Veoautol läbi Lõuna-Eesti. Jüri Parijõgi

Чтение книги онлайн.

      Kohe sissekäigu juures näitab teejuht meile esimese munga Markuse, kloostri asutaja Joona ja selle abikaasa haudu. Iga haua juures peatub ta ja heidab risti ette. Siinsamas on ka munk Laatsaruse haud, mille kohal seinal ripub raske raudkett raudristiga. See leiti pärast munga surma tema kaelast riiete alt, seletab munk, kaalub 11kg. Kui kaua vaga vend seda risti oma liha suretamiseks kaelas kandis, seda ei tea keegi. Munk lausub haua kohal vastava piiblisalmi ja viib meid edasi. Näitab vanaaegse maa-aluse kiriku aset, mille seinal võib näha suitsu jälgi.

      Edasi tulevad kloostriülemate, munkade, bojaaride, mõisnikkude, vürstide, sõdurite, teenijate ja nende eraisikute hauad, kes kloostrile mitmesuguseid teeneid üles näidanud. Viimasel ajal maetakse kloostrivendi ühishaudadesse, mis kaevatakse käikude seintesse kõrvalkäikudena. Nende täitumisel müüritakse käik kinni. Üks selline koobas on praegu lahti. Vahaküünla tuhmil valgusel näeme seal ridastikku ja pealistikku asetatud kirste. Siingi on õhk puhas, ei ole tunda vähematki kõdunemise lehka. Enamlased on mõned hauakoopad lahti lõhkunud, vististi otsisid sealt kloostrivarandusi. Nüüd on need jälle kinni müüritud ja korda seatud.

      Lõpuks külastame veel kloostri varakambrit ehk risnitsat ja raamatukogu. Risnitsa on suletud seitsme lukuga, sellekohaste määruste järgi peab iga luku võtmeid hoidma eri munk, seega on risnitsa võtmed seitsme munga käes. Kui meie sinna jõuame, on uksed juba avatud, ma ei saa teada, kas käis iga munk oma lukku avamas, või kogus üks teiste käest võtmed ja avas nendega kõik seitse lukku.

      Risnitsa on täielik muuseum. Siia on koondatud tsaaride, vürstide, bojaaride jt. haruldasemad kingitused, vanu kirikuriistu, teenistusriideid jm. Väärtuslikumad esemed on paigutatud klaasvitriinidesse, teised on laual ja ripuvad seintel. Siin on kaks palvevaipa, millest ühe on kinkinud Joann Julma abikaasa, teise Boris Godunov. Seesama Joann Julm, kes vihahoos tappis kloostriülema Korneliuse, on teinud kloostrile rikkalikke kingitusi ja andnud erilise kaitsekirja.

      Raamatukogu ei ole enam nii täielik kui oli enne maailmasõda. Väärtuslikumad käsikirjad, kroonikad ja tsaaride graamotad on sõja ajal viidud Pihkvasse, Moskvasse ja Peterburisse, kust neid tagasi pole saadud. Kloostri ülem Korneliuse kirjutatud kroonikast on siiski täpne ärakiri koha peal olemas, seda näidatakse meile teiste hulgast eraldi.

      Mind ei huvita raamatukogu ega risnitsa üksikesemed, ma püüan väljapanekute kaudu üldiselt haarata seda inimest, kes eri ajajärkude püüdeid ja tungisid kandis, rõõmutses ja kannatas. Kas ei ole inimene oma põhiolemuselt jäänud ikka samaks – igavesti otsijaks ja eksijaks, võimuahnitsejaks ja selle all kannatajaks? Ainult eluvormid on aegade jooksul muutunud.

      Lõuna paiku sõidame edasi Vana-Irboskasse.

      Irboska, vene keeli Izborsk – see on vana tuttav nimi juba koolipõlvest, siit sai Vabadussõjagi ajal mitu korda läbi käia. Koolipõlves õppisime: „Ja venelased saatsid saadikud varjaagide maale ja ütlesid: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda selles ei ole, tulge meid valitsema ja valdama.” Siis tulid kolm venda, Rjurik, Sineus ja Truvor. Rjurik hakkas valitsema Novgorodis, Sineus – Reloozerskis ja Truvor – Izborskis.” Nii õpiti koolipõlves, ja need sõnad vanapärases vene keeles on peas tänapäevani.