Võit depressiooni üle. Paul Gilbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puhul on vastus neile küsimustele peaaegu kindlasti jaatav.

      Üks põhjustest, miks meie mõtted võivad võimendada stressi kehalist reaktsiooni koos kaasnevate hormonaalse ja ajukemikaalide tasandi arvukate muutustega, on see, et meie teadlikud mõtted on suletud aju vanematesse osadesse. Võtame näiteks seksi. Inimesed (ja nii palju kui teada, ainult inimesed) suudavad genereerida sisemisi seksuaalfantaasiaid ning end „kuumaks kütta”. Inimene võib lamada üksi magamistoas ja lihtsalt unistada. Seda tehes aktiveerime me ajuripatsit tootma seksihormoone, mis jõuavad vereringe abil kehasse, tekitades erektsiooni või muutes tupe niiskeks. Üksnes meie kujutlusvõime võib panna ajuripatsi seksihormoone tootma. Kas pole hämmastav? Kui ma nooruk olin, ei mõelnud ma sellele kunagi – võtsin seda kui enesestmõistetavat asja. Kuid tegelikult on see hämmastav ning depressiooni kontekstis on tõepoolest oluline mõista, mil moel meie mõtted ja kujutluspildid suudavad mõjutada meie hormoone.

      Teadlike negatiivsete mõtete jõu näitamiseks kujutlegem järgmist hüpoteetilist olukorda. Oletame, et sa lebad reede õhtul soojas vannis, lõõgastudes ja plaanides rahulikku ning meeldivat nädalavahetust. Siis tuleb sulle äkki meelde, et sa pidid päeval minema ühele tähtsale koosolekule, kus pidi kõne alla võetama sinu tööväljavaated. Sel hetkel võid sa minna üle keha kuumaks, erutuda, sattuda ärevusse ning tunda enda vastu meelepaha. Pinges olek võib kesta terve nädalavahetuse, ning sa küsid endalt pidevalt: „Kuidas ma küll võisin selle ära unustada?” Seni, kuni koosolek sul meeles polnud ja teadlikule mõttetasandile ei jõudnud, ei tundnud sa häiritust ega ärevust. Järelikult on meie teadlikud mõtted ja mälestused jõuliselt seotud meie tunnete ja meeleoludega. Kui jääd hauduma mõtteid sellest, millist kahju sinu koosolekult puudumine võis su ametialastele väljavaadetele teha, satud suuremasse stressi kui siis, kui võtad telefoni, selgitad olukorda oma ülemusele ning otsustad, et tegelikult ei juhtunudki midagi nii hullu. Kas näed, kuidas teadlikud mõtted sündmuse kohta ning see, kuidas me sellega toime tuleme, on vastastikuses seoses organismi stressireaktsioonidega?

      See, et meie mõtted, kujutluspildid, mälestused ja toimetulekupüüdlused suudavad stimuleerida meie emotsionaalseid ja psühholoogilisi reaktsioone, on äärmiselt oluline. Kui inimesed hakkavad oma depressiooniga töötama, pole sugugi haruldane, et nad ütlevad: „Kuid minu mõtted ei saa mulle ju ometi tekitada nii halba enesetunnet?” või „Minu mõtete muutmine ei saa ometi asju nii palju muuta?” Vastus on – jah, saab küll. Muidugi seisneb depressioon palju enamas kui pelgalt negatiivses mõtlemises, kuid kujutle end maailmas ringi kõndimas, mõeldes pidevalt, et sind ei armastata ja sa oled väärtusetu. Mis sinu arvates sellisel juhul su stressi- või meeleoluringetega juhtub? Kujutle, et sind valdavad pidevalt mõtted kõikidest negatiivsetest asjaoludest oma elus ning sellest, kuidas neid asju lihtsalt ei saa muuta. Kahjuks on nii, et niisuguste mõtete puhul käsitleb sinu stressisüsteem neid ähvardusena. Just nagu seksuaalseid kujutluspilte ja fantaasiaid käsitleb aju signaalina asuda tootma seksihormoone, saadavad negatiivsed mõtted stressisüsteemile käsu vallandada stressihormoone. Mida enam stressihormoone vereringesse paisatakse (lisaks teistele stressiga kaasnevatele psühholoogilistele muutustele), seda suurema tõenäosusega süveneb inimene veelgi rohkem oma negatiivsetesse mõtetesse ja enesetunne halveneb. Nii libised sa kasutusse negatiivse mõttemudeli karusselli ning stress muutub üha valdavamaks. Niisuguse tagasiside peatamine on üks, mida see raamat püüab sulle õpetada. Kuid nagu ma eespool ütlesin ning ütlen üha ja uuesti: kui sinu hea tuju kemikaalide tase on kahanenud liiga madalaks ning stressisüsteemid on muutunud liiga aktiivseks, võid sa vajada lisaabi antidepressantide näol.

Stressikarussell

      Püüd aidata inimesi depressiooniga toime tulla seisneb suures osas stressikarusselli peatamises. Meile võivad igal ajahetkel osaks saada kõikvõimalikud sündmused – meie plaanid ja püüdlused ei pruugi õnnestuda, meie suhted võivad koost laguneda, me võime sattuda liiklusõnnetusse, meid võivad tabada majanduslikud raskused ja tervisehädad. Ja ajuti võime me lihtsalt olla ületöötanud, püüdes toime tulla töökoha esitatavate nõudmiste ja pereeluga, kannustatuna kiire-kiire-ühiskonna meelsusest. Kõik need kogemused võivad olla niisugusel määral stressi tekitavad, et meie stressisüsteem aktiveerub, organismi kortisoolitase tõuseb ja hea tuju kemikaalide tase alaneb. Kõrgema kortisoolitaseme tõttu hakkab inimene rohkem keskenduma negatiivsele, tunneb end kurnatuna ja rohkem pinges. See toimemehhanism on esitatud joonisel 1.

      Joonis 1. Stressi ja mõttemudeli vaheline seos

       Stress ja sisseehitatud irratsionaalsus

      Elus tuleb sageli ette perioode, mil meie otsused ei põhine kainel mõistusel. Armumine, ühe ametivaldkonna eelistamine teisele, laste soovimine, ühest filmist vaimustumine ja teise suhtes ükskõikseks jäämine – kõik niisugused asjad põhinevad sellel, kuidas need meile tunduvad. Meie tunded vallanduvad automaatselt ning mõjutavad seda, kuidas me asjadest mõtleme ja mida ette võtame. Seega on olemas teinegi põhjus, miks me teatud olukordades keskendume pigem negatiivsele ja satume ülalkirjeldatud nõiaringi. See on seotud viisiga, kuidas meie aju töötab. Üldiselt võib öelda, et inimese aju on programmeeritud olema aeg-ajalt irratsionaalne. Kujutle hiirt, kes parasjagu keset põldu einet võtab. Äkki paelub ta tähelepanu rohus tekkinud liikumine. Mida ta peaks tegema? Kas sahistamist eirama? Ootama, et teada saada, kes seal sahistab? Või kähku punuma pistma? Loomariigis on paljudel juhtudel parim valik põgenemine, sest sahin võib tähendada lähenevat vaenlast ning passima jäämine võiks kalliks maksma minna. Tõtt öelda saabki võilillejuuri mäluv loomake vale otsuse teha (ohtu alahinnata) vaid üks kord – siis on ta surnud. Palju parem, kui kohale jääda ja eluga riskida, on plagama pista isegi siis, kui selleks polnudki vajadust. Põgenemise korral kaotab ta vaid osa söömaajast, kuid säilitab elu.

      Inimese puhul on skeem üsna sarnane: ähvardava ohu korral on meie aju programmeeritud toimima põhimõttel „parem karta kui kahetseda”. See tähendab, et aju ei ole ehitatud kõikides olukordades ratsionaalselt käituma, vaid tegema aeg-ajalt ennatlikke järeldusi ja eeldama halvimat, mis võimaldab vajaduse korral kiirelt reageerida. Ei tähenda, kas niisugune järelduste loomine on ekslik või mitte, tähtis on vaid see, et see toimib ja kaitseb meid ohu eest. Seejuures on kummaline, et ühtlasi tähendab niisugune asjade korraldus, et aju on programmeeritud vigu tegema eriti siis, kui inimene on stressiolukorras – aju paneb meid eeldama halvimat ning võtma ilma tegeliku vajaduseta kasutusele kaitseabinõud. See teadmine aitab meil olukordades, kus leiame end irratsionaalselt käitumas ja halvimat eeldamas, mõista, et asi pole nii sellepärast, nagu oleksime me rumalad, vaid sellepärast, et ajul on loomuomane kalduvus ohtu võimendada. Kuid tänapäeval võib ennatlike järelduste tegemine ja halvima eeldamine viia meid üsna kehva seisu ning lukustada stressikaruselli (vt joonis 1), mistõttu me peame appi võtma ratsionaalse teadvuse, et olukorrast välja murda ning püüda tunded paremini kontrolli alla saada.

      Sisekaemuse ja püüdluste abil saame me õppida, kuidas aju ekslikke eeldusi mõningal määral korrigeerida. Tegelikult just seda teevadki inimesed, kes suudavad oma stressi kontrolli all hoida. Algul võivad neile pähe tulla samalaadsed negatiivsed mõtted, kuid siis murravad nad stressikarussellist välja, öeldes endale näiteks: „Hästi, ma tean, et praegu pole asjad minu jaoks kõige paremini, kuid see olukord paraneb kindlasti. Kolme kuu pärast on see kõik möödas ja klaaritud. Tõenäoliselt saan ma X-lt abi paluda. Lähen ja puistan Y-le südant. Elu võib mäkra mängida paljudele inimestele. See pole minu süü.” Ja nii edasi. Vaata veel kord joonist 1, et näha, kuidas sedalaadi mõtted erinevad stressikarussellis viibija mõtetest.

      Mõistagi pole stressikarussellist lihtne välja murda. Depressioonile vastuvõtlikul inimesel ei pruugi olla kedagi, kes pakuks talle emotsionaalset tuge, või tunneb ta ka abi palumiseks liiga suurt häbi. Sellest räägime lähemalt edaspidi, kuid usun, et praeguseks on selge – teatud punktis tuleb meil end üha allapoole suunduvast stressikarussellist välja murda. Kui sa oled nii kurnatud, et ei suuda magada, ning elu on võtnud väga sünge ilme, võid vajada antidepressante. СКАЧАТЬ