Minu Jamaica. Pole probleemi!. Tarrvi Laamann
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Jamaica. Pole probleemi! - Tarrvi Laamann страница 7

Название: Minu Jamaica. Pole probleemi!

Автор: Tarrvi Laamann

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги о Путешествиях

Серия:

isbn: 9789949511181

isbn:

СКАЧАТЬ välja nädalalõppudel ning eelkõige sinna, kus on rohkem inimesi – klubide või ristmike juurde. Praegusel kellaajal saab jerk’i-siga vaid paari kvartali kaugusel asuva baari siseõuelt. Sinna saadud juhiste järgi suundumegi ning lähemale jõudes juhivad meid mööda pimedat majadevahelist teed juba nälg ja toidulõhna tundev nina. Kusagilt kostab jutuvada ja muusikapininat ning meeldivad grill-lõhnad muutuvad järjest tugevamaks. Aga kus? Nii kuradi pime on! Ootamatult avastame ennast otse neljase seltskonna keskelt – kes närib lihatükki, kes joob midagi, kes suitsetab ja kes seletab kõva häälega. Veidi eemal, kollaka valgusega täidetud grilliputka aknast vaatab meie poole umbes viiekümnendates eluaastates, suure kõhu ja väikeste rastapatsidega lõbusa näoga mees. Selgelt selle koha kokk, boss ja kuningas, ning kahtlemata ka intelligentseim kogu seltskonnast. Tema enesekindel pilk ja väärikas olek annavad märku, et tegu on kohalike poolt austatud mehega, või on tegu hoopiski vanade heade tõdemustega, et armastus käib ikka kõhu kaudu ja tühi kõht on parim kokk. Tunnen, kuidas minagi hakkan kohe kokka tahtmatult austama, ja ma tean, et just siin tahan ma süüa ja hängida, et siis tagasi hotelli magama minna.

      „What, whites inna mi yard!”29 karjatab meie peale äkki üks vennike, jäädes meilt vastust ootama. Selline küsimus on iseenesest piisavalt totter ja keegi meist ei oskagi kohe midagi asjalikku vastata. Naeratame juhmilt. Kuid meile tuleb appi õue tegelik boss, kes vastab natukene vihaseltki: „Ya man, this is our Yard, no matter, what color are your skin or eyes!” Seletades, et see on meie õu ja ei ole tähtis, missuguse naha- või silmavärviga on inimesed sündinud, vaid missugused on inimeste teod ning sõnad. Lõppu lisab veel, et see hoov on tema hoov ja ta ei kannata sellist rassismi. Kui kellelegi ei meeldi, siis lahkugu või ärgu ajagu sellist rumalat juttu. Saan aru, miks mees ärritus, kuna yard ehk õu tähendab slängis Jamaicat ja õiglane oleks öelda „meie” ehk „meie Saarel-õues”. Pärast seda jätkub kogu seltskonnas vestlus teemadel „Valged versus mustad” ning „Orjakaubandus ja rõhumine”.

      Trügime seltskonnast läbi ja ikka söögilõhnade poole, kus meid juba ootab laia naeratusega kokk, kes varmalt pärib, mida võib pakkuda: „Kas rummi või õlut?”. Pakkumine tundub meile lausa mõnitusena ja hüüame Fabioga justkui ühest suust:

      „Food!!!” Kokk elavneb kohe ja hakkab kiitma oma, see tähendab kogu linnaosa parimat jerk’i ehk vürtsiseguga grillitud sealiha. Ta paneb toidu fooliumile koos kahe suure magusa vormisaiaviiluga. Jamaical ei ole mõtet otsida musta leiba, küll aga leiab sealt igal aastaajal piparkoogimaitselisi muffineid ja muid „keeksilisi”. Kugistame liha, ampsame saia, nii et hakkan peaaegu luksuma. Selle peale hakkab lõpuks koitma valgus ka mu näljast pimestunud ajukäärude vahel. Teed tahaks, aga seda siin kindlasti ei saa, sest pakuti ju vaid mingisugust õlle-rummi segu.

      Kurdan muret oma kaasränduritest „valgetele” turistidele ja neilgi on soov keelt kasta. Pipi tellib ühe õlle ja Fabio hakkab kokaga vaikse hääle ning kavala näoga mingisugust salajuttu ajama. Kuulen, kuidas ta küsib: „Maybe U have some herbal tea, sensi inside, from fresh plant?”, ehk kas kokal on äkki värsketest taimedest kanepiteed. Alguses chef natuke kohmetub, kuid murdosa sekundi pärast vastab, et võib-olla midagi leidubki: „I’ll check, for U.”30. Fabio mainib veel sedagi, et tal on jalgades lihasevalu ja taimetee oleks just see õige jook ka pärast imehead jerk’i-siga. Selline kiitus ja loogiline seletus hajutab igasugusedki kahtlused, nagu me oleksime kurjadpealekaebajad „babüloonlased”. Õueomanikust boss palubki meil veidi oodata ja paneb vee keema. Minu poole vaadates küsib ta: „Kas sõber tahab ka Jamaica imeraviteed?” Ma noogutan, sest uudishimu on meeletu. Varsti saamegi kaks nõuka stiilis kantidega klaasi, milles on kolm suurt lusikatäit suhkrut ja milles hulbib verivärske roheline minitaim.

      Kuna mu grill-liha on juba alla kugistatud ja luksumine uudse elamuse ootuses lakanud, tellin veel ühe lihaportsu ja see toob koka näole taas kord meeldiva naeratuse – kanepitaim, millest tee on valmistatud, on enam-vähem umbrohi ja tasuta kraam, liha eest saab aga reaalselt raha küsida.

      Istun mingisugusele logisevale puust pingile: ühes käes kuum teeklaas ja teises kuum liha, ning üritan selle kõige hea ja paremaga kuidagi toime tulla ja jälgida lisaks ka vestlust, mis ikka veel keerleb orjanduse ja rõhumise ümber. Mõnus on! Liha maitseb oivaliselt, kõrvale luristan ülimagusat kuuma ja maitsvat taimeteed. Kui mul suu vähekegi tühjemaks saab, üritan samuti vestlusesse sekkuda, kuigi mu inglise keel on ikka jube kehv, rääkimata patois’ murrakust.

      Ma ei varja, et ka minu kodumaal on pikka aega olnud pärisorjus ja okupatsioon, mistõttu pälvin kõvasti plusspunkte ja poolehoidu, või mulle ainult tundub nii (sest mu „hea sõber” – kanepiteeklaas – hakkab tühjenema). Tunnen, kuidas kuum tee on teinud oma töö ja mööda mu selga jookseb higinire. Pea läheb kuidagi selgeks ja reisiväsimus kaob. Pea sumiseb mõnusalt, justkui oleksin paar pudelit õlut joonud. Hästi, tõusen püsti ja avastan, et olen veidi „uimastatud” – kuigi ma ei teagi, millest täpselt. On see teest või uutest elamustest või siiski väsimusest?

      Igal juhul nüüd aitab! Jätan seltskonnaga hüvasti, sest tahan vaid magada, magada ja veel kord magada… Tagasitee tundub kuidagi eriti pikk. Hea on aga see, et ma ei lasknud tulles ainult Fabiol kõige peale mõelda ning hoidsin ka ise silmad-kõrvad lahti. Seetõttu orienteerun hästi, jõudes veerand tunniga ja ilma igasuguste viperusteta meie öömajani. Olen õnnelik, et jõudsin turvaliselt „koju” ega pea kellegagi rääkima. Jään riietega magama.

      SOUND SYSTEM PON KINGSTON STREET CORNER

      Kõlarid otse pealinna sõiduteele ja kui need ei takista liiklust, siis tantsivad inimesed keset tänavat. Silmadkõrvad pärani lahti, ja muudkui imestan-imestan, endal muhe naeratus suul. Jep, right place!31

      Ühe legendi järgi on just Jamaicalt pärit helisüsteemi ja DJde klubikultuur. See sai alguse sellest, kui vaeses koloniaalsaareriigis hakkasid levima raadiod, tänu millele oli kohalikel muusikahuvilistel võimalik kuulata peamiselt Ameerikast pärit raadiosaateid. Aga ega ka jamaicalased papist poisid ole. Saanud inspiratsiooni peamiselt rhythm-n-blues’i muusikast, hakati tegema oma muusikat, millest kujunes välja jamaica muusika – reggae – oma mitmekesiste alaliikidega. Reggae’t kutsutakse teisisõnu südamelöökide muusikaks ning juba jumaliku staatuse saavutanud artist Bob Marley mainis: „Reggae-muusika on töötava inimese muusika.” Muusika – see on kõige odavam ja lihtsam viis teha tuju heaks igasugu vaesus- ja rikkusastmega inimestel. Usun, ja tahan seda legendi uskuda, sest olen seda katsetanud, töötades muusika saatel. Niiviisi lähevad toimetused tõesti libedamalt.

      Nende mõtetega sätin ennast umbes seitsme paiku õhtul Kingstoni linna peale, et haugata midagi hamba alla ja hiljem uudistada, kas need saundisüsteemi legendid ikka peavad paika. Olin juba ennist kogenud äärelinna muusika olulisust, kui kord koos rootsi seltskonna ja kohalikega aega viitsin ning hängisin.

      Ma ei julge ega raatsi kulutada raha taksole ja võtan ette päris pika jalutuskäigu Kingstonis üht suuremat tänavat pidi.

      See, et mind siiski jälgitakse, on ilmselt tõsi, sest ega valged, olgem ausad, siin palju jala käi ning eks kodulinnas Tallinnaski vaatan pea alati silmanurgast, kui midagi erilist, see tähendab silmatorkavalt teistsugust või tumedanahalist inimest silman. Võrreldes Eestiga on Jamaica puhul asjalood pisut teistmoodi: seal kommenteerib võõra ilmumist pea iga teine, lõunamaapärase emotsionaalsuse ja kõva häälega, ning ei ole kahtlustki, et viidatakse just minule. Otsin silmadega kohta, kus saaksin olla rahulikult, soovitatavalt nähtamatuna ja ilma et mind keegi kommenteeriks. Väljas on ligi kolmkümmend soojakraadi ja jube janu on, kuigi alles pool tundi tagasi jõin hotellis terve klaasi vett. Tee ääres märkan väga tagasihoidlikku söögikohta, mille nimeks Corner СКАЧАТЬ



<p>29</p>

Mis valged siin minu õues teevad? (Jamaica kreoolk)

<p>30</p>

Ma uurin seda sinu jaoks. (Jamaica kreoolk)

<p>31</p>

Jah, õige koht! (inglise k)