Sobiv paik surmaks. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selles oligi nõks –, et aru saada, kuidas see välja näeb. Ta lohistas treppredeli kohale ja hakkas just, pintsel ja purk käes, üles ronima, kui uksekell valjusti plärises.

      See ei saanud olla Alan, kes oli ametis uue juhtumiga, nii et ta ei teinud sellest väljagi. Uus plärin. Ta laskus torisedes alla.

      „Tere, Meredith!” ütles külaline kohmetult. „Ma ei taha teid kuidagi segada, aga kui teil on viis minutit aega…”

      „Katie?” Üllatunud Meredith kõhkles, teadlik sellest, et päikesest põlenud kollane ootab köögis tema tähelepanu. Seistes ukselävel, kinnitas Katie talle oma anuva pilgu. Tema noor nägu ülemäära suure kalamehekampsuni kohal näis kartlik.

      „Muidugi, tule sisse!” alistus Meredith selle pilgu ja lotendava sviitri kütkestava väljanägemise ees.

      Katie pressis end kitsasse esikusse. „Kas teil on väga kiire?” Küllap tundis ta värvilõhna ja uuris nüüd tähelepanelikult Meredithi rõivaid.

      „Hakkasin just natuke remonti tegema. Ära muretse, tegelikult ei ole ma veel alustanudki.”

      „Ma võin aidata, kui te tahate!” elavnes Katie. „Mul on vanad riided seljas, ausalt. Vahet pole, mis nendega juhtub. Vajan ainult põlle või midagi sellist!” Ta paistis indu täis olevat.

      „Hea küll. Ma ei ole selline, kes pakkumise tagasi lükkab. Ma otsin sulle midagi kampsuni peale!”

      Natukese aja pärast seisis Meredith treppredeli ülemise astmel, värvides kõrgemaid alasid, samal ajal kui proua Pride’i poolt annetatud vanasse roosasse kitlisse mässitud Katie tegeles alumise tasandiga.

      „See meeldib mulle!” ütles ta vaimustunult, läigatades värvi heldekäeliselt üle kogu seina.

      „Kuidas rockkontsert oli?” küsis Meredith.

      „Tore. Joshile meeldis väga. Tal on kitarr ja ta tahaks ansambliga mängida. Ta on päris hea. Kuigi liiga palju inimesi mängib kitarri.”

      Nad töötasid mõnda aega edasi, enne kui Meredith alla ronis. „Mul on kael kange. Kohvi? Mul peaks lahustuvat olema.”

      Katie ajas end sirgu. Ta pühkis käeseljaga laupa, kaunistades juustepiiri kollasega. „Ma teen ise, kui lubate.”

      Meredith pani pintslid likku ja purgile kaane peale, kui Katie vee keema ajas. „Mul on selle üle hea meel,” ütles Meredith tänulikult, kui Katie talle aurava kruusi ulatas.

      Katie naeratas mõtlikult. „Kindlasti on mõnus iseseisev olla, isiklikku maja omada ja sisustada seda selliste asjadega, millega ise tahad.”

      „Mina tahan köögikummutit,” ütles Meredith. „Kuid paistab, et vanad kummutid on sama haruldased kui kukemunad! Aga jah, mulle meeldib mu väike maja. See on natuke väiksem kui sinu oma, nagu ma olen kuulnud!”

      Katie nägu läks pilve. „Park House on alati olnud Devaux’de perekonna käes. Ma loobuksin tast hommepäev millegi sellise vastu nagu see siin! Mugava väikese maja, tavalise korraliku kodu ja tavaliste vanemate vastu!”

      Ahaa! mõtles Meredith. Kas temaga on tõreletud? Mis neile ei meeldi? Kas see poiss – Josh? Või see, et ta käib õhtul väljas rockbände kuulamas?

      „Kas teie saite oma vanematega hästi läbi, Meredith?” Küsimus esitati nii siiralt, et see ei saanud olla solvav. Pealegi oli Katie oma ninaotsa kollaseks määrinud.

      „Sain nendega päris hästi läbi, kuid nad olid üsna vanad lapsevanemad. Mingil moel see aitas. Pälvisin palju tähelepanu. Kuid nad surid, kui ma olin kahekümnendate eluaastate alguses, ja see ei olnud eriti hea.”

      „Kas nad siis olid veel elus, kui te hakkasite välismaal töötama? Kas nad panid seda pahaks?”

      Meredith kõhkles. „Võib-olla panidki pahaks, kuid mina olin nii otsustanud ja nemad nõustusid sellega.”

      „Nii ongi!” pahvatas Katie. „See oli teie valik! Nad austasid teie otsust. Mul pole mitte kunagi võimalust midagi ise otsustada!”

      Oh halastust küll, teismelise mäss! mõtles Meredith pilkavalt ja natuke ärevalt. Ta ei tahtnud, et teda Conwayde perekonnatülisse kistakse. „Anna neile aega harjuda mõttega, et sa kasvad suureks, Katie. See on ka neile raske.”

      „Kuid nad pole sellised nagu teised vanemad! Kuidas nad saaksidki olla, elades säärases kohas nagu Park House, mis on kokkukukkumise äärel! Välja arvatud see väike osa, kus issi oma äri ajab. Ja kui emme on kogu aeg haige ja issi…” Katie jäi korraks vait. „Ja kui issi on kellegi teise leidnud.”

      Ohtlik teema ja läheb iga minutiga aina ohtlikumaks. „Kuule, Katie, see ei ole küll minu asi!” ütles Meredith kindlal toonil. „Ma olen valmis rääkima üldistel teemadel, aga mitte sinu vanemate eraelust!”

      „Kui te oleksite selle jubeda Marlaga kohtunud, siis te mõistaksite! Viimasel ajal on meie kodune õhkkond lausa kohutav. Ma ei suuda seda kirjeldadagi.” Katie pani kruusi käest. „Ma arvan, et mu ema üritab sellega omal kombel hakkama saada. Tema lahendus on saata mind aastaks ühe oma sõbranna juurde Pariisi.”

      „Paistab vahva mõte olevat.”

      „Mitte Mireille’ga, see on võimatu. Igal juhul pole ma mingi postipakk, mille saab lihtsalt postiga jalust ära saata. Marla on see, kes peaks minema! Tema on kogu selle pahanduse põhjustanud. Mõnikord ma soovin, et ta sureks lihtsalt ära!”

      „Olukord näib keeruline olevat,” sekkus Meredith. „Kuid sa ütled, et su ema katsub seda omal kombel lahendada. Nii et miks ei võiks sa teda aidata? Mine Pariisi. See peaks sulle meeldima.”

      „Ma ei lähe!” ütles Katie jonnakalt. „Muidugi tahaksin ma teie kombel reisida. Kuid nii, nagu mulle sobib!”

      Meredith jõudis otsusele, et selle noore, murest murtud fassaadi all peitub raudne tahe. Matthew Conway oli edukas ärimees. Võibolla oli tütar pärinud talt kange iseloomu. Kindlasti kääris Conway majapidamises pahandus. Kuid sel polnud mingit pistmist temaga ja ta polnud kindel, kas ta tahab olla lohutaja-nututädi. Ta tahtis kööki värvida. Meredith heitis pilgu kuivavale värvirindele.

      „Katsu vältida sõnasõda,” andis ta nõu. „Lihtsalt kaitse oma seisukohti vaikselt ja loogiliselt. See on tegelikult kõik, mida ma sulle öelda võin.”

      „See ei toimi!” vastas Katie kirglikult. „Nii et mida ma pean tegema? Kõik, mida ma teha saan, on ehmatada nad ennast kuulama! Ma olen ka teinud tegusid, mis neid šokeeriksid, kui nad vaid teaksid!”

      Meredith läks ärevile: „Mis tegusid?”

      „Ah, niisama!” Katie oli äkitselt häbelik. „Aga nad ei tea neist.”

      „Nii ei ole nende tegemisel erilist mõtet.”

      „Ma ei saanud sinna midagi parata! Ma tahtsin lihtsalt… välja murda ja metsik olla, nii et ma… tegingi. Kuid ma ei saa oma vanematele haiget teha, olgugi et ma tahan neid šokeerida. Ma armastan neid. Mäherdune segapundar.”

      „Katie,” lausus Meredith aeglaselt, „sind ei ole ju ometi ahvatletud midagi rumalat proovima? Näiteks uimasteid?”

      Katie ilme oli tõrges ja ta ei vastanud.

      „Kui СКАЧАТЬ