Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. Tartu-Moskva koolkond. Mihhail Lotman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vajab mittekultuuri ja seda mitte üksnes väljaspool oma piire. Nõnda produtseerib kultuur enda sees ainult enesele omase mittekultuuri, looduse: nii nt tekivad pargid, iluaiad, looma- ja botaanikaaiad. Need ei ole „päris” loodus, vaid looduse märgid, kodifitseeritud antud kultuuri terminites. Nt Euroopa, aga ka islami kultuurides on aia ja pargi semantika seotud (kaotatud) paradiisiga: looduseigatsus on ühtlasi igatsus Looja järele.Tekib midagi yin’i ja yang’i vahekorra taolist: kultuur välistab looduse ja püüab seda alistada, tekitades selles n-ö kultuuri enklaave, samas aga sisaldab loodust iseeneses.

      Suurim erinevus peirce’iliku ja saussure’iliku semiootika vahel on, et Peirce’i huvitab eelkõige märgi olemus, selle seos tähendusega, selle epistemoloogiline väärtus jms probleemid. Saussure’i jaoks ei ole märk iseenesest probleem, ta on keeleteadlane, mitte loogik ega filosoof. Temale on märgid keeles n-ö juba ette antud; põhiline probleem on aga keel kui märgisüsteem, see, kuidas keelemärgid on konstrueeritud, kuidas need varieeruvad ning kuidas need omavahel seotud on. Niisiis, võiks öelda, et peirce’ilik semiootika on märgikeskne, saussure’ilik semioloogia aga keelekeskne. Keel on Saussure’i jaoks märgisüsteem, üks paljudest teiste märgisüsteemide seas ja seepärast on keeleteadus osa semioloogiast – teadusest, mille peatset loomist Saussure lootis (erinevalt Peirce’ist ei olnud Saussure eelnevast semiootilisest traditsioonist teadlik ega tundnud isegi seda terminit, seetõttu pakkus ta välja uue, enda leiutatu26). Saussure’ist lähtuv euroopa semiootiline traditsioon püüabki seda programmi realiseerida. Nt käsitletakse siin kultuuri ennekõike erinevate koodide ja sõnumite kompleksina.

      Mis puudutab aga Tartu semiootikat, siis siin on üks kindel eripära. Saussure’i vaadete allikaks oli loomulik keel, Tartu–Moskva kultuurisemiootika põhilised uuringuobjektid on loomulikust keelest keerulisemad – folkloor, religioon, ilukirjandus jm kunstid. Kui Saussure väitis, et kõik oluline on keeles endas, siis niisuguste fenomenide puhul seda väita ei saa: kunstis on teos tähtsam kui esteetilised ideaalid, millele see tugineb. Nii kerkib esile teksti probleem.

      Klassikalise strukturalismi jaoks on tekst lihtsalt üks kõne liikidest (keel realiseerub erinevates substantsides, kasutades Louis Hjelmslev’ terminoloogiat) ning vaid üks paljudest võimalikest realisatsioonidest, kusjuures vaikimisi peetakse silmas üksnes kirjalikku teksti. Teksti autonoomsed omadused (kompositsioon, raam, aga samuti kommunikatiivne perspektiiv) ei tundu väärivat eraldi käsitlust. Tekst on ühelt poolt keele suhtes sekundaarne (ja seepärast mitte eriti oluline) nähtus, teiselt poolt ei ole ka kõneleja/kuulaja suhtes iseseisev fenomen, kuna jättes kõrvale selle keelest tuleneva kommunikatiivse ja semiootilise rolli, ei erine tekst visuaalsest või akustilisest mürast. Seevastu Tartu koolkonna jaoks ei ole tekst vahetu reaalsus, vaid on – nagu keelgi – probleem. Ka tekstivälise reaalsuse suhtes on tekst immanentne suurus – üks ei ole teiseta võimalik: nagu tekst saab eksisteerida ainult tekstivälise reaalsuse taustal, sellest eraldudes, on ka tekstiväline reaalsus spetsiifiline igale tekstile. Jakob von Uexkülli terminoloogiat kasutades võiks öelda, et tekstiväline reaalsus on teksti omailm (Umwelt). Tekst on suletud ja suveräänne struktuur ning just niisugusena tuleb seda tundma õppida. Teksti struktuurielementidel pole omaette väärtust; nende väärtuse määrab struktuursete funktsioonide kogum.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Vrd analoogilist maletaja elu ja sisemaailma kirjeldust Vladimir Nabokovi romaanis „Lužini kaitse”.

      2

      Kuna Derrida grammatoloogias lõpptähendust olla ei saa, võib olla üksnes nihkumine mingis suunas, oleks Derrida ilmselt pidanud taksojuhile ütlema, millises suunas sõita, kusjuures koju poleks ta tohtinud iialgi jõuda.

      3

      Vt Talvet 1995; kahjuks pole selles täpsustatud, mis tähenduses oli ettekandes sõna habitus kasutatud.

      4

      Alles Vergängliche / Ist nur ein Gleichnis; / Das Unzulängliche / Hier wird’s Ereignis; / Das Unbeschreibliche / Hier ist’s getan; / Das Ewig-Weibliche / Zieht uns hinan.

      5

      Nt väljapaistev füüsik Erwin Schrödinger pühendas terve raamatu elule füüsika vaatenurgast (Schrödinger 1944).

      6

      Eestikeelses tõlkes „Tähendusest ja osutusest”, tlk Jaan Kangilaski (vt Frege 2005); selles on oma kindel loogika ja ma ei taha siinkohal terminoloogilisse poleemikasse laskuda. Siiski pidas Frege minu meelest silmas nimelt sisu ja tähendust.

      7

      Peirce’i kogutud teoste viidetes tähistab vastavalt väljakujunenud traditsioonile esimene number köidet, teine või teised paragrahvi numbrit; kusjuures viimased on lisatud toimetajate poolt.

      8

      Eriti paistavad selles valdkonnas silma vene autorid. Nii on Ilja Dokutšajev avaldanud mitu teost, kus pealkirjas seisab küll „Märgi fenomenoloogia”, aga sisust oleks mõttetu neist otsida kas või kõige algsema märgi fenomenoloogilist analüüsi. Kui märki defineeritakse „inimtegevuse tulemuste kirjelduse spetsiifilise mudelina” (Dokutšajev 2010: 14), on tegu pigem harjumuspärases nõukogude stiilis filosofeerimisega; milles aga seisneb märgi kui mudeli spetsiifika, jääb paraku selguseta.

      9

      Vastasel korral saame nautida lehekülgede kaupa rütmilist ja alliteratsioonirohket proosat, nagu nt: „Das Zeigen des Zeichens gehört als Zeugcharakter eines Zuhandenen zu einer Zeugganzheit, zu einem Verweisungszusammenhang” (Heidegger 1967: 82). Võib isegi jääda mulje, et kogu see konstruktsioon areneb välja alliteratsioonist Zeigen–Zeichen–Zeug–Zuhanden. Viimase sõna asemel oleks ju võinud olla ka Mittel, mis märgi puhul tunduks igati loogilisem, kuid rikuks ilukõla – erinevalt ‘käepärasest’ ei sisalda ‘vahend’ varjatud viidet sellele, kellele ta on käepärane (‘vahendil’ on ‘käepärasega’ võrreldes eesti keeles märgatavalt suurem mütopoeetiline potentsiaal; võiks nt filosofeerida stiilis „Märk on vahend, mis on asjade vahel ja teeb neil vahet”; poeetikas nimetatakse seda paronüümiliseks atraktsiooniks).

      10

      Veelgi СКАЧАТЬ