Kes teisele auku kaevab. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli. Ta tuli alati tagasi.” Mees lõpetas oma jutustuse pisut sünge noodiga hääles.

      „Kuid tema ei jätnud oma krediitkaarte maha!”

      „Kust sa tead, et Natalie’l pole vähemalt ühte neist kaasas? Või tšekiraamatut? Kust sa tead, et ta sõprade juures pole? Sa ei tea seda ja samamoodi ei tea ka Ursula. Muidugi tekitab tema puudumine probleeme. Mõtlematu olla või otsustada, et sa ei taha, et sind leitaks, ei ole kuritegu. Ja ei ole keeruline kaduda, kui sa seda tõesti tahad. Me elame vabas ühiskonnas, kas tead. Kui me oleksime isikutunnistuste ja elamislubade riigis, kus iga nurga peal seisab politseinik, oleks ehk teisiti, kuid mitte siin, usu mind! Sa võid minna, kuhu iganes, öelda ükskõik mis nime, ja juhul kui sa selle nime all mingit kuritegu toime ei pane, ei peata sind miski. Ja inimesed teevadki seda. Nad kõnnivad oma majast ja elust ette hoiatamata välja. Nad ütlevad, et lähevad poolt liitrit piima ostma – ja neid ei nähta enam kunagi. Vähesed neist juhtumeist on enesetapud. Väga üksikud on mõrvad. Enamasti on tegu inimestega, kes on aastaid talumatu surve all elanud. Ühel päeval nad lihtsalt löövad kaane pealt. Nad jätavad maha kaasa, lapsed, vanemad, töökoha ja sissetuleku, kohustused ja mälestused. Eriti just viimased. Selleks et alustada puhtalt lehelt ja et teha seda ilma kohustuseta selgitada kõigepealt asja töökaaslastele ja sinust sõltuvatele inimestele. See on ahvatlev! Just sellepärast ei võtagi nad midagi kaasa! Mitte mingisuguseid dokumente, mis võiksid neid minevikuga siduda ja uue identiteedi valeks tunnistada. Mitte midagi, mis paneks neid tundma endal kohustusi selle elu ja nende inimeste vastu, kelle nad maha on jätnud! Mitte midagi, mis neid meenutaks ja kahtlema paneks.”

      „Ja sa arvad, et Natalie Woollard tegigi nõnda?” küsis Meredith, kõigest hoolimata jutust mõjutatuna. „Et tal oli mingisugune meeltesegadus ja ta otsustas järsu lõpu teha, isegi kui see on traumaatiline?”

      Markby võttis oma pindist pika sõõmu. „Mitte täieliku lõpu. Rohkem nagu sümboolse žesti oma abikaasa hoiatamiseks. Mis puutub Ursula hirmudesse, siis kannatab su sõbranna – kui sa minu käest küsid – südametunnistuspiinade ja elava kujutlusvõime kombinatsiooni all. Ta arvab, et kogu jant käib tema pärast. Ta kardab, et on vastutav. Lõppude lõpuks mängis ta ju tulega, eks ole?”

      „Ei! Ta arvas, et on Dani armunud ja ta uskus meest, kui too ütles, et tema abielu on sama hästi kui läbi!”

      „Ja nüüd ei ole ta mehesse armunud, ei usu ühtki sõna, mida too räägib ja on ärevil tema abielu püsimajäämise pärast! Nii et ta muutis meelt, Meredith! Ta tahab lõpetada! Ainult et mees on temast endiselt sisse võetud ega taha tal niisama lihtsalt minna lasta. Ursula on hädas. Muidugi tahab ta, et naine välja ilmuks ja eksinud abikaasa tagasi nõuaks. Woollard hirmutatakse tagasi hea käitumise juurde. Afääri lõpp, viks ja viisakas. Ursula ongi vaba.”

      „Sa ei paista Ursula vastu just erilist sümpaatiat tundvat!” lausus Meredith etteheitvalt.

      „Ma ei peagi tundma!”

      Meredith nõjatus ettepoole, pannes laua kõikuma, ja Markby päästis kiirelt oma õlleklaasi. „Ega sa juhtumisi ometi arva, et Ursula üritab Dani vastu mingisugust väiklast kättemaksu või kasutab olukorda lihtsalt ära, et temast lahti saada, kuna mees jätkuvalt peale käib? Sest ma võin sulle siin ja praegu öelda, et ta ei teeks seda! Ta teab, et esitab tõsise süüdistuse, ja ta ei tee seda kergekäeliselt!”

      „Ja mina võin sulle öelda, et millal iganes politsei abipalvega kurjategijat identifitseerida avalikkuse poole ka pöörduks, on telefoniliinid umbes nende naiste kõnedest, kes arvavad, et süüdlane võib olla tema abikaasa või peigmees! Sageli on nende põhjendused kõige nigelamad ja neil ei teki õrnematki kõhklust vaest kutti üles andes! Nad on lihtsalt liiga agarad halvimat mõtlema! Kuid enne, kui sa mind siidriga üle valad, ma ei ütle, et sinu sõber on kas kättemaksuhimuline või neurootiline! Ma ütlen, et ta lihtsalt ei mõista, kui veidralt võivad inimesed käituda!”

      Meredith trummeldas kannatamatul ilmel sõrmeotstega vastu lauda. „Pole niisiis mingit mõtet paluda sul juurdlus algatada?”

      „Ma ei saa! Sa peaksid paremini teadma, et üldse küsida. See pole nagunii minu piirkond.”

      „Natalie ema elab Bamfordis, keegi proua Salter. Mul on tema aadress. Sa võiksid minna ja tema käest küsida…”

      „Ei! Pole ju mingit märki kuriteost! Lihtsalt järjekordne „perekonna siseasi”. Värvikas, kuid tavaline ja kergelt halvamaiguline. Palun, jäta see sinnapaika.”

      „Ma ei saa. Ma veedan koos Ursulaga nädalakese vagunelamus Bamfordi mäel ning sellest tuleb paratamatult juttu.” Meredith ohkas. „Ma soovin, et see nurjatu naine ometi koju tuleks!”

      „Kas näed? Sa tegelikult ju ei arva, et tegemist on mingi ebaausa mänguga! Südamepõhjas sa arvad, et Natalie mängib lihtsalt lolli.”

      „Noh,” möönis Meredith õnnetult, „kui ma sind kuulan, siis jah. Kuid Ursula pole mingi põhupea, Alan. Ta on väga intelligentne.”

      „Intelligentsusel pole kunagi olnud vähimatki pistmist terve mõistusega. Ja kui sa tahad selle kohta lisatõendeid, siis kelle nupust nikastanud mõte see on, et teie kaks peaksite magama Bamfordi mäel külg külje kõrval mingi hipilaagriga? Ursula mõte! Ursula peaks vanade kontide juurde jääma!”

      „Hea küll siis! Kas me võime hipidest rääkida? Sa aja nad edasi liikuma, nii et meie ei peakski seal väljas magama. Ursula ja teised muretsevad väga.”

      Markby kortsutas kulmu. „Ma tean. Jackson närib mul oma tüütamisega hinge seest! Samamoodi ka Felstonid. Ebamugav paar, nood kaks. Sissetung on keeruline asi. Nagu mina aru saan, tõkestavad Felstonid tavaliselt pääsu künkanõlvale viivale rajale, et takistada autodega juurdepääsu, kuid nad võtsid tõkke ära, et lasta arheoloogiarühmal üles minna. Nad lubasid rühmal ka treileri ja ajutise eluaseme püsti panna. Neil oli isegi vesi toru pidi farmist alla toodud. Ma ütlesin neile, et nad selle kinni keeraks.”

      „Nad tegidki nii, aga see on Ursula ja ka teiste jaoks täielik nuhtlus. Nad kasutasid vett potikildude ja iseenda pesemiseks! See on must töö.”

      Markby sisistas ärritunult ja kratsis oma heledate juustega pead. „Kõige soovitavam asi oleks veenda hipisid oma vabal tahtel lahkuma, kuid me kõik teame ju, et nad ei tee seda. Nii et mida ma peaksin tegema? Minema kamba pollaritega sinna üles ja neist jõuga vabanema? Nad ei ole rusikavõitluse vastu, need sinu rahuarmastavad New Age’i sõbrad! Järgmise asjana teeb press pilte ja lugu läheb isegi kohalikku TV-sse! Ei, las Felstonite jurist hangib neile tõkendi või jääme lootma, et hipid nõustuvad edasi liikuma. Nad tunnevad asja. Nad ootavad viimase hetkeni ning siis püsti ja minema. Nad on endisaegse õrritamispoliitika meistrid. See lugu laheneb iseenesest. Võta kõike rahulikult. Usu mind, mul on selliste olukordadega ennegi tegemist olnud. Kannatlikkus tasub end ära.”

      „Ja vahepeal rikuvad nad väljakaevamise!”

      „Kas nad on seda juba teinud?”

      „Noh, ei, ma ei arva…”

      „Näed siis! Su sõbranna Ursula liialdab jälle!”

      „Sul on midagi Ursula vastu!” ütles Meredith vihaselt. Ta nõjatus pähkelpruunide silmade leegitsedes ettepoole.

      „Ei, mul pole midagi ta vastu, kuid ma olen hõivatud mees ja mul on ilma valehäiret andvate inimestetagi tegemist küll! Kadunud naised! Ohustatud muistsed väljakaevamised! Arvad, et meil Bamfordi politseijaoskonnas tõesti midagi muud teha pole?”

      „On sul üldse aimu, kui ülespuhutud СКАЧАТЬ