Onu Bella Dekameron. Onu Bella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See on raudselt ökovärk. Õlled ka veel… Täna ei pea me toidu peale raha raiskama,” rõõmustasin kingi üle.

      “Kah mul kingitus! Oleks me mõni aasta tagasi, ajal, mil pandi alus Eesti riigi ja rahva rikkusele, siin olnud, maksaksin need lihalõiked lõdva randmega kinni,” torises Geete Pärlirätt.

      Meie mõttevahetusse tuli ootamatu pööre. Kuulsime taamalt valju eestikeelset kamandamist ja kärkimist. See oli Mailis Reps, kes tuli päikeseterrassile koos poistekarjaga. Meid haaras paanika. Surusin Zappa elulooraamatu võimalikult vastu nina, et identiteeti varjata, ning ka Geete Pärlirätt haaras oma lugemisvara järele, eesmärgiga katta nägu.

      “Ei-ei-ei! “Söö, palveta, armasta” pane ruttu ära. Võta mu kotist Johnny Rotteni ingliskeelne elulugu,” selgitasin erutunult, kuid poolsosinal Geete Pärlirätile konspiratsiooni alustalasid.

      “Imelik, meie lennukis teda ei olnud…”

      “Äkki tuli ta erilennukiga? Ilge papp, mis selleks läheb.”

      “Nii, sinna ei lähe! Seal ei uju! Tagasi! Kuhu sa jooksed?” kõlasid lapsevanema nõudlikud hüüded.

      Mõned lamamistoolidel pikutavad Inglise ja Ida-Saksa päikesegurmaanid tõstsid pea, et tuvastada, kes see imelikku keelt kõnelev naine on ja miks ta kärgib.

      “Miks ta nii valjusti räägib? Lastega saab ju ka rahulikult rääkida nagu need soomlased siin kõrval,” imestas Geete Pärlirätt.

      Pöörasin pead, et veenduda, kellest käib jutt. “Ah, see on pikk lugu. Kui ma keskkooli lõpus Moskvas klassiekskursioonil käisin, siis rääkisime ka igas kohas hästi valjusti, lootes, et meid peetakse soomlasteks ja meile pööratakse tähelepanu.”

      Lugesime edasi, kuni päike veel soojendas. Kui lõunamaine, ähvardavalt kiire pimenemine oli käegakatsutavas kauguses, siirdusime laisalt jalgu järele vedades meile nii armsaks saanud numbrituppa.

      “Vaata, kui kelmikas päevitustriip mul perse peal on!” hüüatasin, kui imetlesin end vannitoa peegli ees.

      “Vau, kui nummi! Kuule, teeme sellest pilti ja laeme Facebooki üles! Huvitav, mitu laiki koguneb?” tuli Geete Pärlirätt spontaansele ideele ja hakkas pildistamisosa teostama.

      “Miks me eelmistel päevadel ühtegi pilti üles ei laadinud? Kõik oleks saanud näha, et puhkame palmisaarel,” süüdistasin end, taguots uurakil.

      Hotelli retseptsioonis oli internetinurgake, kus mõõduka tasu eest sai sukelduda virtuaalmaailma avarustesse. Seal viisime ellu väärt mõtte viimase faasi. Kahetsesime, et ei olnud võtnud Tenerifele kaasa läpakat. Kui hea oleks basseini ääres külitades ja puhates lõpetada pooleli olevaid töid.

      Hotelli vastas, teisel pool kitsast ja kõverat tänavat asus pisike suveniiri- ja toidupood. Millegipärast nimetati ka seda kaubandusettevõtet supermercado’ks.

      “Tead, ma ei viitsi seda Hispaania jama osta! Jääb kodus kapi peale tolmu korjama ja sellest ei ole mitte mingisugust kasu. Ostame parem paar pakki külmutatud friikaid! Vorsti kõrvale. Ja et homseks ka jätkub,” tulin lagedale ostusooviga.

      Suveniiriosakonna kitsaste riiulite vahel laveerides märkasin ilmekate kurbade silmadega rohelist konna. See oli Hiina päritolu tüsedapoolne öökapikaunistus, mis taamalt paistis nagu kipsist pilt. Mul on konnadega eriline suhe. See ei ole lapseeast pärit trauma, kuigi mu vanaema armastas tõreledes sageli kasutada väljendit: “Kuradi konn!” Kui Tartus likvideeriti 1980. aastate lõpus õllebaar Roheline Konn, hakkasin mainit kahepaikseid kollektsioneerima.

      Ristisime konnakese üksmeelselt Peekabooks ning asetasime ta öökapile nõnda, et ta kurbnaljakad silmad jälgiksid meie voodisolemist ja et ta olematud kõrvad kuuleksid meie juttu.

      Järgmisel hommikul ärkasin erakordselt vara, noorik mu kõrval magas rahulikku puhkuseuimas und. Esimese mõttena turgatas pähe küsimus, kui mitu laiki on saanud minu pildid Facebookis. Riietusin kergelt ja valmistusin toast lahkuma. Nalja pärast tahtsin panna Peekaboo Geete Pärliräti padjale, kuid viimasel hetkel tõrkus meel seda tegemast. Kui unesegane Geete Pärlirätt oleks juhuslikult Peekabood suudelnud, tähendanuks see halba ennet. Hiilisin kikivarvul toast välja.

      “Kus sa käisid nii vara? Kas Florena on su südames või käisid Mailis Repsile hommikuserenaadi laulmas? No entiendo,”7 pahutses Geete Pärlirätt.

      “Cómo?8 Ma käisin üksinda ujumas. Sa ju tead, et hommikune karastus mõjub virgutavalt ja tõstab potentsi.”

      Kuulsin haigutamisega kaasnevaid helisid.

      NELJAS PEATÜKK

      Ansambli asutajad Tarmo Linnas ja Onu Bella.

IDEEST TEOSTUSENI

      Tarmo Linnas (edaspidi ka Tarts) oli mu klassivend kuni põhikooli lõpuni. Need inimesed, kes on sidunud oma elu suuremal või vähemal määral muusikaga – olgu siis loojana või esitajana –, väidavad, et nad jõudsid helide maailma imepäraste võlude juurde väga varakult: laulsid mudilasena lasteaias, õppisid kaks-kolm aastat klaverit, osalesid laulukooris, proovisid rahvapilli, tegid puberteedieas koolibändi jne. See on tuntud ja levinud skeem, mida sajad ning tuhanded muusikud oma elukäiku meenutades rutiinselt kirjeldavad. Meie Tarmoga olime niisuguse klišee foonil paradoksaalsed. Me tahtsime tüütust koorilaulutunnist viilida. Selleks tuli lauluõpetajale ajada mittemusikaalset joru, kusjuures ma ei pidanud nimetet tegevuse juures ennast palju pingutama. Tarts oli suurem simulant vältimaks sobivust poistekoori.

      Tavaliselt on iga bänditeost huvitatud noore inimese unistus kitarr. Väga suurt vaimustust kuuekeelne instrument Tartsis ei tekitanud, tema unistus tollel ajal oli haruldane pill – süntesaator. 7. klassi poisina üritas ta luua innovatiivse muusikainstrumendi isa akordionist, mille lõõtsa venitamine oli tüütu tegevus, ja tolmuimejast. Katse ebaõnnestus.

      Laulukoorist väljapraagitud sõpru ühendas muusika kuulamine. Kui 1970. aastate esimesel poolel oli meie muusikamaitse eelistuste vaekauss kaldunud proge-rock’i suunas, siis kümnendi teisel poolel hakkasid mängima jõulist rolli ka teised rock’i-žanrid. Meid lummasid punk-rock’i ohjeldamatu energia ja jõud, poleerimata esituslaad ning koloriitsed laulutekstid täis äärmuslikku künismi ja valimatuid vulgaarsusi. See oli löögirusikas, mis šokeeris muusikamaailma ning lõi viljaka pinnase tuhandetele imiteerijatele ja järgijatele.

      Tarmole imponeeris muusika tegemine ansambli võtmes. Tarts ja tema õe klassivend moodustasid 1980. aastate alguses kollektiivi Punktiir, milles Tarts mängis trumme. Õnnekombel pääses bänd Tartu õlletehase toetava tiiva alla, mis võimaldas kasutada paremaid pille ja normaalset harjutamiskohta. Vastutasuks pidi kollektiiv mängima õlletehase seltskondlikel üritustel rahvalikke viise ja pillilugusid. Nii kestis see ligi kolm aastat ning selle aja jooksul sai Tartsist ka basskitarrist. Pisut hiljem täienes minu klassivenna ansambliteo CV veel ühe nimega: Homne Ajaleht.

      Mul ei olnud päris adekvaatset ülevaadet, kus ja kuidas Tarmo oma esimestes ansamblites mängis. Ma ei ole külastanud nende ansamblite ühtegi avalikku esinemist, lihtsalt ei jätkunud aega ega viitsimist. Kord, kui viibisin ühes proovis, mis leidis aset kellegi juures kodus, ei äratanud toimunu vaimustust ega nakkavat huvi. Koolivenna palvet jätta meelde ja panna paberile juhuslik riimikombinatsioon või stroofisähvatus arvestasin aga väga tõsiselt.

СКАЧАТЬ