Truu petis. Helena Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ariel turtsatas hämmeldunult.

      “Olgu, rääkige, püüan teie sõnadesse rahulikult suhtuda.”

      “See puudutab teie garderoobi.”

      “Ah selles on asi!” naeratas Ariel. “Jah, ma mõistan. Tahate öelda, et minu riietus ei vasta teie ringkonna naisterahva omale. Olgu, ma riietun nii nagu teile sobib. Loomulikult teie kulul.”

      “Iseenesestki mõista,” noogutas Stewart. “Kuid probleem on hoopis muus.”

      Ta vaatas Arieli pisut kohmetu pilguga.

      “Ma tahan, et te mitte lihtsalt ei ostaks kokku kalleid kaltse, vaid… muudaksite oma garderoobi radikaalselt.”

      “No ma ju ütlesin, et ei vaidle vastu. Milles te siis probleemi näete?”

      “Tahan, et te muudaksite oma riietumisstiili. Kui ma ei eksi, siis teie eelistate elegantset äristiili?” Mees vaatas Arieli sirelikarva kostüümi, mis koosnes kinnisest taljesse töödeldud pikkade varrukatega jakist ja põlvi katvast sirge lõikega seelikust. “On nii?”

      “Noh, üldiselt küll.”

      “Niisiis, mina tahan, et vahetaksite elegantse riietuse sportliku vastu. Mõistate, millest ma räägin? Liibuvad teksad, pulloverid… Ühesõnaga, peate välja nägema mitte nii nagu kolmekümneaastane intelligentne naisterahvas, vaid nagu… noh, nagu noorepoolne müüja mõnest sporditarvete poest.”

      “Pagan võtaks!” pomises Ariel. “Muidugi ma mõistan, mida te silmas peate, kuid, lööge või maha, ma ei taipa, milleks teil seda vaja on. Kas olete oma eesmärgiks seadnud sugulaste šokeerimise?”

      “Just see eesmärk mul ongi,” teatas Stewart rõõmsalt. “Jah, ma tahan, et te jätaksite äärmiselt ebameeldiva mulje nii minu snoobitsevatele sugulastele kui ka mõisa teenijaskonnale. Mõistan, et see tundub kummaline, kuid nii on vaja.”

      Ariel kehitas õlgu.

      “Noh, olgu. Kui te niimoodi tahate, minu jaoks tegelikult vahet ei ole.”

      “See on tore,” oli Stewart rahul. “On lihtsalt suurepärane, kui te minu majas ei tseremoonitse. Käitute nii, nagu peab end üleval üks tahumatu ameeriklanna.”

      “Mister Alex rääkis, et teie vanaema ei kannata ameeriklasi silma otsaski. Miks küll?”

      “Kõik on väga lihtne – teie eellased võtsid meilt ju kolooniad ära. Meil olid Uus-Inglismaal maavaldused ja pärast seda, kui kolooniad kaheksateistkümnendal sajandil iseseisvuse saavutasid, jäi Hamiltonide perekond tunduvalt vaesemaks.”

      Ariel vahtis Stewartit imestunud pilgul.

      “Mis jama! Need sündmused toimusid ju nii ammu! Kuidas võib tänapäeval selliste eelarvamustega välja tulla?”

      “Mina mõtlen ka nii. Kuid on inglasi, kes arvavad teisiti.”

      Kuni Ariel Stewarti sõnade üle järele mõtles, peatas too auto teepervel. Seejärel lülitas sisse salongitule. Mõistmata, milles asi, pöördus Ariel Stewarti poole ja vaatas talle küsivalt otsa.

      “Mis lahti on? Kas autoga juhtus midagi?”

      “Rahunege, autoga on kõik korras. Otsustasin lihtsalt viis minutit puhata.”

      “Aa!” venitas Ariel. “Kas olete väsinud?”

      “Pisut.”

      “Ehk peaksime bensiinijaama sõitma ja seal tassi kohvi võtma? See tähendab teie, mina ei taha, aga teie.”

      Stewart ei vastanud midagi. Selle asemel nõjatus ta istme seljatoele ja vaatas Arieli pika, tähelepaneliku ja juurdleva pilguga, millest Ariel ootamatult segadusse sattus.

      Muide, ainuüksi Stewarti lähedalolek pani Arieli kohmetuma. Pole ka ime, sest ta ei olnud kunagi suhelnud nii nägusa mehega.

      Tegelikult mitte nägusa, vaid veetlevaga, mõtles Ariel, libistades pilgu üle mehe korrapäraste, pisut kiskjalike joontega näo väljendusrikaste kuldpruunide silmadega tihedate ripsmete all ja tundliku, pisut kapriisse suuga. Ootamatult tabas ta end sellelt, et hakkab Leticia Hamiltonile kaasa tundma. Küllap on väga raske olla paar aastat sellise mehega koos ja siis temast ilma jääda.

      “Miks te mind niimoodi vaatate?” küsis Ariel. “Kas midagi on korrast ära?”

      “Oo, väga palju!” venitas mees paljutähendaval toonil, ajades Arieli veel rohkem segadusse.

      “Vabandust, kas te vihjate millelegi?”

      “Noh… näiteks teie riietumisstiil, mille, ma loodan, te varsti ära muudate. Sest teie armastatuim riietus – see on ärikostüüm, kas pole? Kinnine jakk, seelik, mille pikkus on allapoole põlve, pidulik pluus lipsukese või pitskraega. Aga külmal ajal kannate pikka mantlit või tolmumantlit. Ja loomulikult kübarad. Kas ma arvasin ära?”

      “Nojah, kuid ma ei mõista, mis selles halba on.”

      “Aga, vabandust, mis selles head on? See on ju nii kuradima igav!”

      “Kas tahate ütelda, et Inglismaal riietuvad minuealised teistmoodi?”

      Üle Stewarti huulte libises sarkastiline muie.

      “Inglismaal, mu kallis Ariel, kasvab igal aastal drastiliselt nende naiste arv, kes pole mehel olnud. Ja pole ka ime. Ma ei taha teid solvata, kuid kui avameelne olla, ei hakkaks mina kunagi huvi tundma naise vastu sellises nukras kostüümis nagu teil praegu on. Sellele lisaks veel sündsusetut kohviroosat värvi huuled.”

      “Muide, see on kõige moodsam huulevärv sel hooajal.”

      “Kes teile ütles? Näidake mulle seda kretiini ja ma tuuseldan teda!”

      “See on kirjas ühe tuntud firma kosmeetikakataloogis, kusjuures mitte Ameerika, vaid Inglise omas!”

      “Mida siis teha, rumalaid ja isikupäratuid inimesi on igal pool küllaga!”

      Stewart naeris salvavalt, vaatas siis Arielile lepitavalt otsa ja sõnas:

      “Jumala pärast, andestage, kui mu sõnad teid riivasid. Kuid ma tahan teid aidata. On lihtsalt väga kurb jälgida, kuidas selline veetlev ja tark naine ei oska ennast kasulikult ette sööta. Aga muide,” lisas ta kavalalt, “mulle tundub, et ma ruttan sündmustest ette. Pärast seda, kui olete paar-kolm kuud minu seltsis veetnud, te muutute. Ja seejärel leiate endale ilma probleemideta normaalse peigmehe…”

      “Tänan hoolitsuse eest,” lausus Ariel kuivalt, “kuid oma probleemidega tulen ise toime.”

      Mees muigas ja noogutas kinnitavalt pead.

      “Teistsugust vastust ma teilt ei oodanudki. Loomulikult tulete te sellega ise toime… sama edukalt kui siiani.”

      Ariel kehitas ärritatult õlgu.

      “Palun vabandust,” surus ta jäisel toonil läbi hammaste, “kuid mulle see jutuajamine ei meeldi. Oleksin teile väga tänulik, kui te edaspidi meie vestlustes taolisi teemasid ei puudutaks. See tähendab, mis puudutavad minu välimust, СКАЧАТЬ