Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“. Peter James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      6

      Roy Grace ei sallinud pressikonverentse. Aga ta teadis väga hästi, et politsei kohus on teenida avalikkuse huve ja seega on avalikkusel õigus informeeritusele.Ajakirjanduslik lähenemine oli see, mida ta vihkas.Tal oli mulje, et ajakirjanikke ei huvita avalikkuse teavitamine, et nende amet on lehti müüa või vaatajaid-kuulajaid peibutada. Nad tahtsid muuta uudised vaid võimalikult kõmulisteks lugudeks.

      Ja kui lugu ei olnud piisavalt kõmuline, miks mitte peedistada politseid ennast? Vihjed politsei hoolimatule käitumisele, rassismile või käpardlikkusele paelusid alati avalikkuse tähelepanu. Äpardunud jälitussõitudest pasundati viimastel aastatel iseäranis valjult, eriti juhul, kui politsei hulljulge kihutamine tõi kaasa vigastatuid või hukkunuid.

      Nagu eile, kui kaks kahtlusalust jälitamise käigus varastatud autoga sillalt alla põrutasid ja uppusid.

      Sellepärast viibiski ta praegu siin, seisis koosolekutoas, nägu keskelt tühemikuga ristkülikukujulise laua poole, mille ääres ei jagunud kõigile ajakirjanduse esindajatele toole, ja selja taga lai elegantne ovaalne tahvel, millel kunstipärasel sinisel taustal viis politseiembleemi, igaühe alla silmapaistvas kirjas trükitud telefoninumber ning veebiaadress www.crimestoppers.co.uk.

      Tema oletust mööda oli ruumi trüginud umbes nelikümmend meediaisikut: ajalehe-, raadio- ja telereportereid, fotograafe, operaatoreid ja helitehnikuid, enamik neist tuttavad, hulgas noori piimahabemeid, kes töötasid kohalikus pressis ja lootsid pääseda üleriigilistesse lehtedesse, unistasid suurest läbimurdest, ning ka tülpinud vanu kalu, kes ei jõudnud ära oodata, millal saavad siit pubisse jalga lasta.

      Pigem näitamaks, et politsei võtab asja tõsiselt, kui tegelikuks panustamiseks, toetasid teda kõrvalt abiprefekt AlisonVosper, nägus, kuid karmi ilmega neljakümne nelja aastane naine, kellel olid lühikeseks lõigatud blondid juuksed ja kes asendas prefekt Jim Bowenit – ära kusagil konverentsil –, ja Grace’i otsene ülemus vanemkomissar GaryWeston.

      Weston oli rahuliku moega karismaatiline ja sarmikas kolmekümne üheksa aastane manchesterlane, Grace’i semu patrullipäevist, kes oli tänini heaks sõbraks jäänud. Ehkki Grace’iga peaaegu ühevanune, oli Weston poliitikat ajanud ja mõjukaid sõpru hankinud, kindla kavatsusega kord prefektiks tõusta – ning tema võimeid arvestades pole välistatud ka politsei peadirektori koht, mõtles Grace sageli imetlusvarjundiga ja kadeduseta.

      Poliitiline vaist käskis Westonil täna vaikida, lubada Roy Grace’il kõnelda, vaadata, kas komissar kaevab endale veel sügavama augu, kui see juba praegu oli.

      Keegi mürgise hoiakuga noor naisreporter, keda politseiametnikud polnud varem näinud, esitas küsimuse: „Komissar Grace, minu andmetel sai kõigepealt vigastada üks naisterahvas autoavariis Newhavenis, seejärel eakas härrasmees Brightoni ringteel, ja mõni minut hiljem paisati üks politseinik mootorrattalt maha. Kas te võite selgitada, miks käskisite jälitamist jätkata?”

      „Newhaveni avarii leidis aset enne, kui politsei oli tagaajamist alustanud,” vastas Grace hoolega sõnu valides. „Süüdistatud röövisid Land Roveri kohe selle avarii järel. Siis rammisid nad tunnelis Toyota sedaani, mida juhtis too eakas härrasmees, ja röövisid tema auto. Me teadsime, et vähemalt üks süüdistatu on relvastatud ja ohtlik, nende kinnipidamisest sõltus süütu kodaniku elu ning minu hinnangul oleks nende vabadusse jätmine avalikkust rohkem ohtu seadnud, mistõttu otsustasin neid mitte silmist lasta.”

      „Ehkki see lõppes nende surmaga?” jätkas reporter.

      Noore naise toon ajas Grace’i vihale, ta surus maha väga tugeva soovi käratada, et need kaks hukkunut olid koletised, et arvestades inimesi, kellele nad olid ülekohut ja halba teinud ja keda tapnud, oli mudasesse jõkke uppumine õiglasem kui leebe vanglakaristus mõnelt härda südamega liberaalselt kohtunikult.Aga ta pidi olema väga ettevaatlik, et mitte anda kogunenutele midagi, mis võidaks kõmuliseks pealkirjaks väänata.

      „Nende surma põhjuse tuvastab eeskirjadekohane uurimine,” lausus ta märksa külmaverelisemalt, kui end tundis.

      Vastus vallandas pahase pomina, käed sööstsid õhku ja korraga kõlas umbes kolmkümmend küsimust. Heitnud pilgu kellale ja näinud kergendusega, et minutiseier on edasi nihkunud, jäi Grace vankumatuks. „Palun vabandust,” ütles ta, „tänaseks on meie aeg otsas.”

      Tagasi oma väikeses uhiuues kabinetis tohutus hiljuti remonditud kahekorruselises art déco stiilis hoones, mis oli 1950-ndatel algselt ehitatud nakkushaiglaks ja majutas nüüd Sussexi kriminaalpolitsei peakorterit, võttis Grace pöördtoolil istet. Nagu enam-vähem kõik mööbliesemed toas, oli ka see alles hiljaaegu lahti pakitud ega tundunud veel harjumuspäraselt mugav.

      Ta niheles toolil natuke ja kohendas käetugesid, aga see jättis ikkagi soovida. Vana kabinet Brightoni politseijaoskonnas oli talle hoopis rohkem meeldinud. Ruum oli olnud suurem, mööbel päevinäinud, kuid jaoskond asus kesklinnas ja seal kihas elu. Uus hoone paiknes linnaservas tööstusmaastikul ja mõjus hingetult. Miilide kaupa pikki hääletuid, vaipadega kaetud ja värskelt värvitud koridore, vastset mööblit täis kabinettide read, ja sööklat polnud! Kohvi pidi kas ise keetma või nõmedast automaadist ostma. Võileibagi ei olnud saada – selleks tuli üle tee ASDA hiigelmarketisse minna. Niipalju planeerimiskomisjonidest.

      Ta silmitses hellalt oma kolme tosinat vanaaegset sigaretisüütajat, kalliks peetud kollektsiooni simsil kirjutuslaua ja akna vahel, ning mõtles, et juba mitu nädalat pole töögraafik võimaldanud tal tegelda ühe lemmikajaviitega, mida ta oli harrastanud koos oma naise Sandyga ja mis nüüd pakkus talle suurt lohutust: antiigipoodidest ja kirbuturgudelt vanade mehaaniliste seadeldiste otsimisega.

      Selja taga ilmestas seina suur ümmargune puitkell, mis oli kuulunud sarja „Politseimunder” väljamõeldud jaoskonna dekoratsioonide hulka ja mille Sandy oli õnnelikel aegadel tema kahekümne kuuendaks sünnipäevaks oksjonilt ostnud.

      Selle all klaasvitriinis oli seitse naela ja kuus untsi kaaluv jõeforellitopis, mille ta oli soetanud ühest Portobello Roadi vanakraamiärist.Topise asukoht kella all ei olnud juhus: see võimaldas tal noori uurijaid instrueerides heita kulunud nalja, et kannatlikkus saab alati viimaks tasutud.

      Ülejäänud põrandapinna hõivasid televiisor ja videomakk, neli tooli ja lahtiselt vedelevate paberikuhjadega ümmargune laud, spetsiaalne kott kriminalistikavarustusega ning väikesed toimikute tornid.

      Iga toimik põrandal kujutas endast lahendamata mõrva. Ta põrnitses üht rohelist ümbrikut, mille nurka varjas koheva vaiba keerd. See esindas umbes kahtkümmend kastitäit toimikuid, mis olid kas kabinetipõrandale virna laotud või pungitasid välja kappidest või olid luku taga, hallitades politseijaoskonna niiskes garaažis piirkonnas, kus mõrv oli aset leidnud.Tegu oli avatud juurdlusega, mis puudutas kaheteistkümne aasta eest oma vastuvõtutoas surnuks pekstud homoseksuaalist loomaarsti RichardVentnorit.

      Ümbrik sisaldas kuriteopaiga fotosid, kriminalistikaraporteid, kotikestes asitõendeid, tunnistajate ütlusi ja kohtuväljavõtteid – kõik korralikult kimpudeks eraldatud ja värvilise paelaga kinni seotud. See oli üks tema uusi ülesandeid: kaevuda maakonna vanadesse lahendamata mõrvalugudesse, võtta ühendust kuritööde toimumispaikade kohaliku kriminaalpolitseiga ja otsida kõike, mis oleks võinud vahepealsete aastatega muutuda ja juurdluse taasavamist õigustada.

      Ta teadis iga toimiku sisu suuresti peast – tänu lausa fotograafilisele mälule, mis oli aidanud tal edukalt eksameid sooritada nii koolis kui ka politseis.Temale tähendas iga virn enamat kui kaotatud inimelu ja tapjat, kes oli endiselt vabaduses – see sümboliseeris midagi ta hingele väga lähedast. See tähendas, et üks perekond ei saanud minevikuga rahu sõlmida, sest saladus oli lahendamata ja õiglust СКАЧАТЬ