Veoautol läbi Lõuna-Eesti. Jüri Parijõgi

Чтение книги онлайн.

      Neid juhatusi hakkamegi saama, kui Räpina teed mööda mõne kilomeetri oleme sõitnud. Kui tee ääres on lehtmetsa salk, siis öeldakse, et see on nüüd lehtpuumets, niisamuti näidatakse ka okasmetsa. Muidu aga konstateeritakse, et Tartu ümbrus on metsadest kaunis vaene.

      Minu vastas istub härra, kes kogu tee nohisedes vaikib. Seevastu aga reageerib minu naaber igale nähtusele sõnaliselt. Mis silma eest mööda vilksatab, seda suu kohe kordab.

      Kogu aja kuuleme märkusi:

      „Näe, siin on puu tee ääres … varesed lendavad üle tee … see mees künnab juba kesa…”

      Võnnu kirikust kihutame eemalt mööda, aga Ahja mõisas teab keegi näidata maja, kus olevat sündinud kirjanik Tuglas. Juht laseb auto peatada, mõned ronivad maha ja käivad majakese ümber ringi ära. See on tavaline mõisateenija majake puude varjus. Maja näitaja teab veel jutustada, et Tuglase viiekümnenda sünnipäeva puhul tahetavat siia tahvel kinnitada kirjaniku sünnikoha ja – aja tähistamiseks, või kogu maja muinsuskaitse alla võita, kuid kirjanik ise olevat vastu: lastagu elul minna oma rada; kui iga tegelase sünnimaja muinsuskaitse alla võtta, siis on kogu maa varsti varemetega kaetud, uuele elule ei jäägi enam ruumi.

      Mina mõtlen:

      „Siit on siis pärit need ultramariin- ja violettvärvid, lahtirulluvad maastikud ja järved nagu hõbeliuad roheliste sametkallaste vahel…”

      Siin ta siis kõndis poisikesena, imes muljeid, vaatas pilvi ning maastikku ja unistas. Ta on vist küll alati üksi olnud oma värvide ja loodusega, tal on vähe silma olnud inimeste vaatlemiseks. Ta pole vist kunagi kakelnudki teiste mõisapoistega.

      Üht mõistan ma nüüd kindlasti: ma tean, miks looduse- ja maastikukirjeldused Tuglasel on nii maalilised. Ta on oma kodukoha maastikumaalidesse lapsena tugevasti sisse elanud. Varajase lapsepõlve muljed ja elamused on mehe hilisemas arengus määrava tähtsusega.

      Sõidame edasi. Mõlemalt poolt teed jookseb kirev maastikukangas meile vastu ja meist mööda. Üksikasjad selles lennus tuhmuvad, venides teesuunas nagu pikemaks. Isegi kaugemate mäeküngaste ja metsasalude piirjooned ei saa kindlat kuju võttagi, pöörduvad küljega meie poole ja kihutavad mööda.

      See tüütab ja väsitab reisijaid, isegi meie juht ei näita tee ääres asetsevaid esemeid ega nimeta nende nimesid. Hetkelist elevust reisuseltskonnas loob mõni tühine pisiasi, olgu see siis autoga mõne aja võidu jooksev koer teeäärsest talust või vasikas koplis, kes autot peljates kohmakalt keksima hakkab.

      Mõned reisijad püüavad kaardi järgi jälgida läbisõidetud teed, kaotavad aga sageli orienteerumisesemed, jõuavad meie sõidust ette või jäävad maha. Teised kirjutavad märkmikesse läbisõidetud külade ja kohtade nimesid või teevad muid märkusi. Minu naaber asetab suure blokknoodi põlvedele ja kirjutab sinna põruval autol suure vaevaga tähti vedades: „Kauksi kohal jooksis koer autoga võidu ja üks vasikas tee ääres koplis laskis sellist tirelit, et…”

      Varsti kurdab keegi, et tal on janu, teisel olevat parem jalg surnud ja nüüd olevat selline tunne, nagu oleks kogu säär ja reis peenikesi nööpnõelu täis tikitud. Uue dressiga preili näeb hämmastudes, et ikka rohkem ja rohkem tolmu koguneb tema riietele, kuidas sa ka ei hoia. See ei takista teda aga aeg-ajalt käekotti avamast ja enese peegelpildile vastu naeratamast.

      Esimene suurem peatus on Leevaku veskis. Seda veskit tean juba poisikesepõlvest. Siin vist oli esimene linaketramisvabrik. Kodukohas levitati selle vabriku reklaamlehti ja korraldati ärides linade vastuvõtmist. Perenaised olid aga umbusklikud uue vabriku vastu, arvati nimelt, et uus vabrik ketrab rabedad niidid.

      Nüüd külastan seda veskit esimest korda. Paari aasta eest oli siin suur tulikahju, osa ehitisi on praegu varemeis, osa on uuesti üles ehitatud. Linavabrikut pole aga enam uuesti ehitatud ega ehitatagi enam. Ei tasuvat.

      Veskiomanik T-l on meie tulek teada, ta on kogu reisuseltskonnale lasknud katta laua oma uues majas. Enne aga näitab veskit. See on nüüd moodne veski, püülivaltsidega ja muu uuendatud sisseseaduga. Kõrvalharuna töötavad villa- ja vatlaveski. Linavabrikut enam üles ei ehitata, rõhutab omanik veel kord.

      Mind huvitab Võhandu jõgi, mida vana muinasusu järgi ei tohi ega saagi ohjendada inimese käsi. Tuleb meelde sellel ainel kirjutatud Aino Kallase „Pühajõe kättemaks”. Siin on ta ohjendatud, moodne betoonkonstruktsiooniga tamm paisutab vett, ja seda on veskil alati rohkem kui vaja.

      „Kas Pühajõgi kätte ei maksa enda ohjendamist, kas ta tammi ära ei lõhu?" küsin veskiomanikult.

      „Seda küll mitte,” vastab veskiomanik. „Vanadel jõududel pole uuemal ajal enam võimu. Või mine tea – ehk oli viimne suur tulikahju Pühajõe kättemaks. Kui aga jõudu oleks seda uskuda.”

      Aga jõgi on ilus ja võimas, oma loogete ja maaliliste kallastega. Sügavamad kohad keerutavad virdu ja mustavad salapäraselt. Jah, seal võisid muistsed salapärased СКАЧАТЬ