohmetu. Ta patsutas noormehe käsivart, mille peale too punastas.

      „See on Nevil,” ütles Rachel. „Ta lõikab lindudel küüsi. Temast on pärast Alexi surma suur abi olnud. Ma ei tea, kuidas oleksin ilma temata toime tulnud.”

      Sigines piinlik vaikus, mille vältel Meredith ja Nevil teineteist silmitsesid. Siis sirutas Meredith käe.

      „Meredith Mitchell. Rachel on mu kooliõde. Arvatavasti on ta teile rääkinud.”

      Nevil pomises midagi, mis võis olla samahästi eitus kui jaatus, ning osutas siis oma kätele, milles ühes oli kanaarilind ja teises tangid.

      „Vabandage, et ma ei saa kätt pakkuda.” Sõnu saatis närviline naeratus.

      „Pole midagi.” Meredith mõtles, et Nevil on täitsa kena noormees, kuigi tema näojooned on natuke pehmed. Muidugi võib lugeda seda tundlikkuse märgiks. Kuid hetkel, kui kanaarilinnu pea ta peost välja piilus, väljendas see nõutust. „Mida te teete?” küsis Meredith huvitatult.

      „Lõikan küüsi.” Nüüd hakkas Nevil kiiresti vuristama, otsekui oleks Meredithi küsimus vajutanud mingile käivitusnupule. „See on lihtne. Küünis peab olema valguse käes, niimoodi.” Ta hoidis lindu, ettesirutatud jalg pöidla ja nimetissõrme vahel. Tema enda sõrmed oli ka pikad ja peened, küünistesarnased. „Näete, see on peaaegu läbipaistev, jala veresooned on näha. Tähtis on mitte soonde lõigata.”

      „Mina seda ei suuda,” ütles Rachel. „Mulle ei meeldi linde käes hoida ja ma ei suuda puudutada nende soomustega kaetud jalgu!” Ta silmitses mõtlikult linnumaja. „Ma ei tea, mida nendega üldse teha.”

      „Mul pole midagi selle vastu, et neid hooldamas käia…” Nevil jäi vait, läks näost punaseks ja heitis Meredithile kiire pilgu. „Rachel, ma nüüd lähen. Ma tulen mõni teine kord.”

      Ta avas lindla ukse ja lasi kanaarilinnu lahti. See lendas minema ja istus apelsinipuu kaugeimale oksale. Midagi väga kummastavat oli selles vangistatud puus, mõtles Meredith. Kuid Malefis on üldse väga kummaline maja.

      „Oli meeldiv kohtuda, proua Mitchell… Vabandage mind!”

      Nevil tõttas minema, mitte läbi maja, vaid uksest, mis viis kasvuhoonest aeda. Meredith ja Rachel vaatasid, kuidas ta sammus kärmelt üle muru, kuni kadus põõsa taha.

      Rachel ohkas. „Ma tean, mida sa mõtled, Merry.”

      „Jah?” Meredith heitis talle uuriva pilgu.

      „Mu kullake…” Rachel võttis külalise käevangu. „Tule, joome kohvi ja ma räägin sulle kõik ära. Ma ütlen sulle kohe, et seal pole midagi rääkida. Kuid ma ei taha, et sul jääks asjast vale mulje. Niigi on siin inimesi, kes mõtlevad jumal-teab-mida.”

      seitse

      „Siin ei paista olevat kuigi palju inimesi,” tähendas Meredith tagasihoidlikult, kui nad väikeses mugavas elutoas istet olid võtnud.

      Rachel valas kohvi, mille ta oli köögist toonud. „Päris küla on siit umbes paari miili kaugusel. Selle nimi on Church Lynstone. Meie oleme lihtsalt Lynstone.”

      „Ilmselt ei sõitnud ma piisavalt kaugele.”

      „Seal pole midagi vaadata,” ütles Rachel hooletult. „Seal on ainult vana kena kirik, pubi, mis pole nii kena, mõned majad ja Naseby autoparandustöökoda. George Naseby müüb ka ajalehti, piima ja teisi toiduaineid. Jubedat viilutatud leiba, liha- ja oakonserve – taolist kraami. Mida sa tegelikult ei taha! See on küla ainuke pood. Ta ise kutsub seda Naseby minimarketiks!” Rachel muigas pilkavalt.

      Meredith mõtles endamisi, et kui Rachel ütles „sa”, pidas ta ilmselt silmas sotsiaalset erinevust. Küllap külaelanikud tahtsid liha- ja oakonserve.

      Ja siis tuli Rachel lagedale põrutava uudisega: „Selles kirikus on teisipäeval Alexi matused.”

      „Mida? Sellest sa ei rääkinud!” hüüatas Meredith.

      „Ma palusin, ja nad lubasid surnukeha välja anda. Lahang ja kõik muu on tehtud. Ausalt öeldes polnud Alex anglikaani kiriku liige. Ta oli midagi eksootilisemat, mitte ortodoksne, m…mar… mer…”

      „Maroniid?”

      „Jah, just! Aga pastor ütles, et sellest pole midagi. Ma palkasin Chipping Nortonist matusekorraldajad. Pole mõtet oodata. Ma tahan, et see kõik läbi saaks.” Tema hääl kõlas pisut jonnakalt. „Ma tunnen ennast nii mahajäetult. Ma armastasin teda.” Ta vaatas Meredithile kindlalt otsa. „Armastasin! Ma tahan teda leinata, kuid ei suuda! Ma ei oska seda seletada. Ma tean, et kui matusetseremoonia on läbi ja Alex mulla all, suudan ma ennast koguda ja mõelda tulevikule. Praegu pole ma millekski võimeline!”

      „Sa СКАЧАТЬ